määraksin Rebecca, sinu, ja Andersi seda uurimist juhtima, kuna teie olete juba algust teinud, asjaosalistega kohtunud ja sündmuspaigal käinud,” sõnas Kirde uuesti, juba kannatamatusega hääles. „Martin Noormets ja Karl Tasane abistavad teid kõiges, nii palju kui vähegi võimalik. Kas oled nõus, Rebecca? Või tunned, et oled veel siiski liiga algaja ja vajaksid selliste juhtumite jaoks rohkem aega?”
Rebecca kõhkles ainult sekundi. Keeldumist ei võinud ta mingil juhul endale lubada. „Loomulikult olen ma nõus,” ütles ta kindlal toonil. „Aitäh. See on suur au.”
Paar tundi hiljem, uuesti samas koosolekuruumis tagasi olles, kuid sedapuhku Margareth Kivilaane ema ja isa ning Tanel Vooglaga silmitsi seistes ei olnud Rebecca enam sugugi nii veendunud, et see õige otsus oli olnud. Ta püüdis kõigest väest mõjuda rahuliku ja professionaalsena ning istus laua taga, käed vaheliti, et keegi ei märkaks nende värisemist.
Madli ja Peeter Kivilaan nägid välja just nii šokeeritud ja endast väljas, kui Rebecca seda oli kartnud. Madli oli pikkade heledate juustega umbes viiekümne viie aastane naine, sale ja hea välimusega isegi vaatamata oma praegusele nutetud näole. Peeter seevastu oleks oma puhmas kulmude ja paksu tumeda habemega natuke pelutava mulje jätnud, kui tema tumedates silmades poleks olnud selline pilk, et ka tema võib kohe-kohe nutma puhkeda. Abielupaar istus laua taga, sealsamas, kus ennist olid istunud Karl ja Martin, mees hoidis naisel õlgade ümbert kinni ja mõlemad põrnitsesid enda ette lauale. Tanel Voogla istus neist kaks tooli edasi ning tema nägu väljendas täielikku segadust, justkui ei suudaks ta toimuvast sugugi veel aru saada. Väikest poissi polnud seekord kaasas, jumalale tänu sellegi eest.
„Ma paluksin teil nüüd rääkida natuke oma tütrest,” lausus Anders. Kirde oli saatnud neid kahte seda kohtumist läbi viima, Karl ja Martin aga pidid minema raudteejaama ning proovima tol päeval ametis olnud kontrolörilt midagi teada saada. Nüüd nad siis istusidki Andersiga siin, külg külje kõrval ning vaatasid üle laua neid kolme šokeeritud inimest, kes olid just äsja sel kohutaval moel kaotanud oma tütre ja oma elukaaslase.
„Mida te teada tahate?” küsis Peeter Kivilaan oma kareda häälega. Ta ei tõstnud pead.
„Alustuseks seda, kas keegi võis talle midagi halba tahta? Oli tal vaenlasi?”
Mees tõi kuuldavale midagi kibeda naeru taolist. „Vaenlasi? Reet on … oli nagu päikesekiir. Kõigiga sõber, rõõmus, tore inimene.”
„Aga kasvõi varasemast elust mingeid konflikte?” ei andnud Anders järele. „Tuletage hästi meelde, see võib olla väga oluline.”
„Ma ju räägin teile,” ägestus Peeter Kivilaan, tõstes nüüd lõpuks pea ja vaadates oma tumedate ahastuses silmadega üle laua Andersi ja Rebecca poole. „Mis kuramuse vaenlasi? Kõik armastasid ja hoidsid teda, ta oli lihtsalt nii tore tüdruk.” Viimaste sõnade juures tõi seni vaikinud Madli Kivilaan kuuldavale nuuksatuse ning mees tõmbas teda endale lähemale. Ruumi sugenes hetkeks vaikus, mille lõpetas Peeter Kivilaan konkreetsel toonil: „Meie ei oska teid rohkem kuidagi aidata. Tehke oma tööd ja otsige üles see jõletis, kes meie tütrega niiviisi tegi. Muud ei ole mul midagi öelda.” Ta tahtis hakata tõusma, kuid just siis tuli Rebeccale üks asi meelde. „Ma küsiks veel midagi – kas ma sain õigesti aru, et teie tütar oli lapsendatud?”
Mees peatus üllatunult. „Jah, kuidas see asjasse puutub?”
„Tõenäoliselt ei puutugi.” Rebecca vaatas kõhklevalt Andersi poole, kes aga noogutas heakskiitvalt. „Kuid juurdluse huvides peaksime teadma teie tütrest siiski nii palju kui vähegi võimalik. Millal te ta lapsendasite? Kas ta suhtles ka oma pärisvanematega?”
