ohkas ja istus Karli kõrvale autosse. Päris tühja polnud see käik õnneks siiski läinud, vähemalt midagi sai ta nüüd jaoskonnas raporteerida – et keegi oli Margareth Kivilaanele helistanud, ta paanikasse ajanud ning et nüüd oli uurimise juures oluliseks punktiks leida üles telefon või püüda organiseerida kõnede väljavõte, kuna just seal võis peituda võti loo lahendamiseks.
6
Tirr-tirr! Rebecca virgus lauatelefoni vastikult valju plärina peale ehmatusega tukastusest, millesse ta diivanil uudiseid vaadates märkamatult oli vajunud. Kiire pilk laual seisvale digitaalsele kellale näitas, et see on juba peaaegu pool üheksa – ta oli maganud siin diivanil teleka ees üle kahe tunni. Kes see nüüd siis ometi helistas? Vaevaliselt, oma kangeks ja valusaks magatud jalga masseerides liipas ta üle toa telefoni juurde.
„No tšau! Mis tegid seal, et nii kaua vastamiseks aega läks?” Kristiinale omane reibas ning ikka veel kuidagi lapselikult hele hääl säutsus Rebeccale kõrva. Rebecca ohkas. Õde ei helistanud pea kunagi niisama, lihtsalt lobisemiseks, ta kõnedel oli alati mingisugune tagamõte, kas tahtis ta midagi saada või siis välja uurida.
„Jäin töölt tulles natukeseks tukkuma,” vastas Rebecca tõsimeeli, oodates, mis siis nüüd tuleb.
Oodata polnudki vaja kaua, Kristiina asus kohe asja juurde. „Kuule, ma lugesin sellest naisest, kes oli alguses kadunud ja nüüd leiti surnuna.”
Rebecca ohkas uuesti ning pööritas silmi. Ah siis selles oligi asi. Muidugi, Kristiina uudishimu arvesse võttes polnud siin imestada midagi. „Jah?”
„Kas sina pead ka sellega tegelema?” päris õde nüüd juba ilmse põnevusega. „Ma mõtlen, seda asja uurima?”
„Jah, see on ju minu töö.” Rebecca kaalus, kas ja kui palju õele rääkida, kuid mõistis siis, et lihtsam on öelda nii, nagu asjad on. „Käisin täna sündmuskohal ja nüüd hakkame asja edasi uurima.”
„Oo – sa käisid seal kohapeal, kust selle naise laip leiti? Issand! Kas ongi nii, et oli prügikastis?”
„Jah, oli,” nentis Rebecca vastumeelselt, püüdes mälust eemale tõrjuda pilti, mis talle päeval sündmuskohal oli avanenud. „Kuidas sul endal läinud on?”
Katse vestlust kõrvale juhtida ei läinud paraku korda, teema näis Kristiinale liialt palju elevust pakkuvat. „Mis minul, kõik on nagu ikka … Aga see on ikka vapustav, mis asjadega sa pead tegelema! Mina ei kujutaks sellist tööd üldse ette … aga põnev on kindlasti, just nagu kuskil krimisarjas!”
Nende viimaste sõnade peale tuli Rebeccale kogu tänase päeva jooksul läbielatu täies hiilguses silmade ette – segaduses noormees ja ringisahmiv pisike poiss hommikul tema kabinetis, seejärel info Andersilt, et keegi oli jaoskonda helistanud ja teatanud surnukeha leidmisest, sõit sündmuspaigale, seal need verised inimese kehaosad mustade prügikottide sees, hingevaakuv mees kiirabiautos, vägisi eemaletõrjutud minestamistunne ja hilisem nutmine Andersi käte vahel, vanemad, kes olid kaotanud juba teise tütre, mees, kes oli kaotanud oma elukaaslase, lapsed, kes olid jäänud ilma emata … see kõik kihutas hetkega nagu filmilint läbi Rebecca pea ning ta tundis vastupandamatut kihku telefonitoru hargile virutada. Ta ei suutnud lausuda ainsatki sõna vastuseks, sest mida öelda niivõrd haiglaselt jabura võrdluse peale? Et kallis õde, see pole krimisari, see on tõeline, reaalne elu? Et need asjad on juhtunud päris inimestega meie keskelt? Miskipärast ei uskunud Rebecca hästi, et Kristiinale see tõsiasi päriselt kohale oleks jõudnud.
„Sa oled nii vaikne täna … Ma tahtsin tegelikult veel küsida, kas sa emaga ikka suhtled? Ta kurtis ükspäev, et sa talle üldse ei helista ja tema ei saa sind ka kuidagi kätte.”
Ka selle peale ei olnud Rebeccal palju kosta. Tõele au andes ei käinud ta emaga sugugi meelsasti läbi, ehkki viimasel ajal oleks ema seda just nagu tavalisest rohkem soovima hakanud. Kuid minevik oli oma töö teinud ja Rebecca tundis, et neil kahel pole omavahel lihtsalt millestki rääkida. Nagu ei olnud õigupoolest millestki rääkida ka temal ja Kristiinal.
