kohta pinnima poleks hakanud – et kas tõesti pole kedagi silmapiiril, no kuidas on see võimalik, kas tööd on tõesti nii palju, et isikliku elu jaoks üldse aega ei jää … Sellega ta ennast ju tavaliselt välja vabandaski, et tööd on palju, ja õigupoolest polnud see sugugi vale. Eriti veel nüüd, kus see räige mõrvajuhtum neile kaela oli sadanud. Tegelikkus oli märksa teine. Martinit lihtsalt ei huvitanud ükski tütarlaps … peale selle ühe, kes omakorda temas vaid sõpra nägi. Sellest päevast peale, kui Rebecca jaoskonda tööle oli saabunud, ei suutnud Martin enam mõelda mitte ühegi teise tüdruku peale, kõik senised tutvused ja pruudikandidaadid kahvatusid selle kõhna ja kuidagi kurvameelse olekuga tumedapäise neiu kõrval. Martin polnud veel kunagi näinud ühelgi tüdrukul selliseid suuri ja nukraid rukkilillesiniseid silmi. Kohe esimesel päeval, kui Rebecca temalt koridori peal teed Kirde kabinetti oli küsinud ja talle sealjuures natuke ärevil ilmega otsa vaadanud, oli Martin talle lootusetult oma südame kaotanud.
Lõpuks ometi jõudsid nad raudteejaama hoonesse sisse. Martin seisatas ukse kõrval, et Karli järele oodata, ja ahmis sisse sooja õhku. Parkimisplatsilt polnud ju kuigi palju tulla, kuid selle vastiku tuulega tundus maa lausa talumatult pikk. Lõpuks rühkis Karl sisse ning Martin helistas numbril, mis neile ennist antud oli. Peatselt saabus neile vastu pikka kasvu vuntsidega meesterahvas, kes esitles end juhatajana asutuses, mis teostab piletikontrolli rongides. Toomas Tuhkur oli mehe nimi. Martin ja Karl surusid mehe kätt ning suundusid tema sabas trepist üles, teisel korrusel asuvasse väikesesse kabinetti, kus ootas juba ees kohkunud olemisega soliidses eas priske proua. Teda tutvustati kui Elsa Saarepuud, kontrolöri, kes oli olnud tööl just sel pühapäeval ja selles rongis, mille peale pidanuks astuma Margareth Kivilaan.
Istudes andis tüütu pissihäda veidi vähem tunda, aga Martin lootis siiralt, et väga kaua see kohtumine aega ei võta. Poole vestluse pealt olnuks nadivõitu wc-sse tormata. Muidugi olnuks mõistlik seda teha enne kabinetti astumist, kuid Toomas Tuhkur oli olnud just sedalaadi ilme ja olekuga, et ka temal on üsna kiire ning ta soovib asjaga võimalikult ruttu ühele poole saada. Pealegi ei paistnud tualetti kusagil lähisilmapiiril olevat.
Karl Tasane oli fotod juba oma mapi vahelt välja koukinud ning proua ette lauale laotanud. „Vaadake palun hoolega seda naisterahvast,” ütles ta. „Võib-olla mäletate, ta pidi saabuma kell 12.04 Lilleküla jaamast väljuvale rongile.”
Martin oli veendunud, et päevas sadade inimestega kokkupuutuv kontrolör ei oska neid vähimalgi määral aidata, kuid tema üllatuseks noogutas naine otsekohe pead. „Mäletan küll,” sõnas ta kindlal toonil. „Ta tuli, jah, Lillekülast peale.”
Mõlemad mehed kummardusid huvitatult üle laua lähemale ning laua teises otsas istuv Toomas Tuhkur, kes seni oma telefonist midagi oli uurinud, pistis selle nüüd kiiresti taskusse ning jäi oma alluvat pikalt silmitsema.
„Nii, kas oskate meile midagi rääkida, mis edasi sai?” küsis Martin. Äsjane külm, pissihäda ning nukker meel olid korraga kõik meelest pühitud, asi kiskus tõepoolest põnevaks.
Proua oli silmanähtavalt närvis ning tema lauale kokkuasetatud käed värisesid pisut. „Noo … Ta tuli Lillekülast peale ja ostis pileti nagu kõik teisedki reisijad … Miks ta mulle aga meelde jäi, on sellepärast, kuidas ta natukese aja pärast käitus.”
„Nimelt?” Martin hoidis lausa hinge kinni, nii väga lootis ta saada infot, mis uurimist kuidagi edasi võiks aidata. Milline au see oleks, kui just tema midagi põhjapanevat välja saaks selgitada! Oli ta ju juba üle kahe aasta jaoskonnas töötanud, ent erilist tuntust, au ega kuulsust polnud ükski juhtum seni veel toonud. Muidugi, tõele au andes ei olnud ta millegi nii jõletuga veel seni kokku ka puutunud.