Vastus tuli hoopis naise poolt, kes näis olevat endast natukene võitu saanud ja pisarad kuivatanud. „Reet oli kolmeaastane, kui me ta lastekodust lapsendasime. Ta pole oma pärisemaga kunagi kohtunud, too oli mingi narkomaan, kes hülgas ta juba beebina.”
„On teil veel lapsi?”
Madli Kivilaan raputas aeglaselt ja kurvalt pead. „Ei. Meil oli tütar, Roona, kes suri kaheaastaselt kopsupõletikku. Pärast teda me enam lapsi ei saanud. Siis tekkis mõte lapsendada, ja kui me nägime lastekodus seda väikest tüdrukut, kes oli just sama vana, kui Roona oleks olnud …”
„Jäta, Madli,” lausus mees tasaselt, ent ilmselge pahameelega hääles. „Meie isiklikud asjad ei puutu neisse. Ära laota meie elu siin kõigile laiali.”
„Nagu mu kolleeg ütles, võib iga pisiasi uurimisel abiks olla,” lausus Anders, ja Rebecca oli talle toetuse eest tänulik. „Aga võibolla siis räägiksime hetkel veidi lähemast minevikust. Kuidas on lood varasemate poiss-sõpradega? Kas neist kellegagi ei võinud mingit ammust konflikti olla?”
Madli Kivilaan nuuskas häälekalt nina ning hetkeks tundus, et ta puhkeb kohe taas pisaraisse, kuid hetke end kogununa vastas ta üpriski rahulikult: „Ei, seda ma küll ei usu. Reedal pole palju suhteid olnud, vähemalt mitte selliseid, millest meie midagi teaksime. Enne Tanelit oli tal muidugi ka noormehi, kuid koos ei elanud ta neist ühegagi ja nagu ma aru saan, polnud need suhted ka väga tõsised.”
„Ja teie?” Rebecca pöördus Taneli poole. „Kas teil pole vahepeal meelde tulnud, kas ja kellega võis teie elukaaslasel mingeid probleeme või konflikte olla?”
Noormees raputas aeglaselt pead. „Ausõna, mul pole õrna aimugi.” Ta nägi välja, nagu võiks kohe nutma puhkeda.
Madli Kivilaan oligi vahepeal taas vaikselt oma mehe õla najal tihkuma hakanud ning nüüd tõusis mees otsustavalt püsti. „Mu abikaasal on halb, me lahkume nüüd,” ütles ta. „Nagu ma enne ütlesin, tehke oma tööd ja võtke see värdjas kinni. Muud tarka nõu meie teile anda ei oska.”
„Hea küll, me täname teid.” Ka Anders tõusis nüüd ning Rebecca tema eeskujul samuti. „Kui midagi peaks veel meenuma, ükskõik kui tühine see võiks teile tunduda … siis palume väga, võtke meiega ühendust, ükskõik, kas minu või Rebecca Lindebergiga.”
Enne kui need kolm õnnetut inimest kabinetist väljuda jõudsid, peatas Rebecca veel korraks Madli Kivilaane. „Vabandage hetkeks veel … tahtsin ainult veel küsida, kas teile ei tundunud, et teie tütar oli viimasel ajal depressioonis?”
„Depressioonis?” Naine vaatas talle segaduses otsa. „Ta ütles alati, et tal on kõik väga hästi, et ta on õnnelik … Miks, millest selline küsimus?”
Rebecca selgitas kiirelt oma küsimuse tagamaid, Peeter ja Madli Kivilaan vaatasid teineteisele otsa, kuid ei öelnud mitte midagi. Peeter kohmas vaid „head aega” ning kolmik purjetas uksest välja. Enne nende lahkumist jõudsid Anders ja Rebecca märgata vaenulikku ja põlastavat pilku, mille Peeter Kivilaan enda ees sammuva Tanel Voogla poole heitis.
5
Martin Noormets ei olnud just kõige päikeselisemas meeleolus, kui ta läbi lõikava tuule raudteejaama poole rühkis, kolleeg Karl Tasane mõned meetrid tagapool ähkimas ja puhkimas. Ta sai ise ka aru, et vanem mees ei suuda temaga sammu pidada ning sundis end poolvägisi tempot maha võtma, ehkki tuul oli ta kõrvad kõvasti valutama pannud ja pealekauba tundis ta iga hetkega süvenevat vajadust tualetti külastada. Oli siis tarvis hommikul jaoskonnas kahte tassitäit kohvi sisse kaanida, siunas Martin ennast. Samas teadis ta ise ka, et tarvis seda paraku oli – Janek, tema Taanis õppiv noorem vend oli just eile üle hulga aja taas kodumaale saabunud ning peatus vanemate juures. Ka Martin ise oli ööseks ema-isa poole ööbima jäänud, nad olid venna ja isaga käinud saunas, joonud õlut ja lobisenud hiliste öötundideni. See oleks olnud mõnus õhtupoolik nagu venna külaskäikudel ikka, kui
