millegi muu kui vaid lohutuse ja toetuseavaldusega Andersi poolt. Sellele teadmisele vaatamata klammerdus ta kramplikult mehe külge, hingates endale sisse sõõmude kaupa seda mõrkjasmagusat Hugo Bossi lõhna. Äkitsi saabunud nutuhoog läks üle, kuid Rebecca nuuksatas siiski mitu korda kaeblikult, lihtsalt selleks, et Anders teda veel kasvõi mõne hetke enda kaisus hoiaks.
Järsku paiskus kabineti uks lahti ning sisse astus kriminaalosakonna politseidirektor Kaupo Kirde, Rebeccast ainult veidike pikem kõhukas ja kiilaneva pealaega varastes viiekümnendates mees, kelle ees naine tema karlssonilikule väljanägemisele vaatamata alati kerget kõhedust oli tundnud. Kirde oli seda tüüpi mees, kes ütles alati välja kõik, mida sülg suhu tõi, ja pahas tujus olles ta sõna otseses mõttes räuskas üle terve jaoskonna. Nooremad ja algajamad politseinikud üritasid seetõttu tema juuresolekul alati võimalikult ontlikult käituda, et mehele mitte millegagi ette jääda. Vanemad ja kogenumad seevastu talusid Kirde meeleolusid enamasti stoilise rahuga ja andsid teistelegi nõu tema möirgamist mitte südamesse võtta. „Ega haukuv koer ei hammusta,” tavatses Karl Tasane tihtipeale öelda.
Seekord aga peegeldus mehe ümaral näol vaid šokk ja hirm, lisaks nüüd veel jahmatus, nähes Rebeccat Andersi käte vahel. „Mis toimub?” küsis ta. Anders lasi oma käed nüüd kiiresti Rebecca ümbert lahti ning sõnas: „Rebecca on juhtunust vapustatud. See oli kohutav vaatepilt.”
Kirde vaatas uurivalt Rebecca poole. „Tuled ikka toime? Või …”
„Kõik on okei,” ei lasknud naine tal lõpetada. „Lihtsalt hetkeks hakkas halb, aga nüüd saan ma hakkama.”
„Rebecca oli sündmuspaigal väga tubli,” lausus Anders ülemusele tunnustavalt. „Paljudel oleks seal kohapeal paha hakanud, eriti veel algajatel, kes pole selliste asjadega üldse kokku puutunud.”
„Rõõm kuulda,” pomises Kirde. „Tulge koosolekuruumi, katsume kõik koos natuke nõu pidada, mis suund nüüd võtta ja kuidas selle asjaga edasi liikuda.” Mees kiirustas mööda pikka koridori edasi, Anders ja Rebecca järgnesid talle. Naine tundis, et ta peaks midagi ütlema selle kohta, kuidas ta just äsja oli käitunud. Aga mida? „Vabandust,” kohmas ta lõpuks. „See oli minust väga ebaprofessionaalne.”
„Nalja teed või?” Mees raputas pead ja naeratas kergelt. „Ma mõtlesin seda tõsiselt, mis ma Kirdele ütlesin. Sa hämmastasid mind seal, et sa nii vapper olid.”
„Ma ei näinud ju väga palju, sa saatsid mind eemale. Ja pealegi, nüüd …”
„See on loomulik. Sa tuletasid mulle väga meelde mind ennast, kui ma alustasin.”
„Tõesti?” imestas Rebecca. Ta aeglustas tahtlikult sammu, et mitte veel jõuda sinna koosolekuruumi, kus tuleb keskenduda juba sootuks muudele asjadele kui see, millest nemad praegu siin omavahel kõnelesid. Anders rääkis isiklikumatel teemadel väga harva ning just hetkel näis olevat see harukordne juhus, kus mees ennast veidikenegi avas. Ja ta tundis ikka veel mehe käsi enda ümber ja tema parfüümi oma ninasõõrmetes, ehkki sellest lohutavast embusest oli nüüdseks juba mitu head minutit mööda läinud. Päev oli järsku kuidagi ootamatult helgemaks muutunud ja järsku ei tundunud enam sugugi, nagu oleks ta end totaalselt häbistanud.
„Jah. Ma mäletan siiamaani väga hästi oma esimest mõrvajuurdlust. Tapeti üks noor poiss, üliõpilane, ta oli siis minust ainult mõned aastad noorem. Ta leiti Glehni pargist, teda oli jõhkralt pekstud ja piinatud.”
„Oh.” Rebecca ei osanud midagi öelda.
„Mina pidasin ka seal kohapeal vastu. Tegin kõike, mis vaja, sain ülemustelt pärast kiita, et nii asjalikuks suutsin jääda. Aga pärast jaoskonnas lukustasin ennast hulgaks ajaks wc-sse. Algul oksendasin, siis nutsin.”
Rebecca vaatas mehele otsa imestuse ja imetlusega, suutmata nüüd veelgi enam musta ega valget lausuda. Selleks polnud enam aga vajadust ega võimalustki, sest vahepeal olid nad koosolekuruumi jõudnud.
