selleks, et sinna lõpetamisele ilmuda, oli tal tarvis midagi selga panna. Viimaste nädalatega oli tal õnnestunud küll paar kilo kaalus alla võtta, kuid üldpilt oli endiselt väga nukker. Rebecca oli proovinud kümneid kleite ja ka pükskostüüme, aga miski ei sobinud, kõik nägid välja nagu sadul sea seljas. Tema jalad valutasid juba ringitrampimisest ja ta kaalus tõsiselt ikkagi loobumist kogu üritusest, kui ühtäkki silmas ta ühes üsna pisikeses eesti brändi kaupluses tõeliselt kaunist kleiti. Kleit oli lühikeste varrukatega, tumesinisest sametisest materjalist, V-kaelusega, alt laienev ning ulatus umbes põlvedeni. Lihtne, aga nii elegantne ja ilus. Tema suurusnumber oli ka olemas.
Mõned hetked hiljem oli kleit ostetud. Rebeccale tundus, et vaatamata figuurile polnud see tema seljas sugugi kõige hullem ning hilisem proovimine kodus koridori suure peegli ees kinnitas seda. Kõik olekski hästi olnud, kui samal hetkel poleks Kristiina oma toast välja astunud ja õde pärani silmi jõllitama jäänud. Kristiina ainitine pilk ärritas Rebeccat, kuid ta püüdis seda ignoreerida. Siis kuulis ta oma selja tagant õe naeruturtsatust ja nägi ümber pöördudes, kuidas too suud kätega kattes ja demonstratiivselt naeru tagasi hoides oma tuppa tagasi kiirustas. Midagi nagu krõksatas või murdus sel hetkel tema sees; tamm, mis hoidis tagasi kogu aastatega sisse kogunenud raevu, andis järsku järele ja Rebecca ei andnud endale enam aru, mida ta teeb. Ta lihtsalt tormas Kristiinale järele, haaras tal õlast kinni, pööras ta jõulise rapsakaga ümber ning virutas talle rusikaga täiest jõust vastu nägu. Kristiina ninast purskus verd, selle erepunane värv mõjus õõvastavalt tema kahvatul ja surmani kohkunud näol, aga Rebecca ei suutnud lõpetada tema peksmist, rusikatega ja nii nagu jaksas. Siiani ei suutnud ta aru saada, mis hullus teda sel hetkel oli vallanud, ta lihtsalt tagus oma õde kõige selle piinamise ja mõnitamise eest, mis talle aastatega osaks oli saanud ja milles Kristiina tegelikult üldse süüdi ei olnud. Raev oli tal silme eest täiesti mustaks võtnud ja jumal teab, kui tõsiselt ta oleks võinud õele viga teha, kui samal hetkel teises toas Kristiina telefon helisema poleks hakanud. Selle heli oli toonud Rebecca maa peale tagasi ning pannud ta õudusega nägema, mida ta oli teinud.
Hiljem oli ta olnud surmkindel, et õde teeb tema vastu politseisse avalduse. Poleks selles midagi imestamisväärset olnud, ninaluus oli tal ju mõra, nägu paistes ja verevalumeid täis. Aga Kristiina üllatas selles osas, ta ei teinud midagi taolist, vaid luuletas nii-öelda üldsuse jaoks kokku loo õnnetust kukkumisest jalgrattaga. Ta ei rääkinud isegi emale. Selle eest oli Rebecca hiljem talle häbelikult tänu üritanud avaldada ning oma käitumise pärast vabandust palunud, üritanud selgitada, et ta ise ka ei mõista, mis talle pähe oli löönud. „Kao välja, sa rõve friik!” olid ainsad sõnad Kristiina poolt vastuseks.
Ja õiged sõnad, ta ju oligi rõve friik. Nagu ilmnes, siis tagatipuks hull ka. Milleks tal oli vaja olnud sel kombel Kristiinat rünnata? Egas õde polnud süüdi, et tema selline paks lehm oli, kellele ükski asi selga ei sobinud. Esiotsa nii sümpaatsena tundunud sametkleidi surus ta oma riidekapi kõige alumise riiuli tagaotsa peitu. Ja lõpetamisele läks ta oma vana musta seeliku ning lihtsa valge pluusiga.
Kristiina ei rääkinud temaga aastaid rohkem kui viisakusest mõne sõna, ja sedagi vaid ema silme all. Õige peatselt kohtus ta oma Aloga ja kolis selle juurde ning nende teineteise vältimine muutus veelgi lihtsamaks. Natuke rohkem omavahel rääkima olid nad hakanud alles pärast seda, kui Rebecca haiglast koju oli saanud. Paraku oli ta ka siis õe silmades näinud juba ammu tuttavaks saanud põlglikkust – noh, mis sinust muud arvata oligi …
Nüüd, konutades diivanil tumepunase pleedi all ja klõpsides sihitult televiisorikanaleid, püüdis Rebecca endamisi selgusele jõuda, millal see oli, kui Kristiina temaga järsku ise taas kontakti otsima oli hakanud. Kas siis, kui ta Rootsi tööle suundus? Ei, pigem pärast seda. Politseikooli astudes? Vist veel hiljem, alles siis, kui oli kindel, et temast saab kriminaalpolitsei uurija. Küllap oli Kristiina siis esmakordselt hakanud mõtlema, et tema haledast ja masendava minevikuga õest, sellest „rõvedast friigist”, kes talle kunagi hullunult kallale oli karanud, veel mingisugust asja võib saada.