„Helistan talle millalgi,” pomises ta vastuseks, et midagi öelda.
„Cristjani sünnipäevale ikka tuled ülejärgmisel nädalal?”
Õigus, Kristiina vanemal poisil oli ju märtsi keskel sünnipäev tulemas. Kui vanaks ta nüüd saigi, seitsmeseks vist? Õe laste sünnipäevade peale mõeldes tõusid Rebeccal alati ihukarvad püsti. Kristiina tavatses mõlema poisi sünnipäevi pidada alati ja ainult mängutubades, kuhu olid siis korraga kokku kutsutud nii terve lasteaiarühmatäis lapsi kui ka vanavanemad ja muud sugulased. Rebeccal hakkas selle meeletu kisa ja kära sees alati juba esimese kümne minutiga pea valutama ning ta ei kujutanud üldse ette, kuidas Kristiina mehe Alo eakas ema selle melu sees vastu suutis pidada. Möödunud aastal oli ta ühe poisi sünnipäeva aegu ennast haigeks luisanud, teise kuidagimoodi siiski vastu pidanud, lahkudes esimesel võimalusel. Kristiina ise põhjendas kõigi ühele päevale kuhjamist sellega, et kui palju ta neid sünnipäevapidusid siis ikka jõuab korraldada, piisab ühest peost küll ja veel.
„Vaatame, ma usun ikka, et tulen,” kostis Rebecca õele ettevaatlikult vastuseks. Tal polnud parajasti ühtegi vettpidavat vabandust käepärast võtta, ka kiirele tööajale ei andnud rõhuda, sest pidu toimus pühapäevasel päeval. Põhjenduste väljamõtlemiseks oli pealegi aega veel küllaga.
Nad lõpetasid kõne ning Rebecca asetas telefonitoru kergendusega hargile. Kõned Kristiinaga mõjusid alati kuidagi väsitavalt ning masendavalt. Õde sümboliseeris Rebecca jaoks ikka veel lapsepõlve ja teismeliseea aastaid, seda aega, mille peale üritas ta mõelda nii vähe kui üldse võimalik. Sama kehtis ema kohta. Enamasti tundis Rebecca, et ema jaoks on ka praegu veel Kristiina see ideaaltütar, see tubli ja kena ja nüüdseks juba ammu ka korralik perekonnainimene. Õde oli olnud ikka ja alati see a ja o, kelleni tema ealeski polnud küündinud. Vaatamata oma naiivsele väljenduslaadile õppis Kristiina hästi ning kooliajal rivistusid tema tunnistusel ikka üksnes neljad-viied, erinevalt Rebeccast, kelle pea nii hästi ei lõiganud ning kes lihtsalt ei suutnud ennast ka tuupima sundida. Temal oli alailma vaevaline kolme seis küll matemaatikas, küll füüsikas, küll kehalises kasvatuses, kus tal tol ajal lihtsalt võhma ei olnud paljusid asju kaasa teha. Välimusest ei maksnud rääkidagi. Kristiina oli kaunitar praegu, kolmekümnesena, ja oli seda olnud ka lapsepõlves. Rebecca mäletas hästi, kuidas ta juba kolme-neljasena oli imetlenud õe lainelisi heledaid juukseid, tema armast tütarlapselikku nägu, tema pikka ja sihvakat kehaehitust. Just see viimane oligi tekitanud nende vahele suurima lõhe. Vanadelt fotodelt võis Rebecca näha, et juba pisikesest peale oli tema õega võrreldes priskem, ehkki mitte kunagi otseselt paks. Lihtsalt kuidagi suurem, rohmakam, punnkõhukesega laps. Mitte selline armas haldjalik väike neiu nagu Kristiina.
Hullema pöörde olid aga asjad võtnud siis, kui Rebecca sai kümneseks. Pärast seda, kui isa ära läks. Ei saanud öelda, et nad omavahel just ülimalt lähedased oleksid olnud, kuid igatahes eelistas tüdruk alati pöörduda oma muredega just isa, mitte ema poole. Isa ei kritiseerinud kunagi, ei võrrelnud teda Kristiinaga, ei pööritanud silmi, kuuldes, et üks tüdruk oli koolis saanud mitu viit, teine aga kolme ja kahe. Isa viitsis kuulata, viitsis isegi lohutada, kui keegi Rebeccat jälle koolis ühel või teisel põhjusel oli mõnitanud. Viitsis jagada soovitusi ja õpetussõnu, kuidas kiusajatega toime tulla. Olgugi et neist nõuannetest tegelikult sugugi kasu ei olnud – soovitus mitte välja teha oli lihtsalt naeruväärne ning krõbedate sõnade vastuütlemine ajas neid ju ainult naerma ning lisas vaid õli tulle – tundis Rebecca ikkagi, et vähemalt läheb tema ise ja ta elu kellelegi veidike korda.
Isa ei olnud talle ega Kristiinale poole sõnagagi seletanud ega rääkinud midagi oma kavatsusest pere maha jätta. Ühel päeval, kui