Ruumis istus pika laua taga lisaks Kirdele veel kaks uurijat – Martin Noormets ja Karl Tasane. Martin oli hilistes kahekümnendates, paar aastat tagasi ametisse asunud noormees, kellega Rebecca algusest peale hästi läbi oli saanud. Mõnikord oli ta mõelnud, miks ei võinuks ta küll ometi Martinisse armuda. Martin oli igati sümpaatne poiss, tark ja heasüdamlik, hea huumorimeelega, ka võis teda oma tumeda lühikeseks pöetud juuste ja veidi võõrapäraste tumepruunide mandlikujuliste silmadega välimuselt väga kenaks pidada. Pealegi näis ta olevat Rebeccast sisse võetud, ühe korra päris alguses oli ta teda isegi välja sööma kutsunud. Rebecca oli kahjutundega ära öelnud. Ta ei suutnud näha selles toredas noormehes midagi enamat kui vaid sõpra ja meeldivat töökaaslast. Millega Anders teda oma küllalt karuse ja jäiga olekuga nii ära oli võlunud, seda ei suutnud naine siiani päriselt mõista. Ta lihtsalt teadis, et tema süda kuulub Andersile, ja kõik. Nii see lihtsalt oli. Vaatamata sellele, et siit ilmselt mitte kunagi midagi enamat ei saanud tulla kui lihtsalt koos töötamine ja ehk sõprus.
Teine uurija, Karl Tasane, oli eakam meesterahvas, kes lähenes tõenäoliselt juba pensionile. Karl oli juba aastakümneid olnud kirglik kabetaja ja maletaja ning mitmel korral kohviruumis oli ta isegi Rebeccale pikalt-laialt rääkinud, kus ja missuguseid mänge parajasti korraldatakse ning kus ta kavatseb osaleda.
„Ma teeksin siis alustuseks väikse kokkuvõtte sellest juhtumist, mis meile nüüd kaela on sadanud,” lausus Kirde. Nad istusid kõik pika kandilise laua taga, Kirde ja Karl ühel pool, Anders, Rebecca ja Martin teisel pool lauda. „Niisiis, eile õhtul laekus meile avaldus kadunud naisterahva kohta. Kadunud oli Margareth Kivilaan, 32-aastane. Täna hommikul käis tema elukaaslane ka meil jaoskonnas Andersi ja Rebeccaga rääkimas. Kella kümne paiku …” Kirde pühkis oma ümaralt otsaesiselt higi. „Kella kümne paiku saime jaoskonda kõne šokeeritud meesterahvalt, kes ütles, et on leidnud Sõle tänavalt prügikastist naise surnukeha. Anders, sina ja Rebecca käisite seal kohapeal, äkki võtad jutujärje üle?”
„Leidjaks oli 57-aastane jäätmekäitlusfirma töötaja Toomas Jalakas,” lausus Anders mõtlikult enda ette lauale põrnitsedes. „Ta tegi oma tavapärast tööd, tühjendas selle piirkonna prügikaste ja siis sattus nägema naise kätt, mis katkisest prügikotist välja ulatus. Mees ise vajas kohapeal arstiabi ja sõidutati haiglasse. Laip oli kolmes prügikotis, ühes pea, teises käed ja jalad, kolmandas keha.” Nende sõnade juures tõmbus Martin näost valgeks, Karl tõstis käed näo ette ning Kaupo Kirde ise hõõrus taas oma otsaesist, seekord lausa raevukalt. Rebecca tundis taas vastikut klompi oma kurgus ning kerget iiveldust, kuid seekord suutis ta ennast piisavalt hästi kontrolli all hoida. „Mingeid isiklikke asju, rahakotti ega telefoni tema juurest ei leitud.”
„Kas tema elukaaslasele ja vanematele on juba teatatud?” küsis Kaupo Kirde pärast hetkelist pausi. „Ja mis peamine, kas see on üldse kindlalt see naine, on ta praeguseks juba tuvastatud, kui te mingeid dokumente ei leidnud?”
Seda Rebecca ei teadnud, kuid Anders noogutas. „Helistasin Kivilaane elukaaslasele Tanel Vooglale ja praeguseks on ta oma naise juba tuvastanud. Ühtlasi saabub nii Voogla kui ka naise vanemad kella neljaks siia.”
Rebecca ehmus. Tal polnud aimugi, millal Anders juba neid asju oli jõudnud ajada ning teade sel jubedal moel surnud naise vanemate jaoskonda saabumisest ajas teda paanikasse. Selle mehe, Taneliga, saaksin ma vast hakkama, mõtles Rebecca. Aga et ma pean vaatama silma selle tükkideks hakitud naise isale ja emale, või kui see pisike ülemeelik poiss jälle kaasa peaks tulema … Alles hetk tagasi oli ta tundnud end juba enam-vähem hästi ning uskunud kindlalt, et nutuhooga seal Andersi käte vahel oligi ta selle õuduse endast kuidagi „välja elanud” ja suudab nüüd tööga edasi minna, kuid nüüd haaras teda taas meeletu hirm, et see kõik on siiski liig. Vaatamata kõigele, mis ta oli endale
