align="center">4
Hiljem meenutas Rebecca aega sellest kohutavast telefonikõnest kuni lõpuks Sõle tänavalt lahkumiseni vaid üksnes läbi mingi eriskummalise udu. Teel sündmuskohale ei olnud nad Andersiga vahetanud teineteisega mitte ainsatki sõna. Rebecca nägi mehe näost, et vaatamata töötatud aastatele oli temagi šokis. Mis puutus Rebeccasse endasse, siis oli tema endamisi hambad risti surunud ja otsustanud, et lihtsalt peab sellega nüüd toime tulema. Olgu see vaatepilt seal nii kohutav kui tahes, ta ei tohtinud kokku variseda.
Otsuse täideviimine osutus oodatust kõvasti raskemaks ja hullemaks, aga kuidagiviisi oli ta sinna kohapeale jõudes muutunud nagu mingiks masinaks, kes uuris, jälgis, pani kirja, rääkis, täitis Andersi käske, delegeeris ülesandeid … Telefonis saadud info põhjal oli ta end autos juba ette valmistanud selleks, mida ta seal näha võis, ent tegelikkuses, nähes neid prügikottidesse topitud veriseid inimese tükke, käsi ja jalgu ja sassis tumedate juustega pead, oli ta vaistlikult mitu sammu tagasi astunud ja kartnud kõige hullemat – et ta siiski kukub kokku. Pilt silme ees oli juba ohtlikult kõikuma löönud, aga okserefleksi suutis ta kuidagiviisi tagasi hoida. Õnneks saatis Anders ta laiba juurest eemale, rääkima selle mehega, kes oli ennist telefonikõne teinud. Kiirabi oli juba kohal ning meedikud turgutasid seda õnnetut vanemas keskeas prügivedajat, kelle nägu väljendas täielikku õudust ja kes esiotsa ei paistnud üldse suhtlemisvõimeline olevat. Rebecca ise tundis sel hetkel, et igasuguste emotsioonide jaoks on aega hiljem, hetkel tuli keskenduda ainult ja ainult tööle, sellele, mis temal kui uurijal paratamatult tuli teha. Mis oli tema kohus, mille ta oli võtnud endale, otsustades minna sinna politseikooli ja lõpuks asudes sellele ametikohale Kriminaalpolitseis. Ta pidi ju olema arvestanud sellega, millega siin silmitsi võib tulla seista. Ja Anders. Rebecca ei olnud sugugi kindel, kas ta saanuks sellega kõigele vaatamata toime, kui just seda meest tema kõrval poleks olnud. Andersi ees ei kavatsenud ta ealeski näida nõrgana, mitte iialgi.
„Kas tohiksin teile esitada mõned küsimused?” Rebecca imestas endamisi, kui normaalselt ta hääl kõlas. Justkui polekski ta vaid hetk tagasi näinud kõige kohutavamat vaatepilti oma elus. Siis meenus talle, et pole end mehele tutvustanud. „Minu nimi on Rebecca Lindeberg, olen uurija kriminaalpolitseist.” Kergelt siiski värisevate kätega näitas ta mehele oma töötõendit.
Mees ei vastanud esiotsa mitte sõnagi ning Rebecca pöördus mehe vererõhku mõõtva kiirabitöötaja poole. „Kuidas temaga on? On ta võimeline praegu meiega rääkima või peaksime veidi ootama?”
„Ta on šokis, vererõhk tõusis ikka väga ohtlikult kõrgele,” vastas prillidega ning erkpunaseks värvitud juuksepahmakaga keskealine meedik. „Andsime talle rahustit, praegu hakkab natuke juba tagasi tõmbuma. Kuid me peame ta igal juhul haiglasse viima.”
„Proovida ju võite, meiega ta vahetas alles natukese aja eest mõne sõna,” kehitas teine, üsna nooruke meesarst õlgu. Rebecca pöördus uuesti haige poole. „Härra, ma saan aru, et see oli kohutav, mida te läbi pidite elama, kui leidsite … Aga meil oleks väga teie abi vaja, äkki suudaksite vastata paarile küsimusele?”
Kiirabiautos poollamaskil asendis mees nägi kohutav välja, tema silmad olid punased ja nägu surnukahvatu, samuti hingas ta raskelt. Kuid Rebecca viimaste sõnade peale ta noogutas. „Püüan,” kostus tema rabe ja justkui vaevaliselt välja pressitud hääl.
„Äkki saaksite rääkida veidi täpsemalt, kuidas kõik juhtus – ma saan aru, te töötate jäätmekäitlusfirmas? Olite selle maja prügikasti tühjendamas ja nägite …?”
„Jah,” kostis mees ja sulges silmad. „Tegin oma hommikust ringi, jõudsin otsaga Pelgulinna. Tulen alati autost välja, kui auto prügikasti hakkab kallutama. Kott oli pealt kinni, aga midagi oli ta katki käristanud. Vaatasin, et mingi jope, aga siis nägin …” Ta hakkas uuesti raskelt hingeldama ning punaste juustega meedik palus küsitluse esialgu lõpetada. „Saate teda vajadusel uuesti haiglas külastada,” ütles ta.
