minema ning Rebecca jäi kabinetti üksi. Tal tekkis tahtmine ühe kohvi järele ning nii suunduski ta kööginurga kõrval asuva espressoautomaadi juurde. Kööginurgas oli kitsukese laua taha kogunenud mitu kolleegi ning naine kiikas korra uudishimulikult üle ukse, et näha, mis seal toimub. „Rebecca, tule võta ka torti,” hõikas otsekohe Mihkel Kase, suurt kasvu ja kogukas keskealine meesterahvas arendusosakonnast. „Sigrid tõi oma sünnipäeva puhul.” Tõepoolest laiutas keset lauda vähemalt kolmekilone maasikate ja mingisuguse šokolaadisiirupiga üleujutatud vahukooretort, millest vähemalt kolmandik juba kadunud näis olevat. Kadunud oli see siinviibijate taldrikutele – politseiameti töötajad vohmisid rõõmsalt ja agaralt omale torti sisse ning peoperenaine Sigrid Voormäe, siseaudiitor, tugevalt ülekaaluline, kuid alati rõõmus ja lahke loomuga naisterahvas, hakkas Rebeccale juba ühte hiiglaslikku tükki taldrikule tõstma. „Tule aga julgesti,” kutsus ta. „Sa nii kõhnake, peadki natuke liha luude peale kasvatama.”
Rebeccal läks seda kõike nähes süda nii pahaks, et hommikul söödud jogurt oleks äärepealt üles tagasi tulnud. „Aitäh, see on kindlasti hea, aga ma tõesti praegu ei soovi,” vabandas ta mannetult ja kiirustas kabineti poole tagasi, unustades isegi kohvi. Kabinetis üritas ta intsidenti peast välja visata, eriti seda vastikust, mida oli tundnud, nähes neid suuri rammusaid koogitükke taldrikutel. Iseäranis suurt õõva olid temas tekitanud Sigridi ja Mihkli taldrikutäied – need kaks olid välimuse järgi viimased, kes sedasorti kraami omale sisse oleks võinud ajada. Ja ometi sai Rebecca ise suurepäraselt aru, et terve inimene niimoodi mõtlema ega tundma ei peaks, sel kombel teiste suutäisi jälgima ja torditüki pakkumise peale vaat et ära minestama. Noil hetkedel tundis ta, et on terve üksnes näiliselt, ent sisimas on ta jäänud ikka veel selleks seitsmeteistkümneaastaseks, kes ennast äärepealt sõna otseses mõttes surnuks oleks näljutanud. Justkui polekski möödas üle kaheksa aasta, justkui polekski ta vahepeal ennast kokku võtnud, kõike unustada püüdnud ja normaalseks inimeseks saanud.
Ta sundis end mõtlema hoopis tööle ning istus laua taha kogu loo toimikuga veel kord tutvuma. See ei teinud meeleolu kuigivõrd paremaks, pigem vastupidi, täitis pea uute muremõtete ning vähe sellest, hirmuga. Nüüd oli see proovikivi siis kätte jõudnud. Siin polnud enam tegemist mingi tühisemat sorti kallaletungi, kioskisüütamise ega noorukite toimepandud paari õllepudeli ja sigaretipakivargusega. Nüüd lasus neil vastutus inimelu eest. Kadunud oli kellegi ema, tütar, elukaaslane. Mis saab, kui nad seda naist kunagi ei leia? Rebecca ohkas, see esmaspäev oli alanud erakordselt kehvasti. Õnneks ei teadnud ta veel, kui hulluks see päev juba mõne hetke pärast võib muutuda.
3
Toomas Jalakas pidi endamisi tunnistama, et oli oma naist alahinnanud. Kui Signet möödunud aasta lõpus kokkamishullus tabas, suhtus ta sellesse päris korraliku skepsisega. Mis mõtet oli osta alatasa koju kõikvõimalikke kalleid suhkruid ja maitseaineid ja õlisid ja tont teab mida kõike veel, mis leidis kasutust vaid selles ühes konkreetses retseptis, mida naine katsetada oli otsustanud? Mõttetult mahavisatud raha, kuna nende asjadega polnud ju pärast midagi peale hakata ning takkapihta ei kõlvanud viiest katsetusest vähemalt kolm üleüldse süüa. Igipõlise eesti mehena armastas Toomas üle kõige sealihast valmistatud korralikku praadi, sellist hea krõbeda kamaraga, ahjukartulid sinna kõrvale, ehk natuke hapukoorest ja lihamahladest kastet … Mmm. Mehel hakkas suu vett jooksma, ehkki oli alles äsja söönud tugeva hommikusöögi, mis koosnes vürtsikast munapudrust, peekonist ning võiga praetud šampinjonidest. See mõnusalt krehvtine jalapenodega munapuder oligi pannud ta nende katsetuste suhtes leebuma, ehkki muidugi ei saanud ta Signele seda tunnistada. Küll aga oli ta naist põsele patsutanud ja söögi eest tänanud, lisades, et väga hea oli. Tehku sellest ise omad järeldused.