„Ta kargas püsti ja tahtis paaniliselt uksest välja saada, kui rong polnud veel peatussegi jõudnud,” ütles Elsa Saarepuu. „Ma olin just sinna vagunisse tagasi tulnud, kui seda nägin … sellepärast ta mulle kohe meelde jäigi, ta käitus nagu päris hull, tagus nuppu, mis peatuses uksed lahti teeb. Ütlesin veel talle, et rahunegu ometi maha, aga ta nagu ei kuulnudki mind üldse. Tagus muudkui seda nuppu edasi, ma juba mõtlesin kedagi appi kutsuda, aga siis jõudis rong peatusesse ja ta jooksis välja.”
Martin ja Karl vaatasid teineteisele otsa. Asi tundus enam kui kummaline. „On teil mingitki aimu, mispärast ta niimoodi käitus?” küsis Martin. „Kas keegi rongis tahtis talle kallale tungida? Või märkas ta aknast väljas midagi või kedagi?”
Naine raputas pead. „Mulle sellist muljet küll ei jäänud, et keegi talle midagi oleks teinud. Vagun oli sel hetkel üsna tühi. Küll aga võis ta telefoniga rääkida – märkasin, et ta surus seal uste juures seda omale taskusse.”
Martin seedis oma peas veidi seda infot. See tundus tõenäoline. Margareth Kivilaan oli tulnud rongi peale, kus korraga oli talle tulnud kõne, mis pani ta paaniliselt põgenema, mõistmata isegi seda, et rong pole veel peatusesse jõudnud. Ilmselt oli keegi teda ähvardanud?
„Aga kas enne seda intsidenti tundus temaga kõik korras olevat?” küsis nüüd Karl. „Oli ta teilt piletit ostes rahulik?”
„Jah, täielikult. Nagu kõik teisedki reisijad, naeratas, maksis ilusti raha ära, ütles aitäh … Ei oska mitte kui midagi halba öelda.”
„Kas panite ehk tähele, mis suunas ta siis jooksis, kui lõpuks rongilt maha sai?” küsis Martin pisukese ohkega. See info siin ei paistnud siiski kuigi palju edasi aitavat. Nad teadsid nüüd küll seda, et Margareth Kivilaan oli siiski rongis viibinud ja et keegi või miski oli ta seal ootamatult paanikasse ja hüsteeriasse ajanud, kuid mis või kes – see jäi selgusetuks.
„Ei, seda oli võimatu kindlaks teha,” raputas naine pead. „Ta jooksis platvormile, sealt edasi mina teda rohkem ei näinud ega ausalt öeldes sealt rongi pealt poleks saanudki näha. Ta võis minna kuhu iganes.”
„Seega tuleb üles leida telefon,” pomises Martin rohkem endamisi. „Või siis uurida ta mehelt, mis operaatorit ta kasutas, ehk saaks tellida kõnede väljavõtte … Kui saaks teha kindlaks, kes helistaks, oleks ilmselt tapja ka korrapealt teada.”
„Sa siis arvad, et mõrvar ise helistas?” küsis Karl.
„Tundub ju tõenäoline, kas pole? Või kui ka ei olnud, siis igatahes suutis see helistaja ta täiesti endast välja ajada, ja natukese aja pärast oli ta surnud … seal lihtsalt pidi mingi seos olema!” Martinile ei meeldinud tegelikult uurimisealaseid teooriaid siin võõraste kuuldes arutada, seda poleks õigupoolest tohtinudki teha, ja seepärast pani ta kohtumisele punkti, paludes lihtsalt ühendust võtta, kui midagigi peaks veel meenuma. Seejärel kiirustas ta ummisjalu Balti jaama tunnelis asuvasse wc-sse, saates Karli juba autosse.
Natukese aja pärast nüüd juba läbi tuisu samuti auto poole rühkides pidi Martin kibedalt tõdema, et oli natuke pettunud. Mis siis, kui neil ikkagi ei õnnestu kindlaks teha, kes helistas? Ta ei teadnud isegi, miks, lootust ju oli, kuid miskipärast ütles ta sisetunne just seda. Ta oleks lootnud midagi oluliselt enamat teada saada. Meele tegi iseäranis mõruks asjaolu, et ta teadis ise ka, mispärast ta seda olulist murrangut nii väga oli oodanud. Mitte üleüldise tunnustuse pärast, mitte selleks, et teda kui noort uurijat tõsisemalt võetaks, mitte selleks, et endale midagi tõestada. Ei, ta oleks oodanud seda tunnustust hoopis ja ainuüksi ühelt inimeselt. Muidugi Rebeccalt. Võib-olla oleks neiu vaadanud teda siis imetluse ja austusega, millest kasvanuks välja midagi enamat kui lihtsalt see kolleegidevaheline sõprus, mida nende suhe praegu endast kujutas. Ta oli nii väga lootnud, et saab selle juhtumi kallal Rebeccaga koos töötama hakata, ehkki see lootus oli muidugi ebareaalne – oli ju Anders ikkagi vaneminspektor ning omal ajal oli ta isegi just tema käe all välja õppinud. Seega polnud selles midagi imelikku, et see mees ka Rebeccat õpetas ning ühtlasi temaga koos töötas. Ainult et … Martin oli ju näinud, missuguse pilguga Rebecca