„Hästi, loomulikult.” Rebecca pani kirja mehe nime – Toomas Jalakas – ja kontaktandmed. Seejärel hingas ta sügavalt sisse ning suundus Andersi juurde tagasi. Mees oli näost üsna hall ja Rebecca nägi, et pilk tema sinakates silmades on tühi ja elutu, justkui robotil. Ta on nagu mina, mõtles naine, mina püüan seda siin endasse mitte lasta, ja tema samuti. Seal seisab politseirobot nimega Anders ja siin teine robot nimega Rebecca. Nad teevad kõike, mis tarvis, aga ei mõtle selle peale, mis siin ühe inimesega tegelikult toimus. Vähemalt mitte veel, mitte praegu.
Rebecca robotiseisus pandi tõsiselt proovile, kui Anders talle teada andis, mis seisus laip õigupoolest oli. Ühest kotist oli leitud naise pea, teisest käed ja jalad, kolmandast keha. Kõigele vaatamata oli mees veendunud, et tegemist on kadunud naise, Margareth Kivilaanega. „Loomulikult peame tema elukaaslase kutsuma teda tuvastama, kuid olen pea täiesti kindel, et see on tema,” lausus mees. „Rebecca, kuidas sa ennast tunned?”
„Kõik on korras,” pomises naine ja ajas ennast sirgu. Laipa hakati ära viima ning nüüd oli veidi kergem oma pead selgena hoida. „Ma ei saanud sellelt leidjalt just palju teada,” lisas ta siis. „Ta on prügivedaja, kes tuli lihtsalt oma tööd tegema. Ja ta nägi seda, kuna miski oli koti katki teinud. Ma saan aru, et kotid olid muidu pealt kinni pandud?”
Jah, kotid olid pealt olnud kinni seotud. Rebecca vaatas kõhedusega ringi, otsekui kartes, et õõvastava teo toimepanija kusagil siinsamas nurga taga varitseb. Tegelikkuses ei olnud siin kedagi peale kahe vana naise ning kolme samuti soliidses eas meesterahva, ilmselt siinse maja elanike, kes kõik toimuvat jahmunult silmitsesid. Rebecca läks nende juurde, näitas töötõendit ja tutvustas ennast taas. „Kas te elate siin selles majas?” oli tema esimene küsimus.
Selgus, et mõlemad naised ning üks meestest elasid küll, teised kaks härrat olid aga külalistena kohal viibinud. Rebecca küsimusele, kas nad midagi kahtlustäratavat on näinud või ehk koguni seda, kes ja millal tõi siia prügikasti kolm musta kotti, vastasid kõik eitavalt. „Mina istun tihtilugu köögis ja vaatan aknast välja,” ütles umbes seitsmekümnene hõbehallide juuste ning pika soliidse mantliga proua. „Mitte kui kedagi pole ma siin hoovi peal näinud. Naabri Helve,” ta osutas peaga omaealise mustaks värvitud lokkis juustega kaaslanna poole, „tema käis õhtul oma kassi tuppa kutsumas. Ja Henri tõmbas suitsu, viimati kella kümne aegu.” Henriks nimetatu, pika halli habeme ja suure rohelise parka-laadse jopega meesterahvas noogutas. „Jah, tegin suitsu ära ja keerasin toas magama,” kinnitas ta. „Mis siin ometi juhtus? Leidsite surnud inimese?”
„Kahjuks küll.” Rebecca jagas kõigile oma visiitkaardi, paludes helistada, kui midagigi siiski meenub. Keegi polnud midagi näinud. Järelikult pidi laip olema siia toimetatud öösel, mis tundus ka igati loogiline – vaevalt et mõrvar tahtnuks muul ajal riskida. Aga millal ta tapeti? Andersi sõnul pidi kohtuarst selle kohta raporteerima, loodetavasti juba järgmiseks päevaks. Sealt pidi selguma ka surma põhjus.
Alles hiljem, jaoskonda tagasi jõudes ja nähes oma kabinetis laual patakat fotosid Margareth Kivilaanest, tundis Rebecca, et nüüd on kõik, enam lihtsalt ei jaksa. Võib-olla oleks ta tegelikkuses siiski veel suutnud ennast kokku võtta, kui Anders samal momendil teda murelikult silmitsema poleks jäänud. „Rebecca? Tahad äkki ülejäänud päeva vabaks võtta?”
„Ei taha, ma … saan …” Järsku oli sealt kottidest paistnud verine käsi ja sassis juuksed ja tumesinine jope jälle tal silme ees, nagu oli tal silme ees ka see väike poiss, kes koos isaga alles paar tundi tagasi siin jaoskonnas oli viibinud, ja siinsamas laua peal lebas pilt, millel võis näha vormikat pruunide juustega naist rõõmsalt kaamerasse naeratamas. Rebecca haaras lauast kinni ja puhkes nutma, valjusti ja lapselikult nuuksudes, tundes samal ajal õõvastust, et tal ikkagi ei õnnestunud olla see robot, see professionaalne robot, kes suudab kõik isiklikud emotsioonid