Toomasel oli täna ette nähtud teha ring piirkonnas nr 6, mis hõlmas Merimetsa, Pelgulinna, Pelguranda ja Koplit. Tööle asudes mõtles mees endamisi, et ta poleks sugugi arvanud, et esialgu ajutisena mõeldud prügiveotööle nii pikalt pidama jääb. Mitmes aasta see tal nüüd juba jooksiski – kolmas? Kuid millegagi tuli ju elatist teenida, eriti veel nüüd, kus Signe pärast oma insulti tööl käia ei saanud. Tegelikult hea, et ta korralikult liikumagi hakkas. Selles mõttes oli päris hea, et ta endale mingisuguse tegevuse leidis ja viitsis sööke vaaritada, need võinuks ainult olla lihtsamad ja igapäevasemad road, mis hamba all ei karju. Varem oli Signe päris pikalt põdenud oma liikumisprobleeme, ta ei suutnud kuidagi leppida, et ei saa enam tööl käia – olgugi, et tema töökoht polnud teab mis tulutoov, tegutses ta ju lihtsa lasteaiakasvatajana, aga Signe oli oma ametit armastanud – ja et tal koduski oli esialgu ringiliikumisega probleeme, rääkimata kusagil väljas, kasvõi poeski käimisest. Tänu taastusravile oli ta õnneks nüüd oluliselt krapsakamaks saanud, kuid omas siiski invaliidsusgruppi ning sai töövõimetuspensioni. Vahel mõtles Toomas, et mis nii viga, kui viiekümne kolmeselt juba pinsile saad, temal endal seisis veel kaheksa aastat ees, enne kui lõpuks puhkust võis loota. Samas aga taipas ta kohe, et sedasorti mõtted on Signe suhtes ülekohtused ning tema nahas poleks ta tegelikult sugugi tahtnud olla. Ega Toomase enda tervis ka kiita olnud, vererõhk jupsis juba mitmendat aastat ja igapäevasest tablettide neelamisest polnud pääsu. Tervis oli hakanud kehvenema üsna varsti pärast seda, kui läks hingusele see ehitusfirma, kus mees pea viisteist aastat oli töötanud. Mõistusega võttes sai ta aru, et kui pankrot, siis pankrot, kedagi seal otseselt süüdistada ei saanud. Aga no kurat, see oli ikka paras põnts, kui ta sellest teada sai. Toomas oli end ikka pidanud kuldsete kätega töömeheks, ja siis ühel hetkel – prauhti, oled tööst ilma ja tee, mis tahad. Üsna peatselt oli talle selge ka see, et üle viiekümneseid keegi enam naljalt ametisse ei oota, ole sa nii kogenud ja kuldsete kätega kui tahes. Pärast mitmekuiseid otsinguid, mille vältel ta üha suuremasse masendusse langes ja terviski käest ära läks, oligi ta lõpuks maabunud siia prügiveo- või peenemalt öeldes jäätmekäitlusfirmasse. Olgu see töö pealtnäha nii haisev ja ebameeldiv kui tahes, vähemalt konti see ei murdnud ning palga üle ei saanud ka väga kurta.
Kella kümneks oli Toomas lõpetanud Kopli ja Pelguranna piirkonna prügikastide tühjendamise ning suundus nüüd Pelgulinna poole. Mõnikord vaatas mees imestusega, millist korralikku kraami inimesed ära viskavad. Ta oli mitu korda leidnud prügikastide kõrvalt täiesti terveid ja normaalseid rõivaid, näiteks just mõned päevad tagasi oli Kolde puiesteel ühe kortermaja prügikasti kõrvale jäetud kott, millest Toomas oli leidnud nahast meeste talvejope, seest sooja voodriga ja puha. Miks keegi seda minema oli tahtnud visata, seda mehe pea kinni ei võtnud. Võib-olla oli tegemist mingi tänapäevase moehärraga, kellel vanadest riietest lihtsalt villand oli saanud. Niisuguse suhtumise liigitas Toomas raiskamise ja narruse hulka ning võttis selle jope rõõmuga endale. Vooder oli küll veidike seest kärisenud, aga selle andis ju kinni õmmelda, misjaoks kohe minema loopida? Signe ei paistnud tema arvamust päriselt jagavat, kuid ei öelnud midagi ning oli nõus jope ise ära paikama.
Toomas alustas Sõle tänava majade ringi. Jõudnud kolmanda elumaja hoovi, sirutas ta end autost väljudes veidi ja vaatas üsna rahulolevalt taevasse, kus külmale ilmale vaatamata isegi päike end natuke ilmutama oli hakanud. Nüüd on juba peaaegu sama ilus nagu eile, mõtles mees, ometi oli hommik alanud nii talviselt ja pakaseliselt. Ega Toomal iseenesest talve vastu midagi olnud, tema külma ei peljanud, kuid päikesest tundis ta talvisel ajal puudust küll. See andis kohe nagu hulga tegutsemistahet ja elujõudu juurde.
Auto kallutas prügi konteinerist kasti ning Toomas seisis nagu ikka kõrval, jälgides, et protsess kulgeks nagu kord ja kohus. Võeh, alles nüüd järsku jõudis talle kohale, kui jubedalt siin haises. Ebameeldivate lõhnadega oli ta harjunud, aga seda esines rohkem ikka suvisel ajal, talve kohta tundus see üsna ebaharilik. Jumal teab, mida siia oli loobitud. Halvaks läinud liharaipeid? Mees krimpsutas nina ja astus mõne sammu tahapoole. Hiljem mõtles ta tihtipeale, et kui poleks olnud seda ehitusprahti ja selle hulgas mingit sorti teravat metallkolakat, mis esimese kottidest osaliselt puruks rebestas, siis oleks teda sellest vaatepildist säästetud. Paraku oli tegelikkus nii nagu oli. Alguses ei seletanud ta silm kuigi hästi, ta oli vaadanud, et jälle mingi jope prügikotti aetud. Siis aga märkas ta midagi, mida tema mõistus