Mis puutus emasse, siis temaga olid suhted alati olnud ühteviisi jahedapoolsed, aeg-ajalt helistati teineteisele – justkui selleks, et nii-öelda linnuke kirja saada –, kohtuti aga põhiliselt vaid kellegi sünnipäevadel, olgu hällilapseks siis ema ise, tema elukaaslane Raimond, Kristiina, Alo või emb-kumb nende poistest. Nüüd siis oli ema Kristiinale kurtnud, et Rebecca ei suhtle temaga ega võta ühendust. Kas ka temale oli kuidagi mõjunud tütre uus ametiga kaasnenud positsioon? Et nüüd nagu tasub ja kõlbab läbi käia, ei olegi sajaprotsendiline loodusõnnetus?
Rebecca ohkas. Ta ei tahtnud sugugi mõelda oma mineviku, ema ega õe peale. Nii oli ta endale lubanud – et püüab püsida olevikus nii palju kui see vähegi võimalikuks osutub. Olnust tuleb lahti lasta ja oluline on vaid see, mis on täna. Sellesse oli Rebecca alati nii kangesti tahtnud uskuda ja nii tõrjus ta mõtteid minevikust eemale pea alati, kui need jälle pähe kippusid. Tänaseks oli ta jäänud juba kaugelt liiga palju selle üle mõtisklema. Punast pleedi endale ümber mässides sundis ta end mõtlema hoopis töö peale, ehkki ebameeldivuselt ei jäänud praegune olukord tööl tema lapsepõlvele ja teismeliseaastatele sugugi alla. Kusagil läheduses, siinsamas Tallinna linnas, oli tegutsemas kohutav mõrvar, kes oli noore naise tapnud ja tükkideks raiunud. Vastutus selle koletise tabamise eest lasus vähemalt osaliselt ka temal, Rebeccal. Ja sellise vastutuse koorem rõhus rängalt. Ebaõnnestumist, läbikukkumist oli ta oma elus ikka kõige rohkem kartnud. Ainult läbikukkuja ta oma esimesed kaheksateist-üheksateist eluaastat ju olnud oligi, alles pärast seda oli ta tasapisi allakäigutrepist üles hakanud rühkima. Jõudnud päris kõrgele – õppinud, võtnud ennast kokku, maabunud koguni kriminaalpolitsei uurija staatusesse. Ainult et oli see talle ikka päriselt jõukohane amet? Suutis ta ennast selles tõestada?
Klaasistunud pilgul mingit jaburat ameerika komöödiasarja jälgides mõtles Rebecca, miks ometi pidi keegi tapma selle armsa olekuga noore naise. Oli ta langenud lihtsalt mingi hullu maniaki ohvriks või ajendas mõrvarit selleks koletuks teoks mingisugune motiiv? Kui, siis kuidas ometi sellele jälile jõuda? Ehk suudab neid kuidagiviisi aidata selle Margarethi sõbranna Evelin, kelle juurde nad Andersiga kohe järgmisel hommikul pidid suunduma. Oh, jah, Anders. Tundus nii uskumatu mõelda, et mõned tunnid tagasi oli mees teda oma käte vahel hoidnud – jah, ainult sõbralikult lohutades, aga siiski. Veel praegugi tundis naine nende tugevate käsivarte survet oma piha ümber. Aga sellele episoodile oli samuti parem mitte mõelda, mitte lasta ennast mingite pettekujutelmade küüsi langeda. Selline rumal nõrkus oli küll viimane, mida ta praegusel niigi keerulisel ajal vajas.
Rebecca kohendas diivanipatja oma pea all ning mõtles hoopis, et peaks midagi sööma. Nälga ta ei tundnud, kuid ta polnud päeva jooksul söönud muud kui hommikuse jogurti ning töölt tulles teinud omale kaks kurgi ja kalkunisingiga võileiba. Seda oli vähevõitu. Vurrudega arsti nõudlik hääl jälle kõrvus kajamas, ajas ta ennast püsti ja suundus ohates köögi poole.
7
Evelin Saarniit pühkis palavikulise kiirusega lastetoas põrandat. Pagan küll, kell oli juba peaaegu kümme, need politseinikud olid kohe saabumas. Mitte et neil tõenäoliselt lastetuppa üldse asja oleks olnud, kuid Evelin lihtsalt ei suutnud lasta võõraid oma korterisse, kui siin oli kõik nii pilla-palla nagu tavaliselt. Mõnikord tundus talle, et vaatamata juba seitsmeaastasele staažile lapsevanemana ei olnud ta siiani päriselt harjunud kogu selle kaosega, mida lapsed vaid minutitega korda suutsid saata ja seda isegi hommikuti, enne lasteaeda ja kooli minekut.
Praegu aga ei olnud koristamine tingitud vaid korraarmastusest või kiiksust, et küllatulijad ei tohiks mingil juhul segamini elamist näha. Ei, hetkel nühkis Evelin tolmu ja küüris põrandaid sellepärast, et olla kuidagi tegevuses ning hoiduda liiga palju mõtlemast Reeda peale. Sellele, mis temaga oli juhtunud, mida ta siiani ei suutnud veel päriselt uskuda. Et Reet oligi nüüd läinud, et enam mitte kunagi ei astunud ta siit uksest sisse, pruunid silmad rõõmsalt säramas ja pisike ülemeelik poiss seelikusabas
