toodud kasutatute vastu, trolle aga samamoodi välja vahetada ei saanud, sest Skandinaavias neid lihtsalt ei liikunud. Moskvitše ja Žigulisid, mis olid Nõukogude ajal pea ainsad sõiduautod, tänavatel peaaegu enam ei näinud, samuti GAZ-i või ZIL-i krusasid. Ainult roostes trollibussid hoidsid endist aega iga päev rahva silme ees. Päris viimasel ajal olid tekkinud ka mõned päris uued, aga neisse oli minu jalg haruharva sattunud.
Lapsepõlvest alates, viimased kümmekond aastat välja arvatud, olin ma väga palju trollidega sõitnud. (Praegu käisin tööl peamiselt ekspressbussiga, sest seal sai enamvähem alati istuda: õhtupoolikul raudkindlalt, aga küllalt tihti ka hommikul.) Kui ma algkoolipoiss olin, oli Tallinnas täpselt 99 trollibussi. Võib-olla oli mõni vähem, aga kerele maalitud numbrid algasid 1-st ja lõppesid 99-ga. Sajandat andis oodata, küllap kasvasin enne selle ilmumist trollide vahtimise east välja. Omaaegsed trollid olid natukene teistsugused, ümara otsaga ja värvivariante oli rohkem. Kõige iseäralikum oli see, et neil ei olnud keskmist ust. Kere oli pikk soolikas, istmed mõlemal pool akende all, ning kui jäid keskele seisma või sind trügiti sinna, oli mahasaamisega igavene tegu. Trollid olid ju pea alati tuubil täis. Mäletan ka vanu kandilisi Vene trolle, neid oli tollal veel paar üksikut järel, aga ma igatsesin kangesti just nendega sõita. Lapsi tõmbab ikka eriline. Tegelikult olid need tunduvalt ebamugavamad kui Tšehhi Škodad.
Tore asi oli trolli piletiautomaat. Pilet maksis neli kopikat, aga kuna neljakopikalisi münte polnud Nõukogude Liidus keegi välja mõelnud (trammipileti jaoks olid olemas kolmekopikalised ja bussipileti jaoks viiekopikalised), oli piletit ostes vaja olemasolevast rahast õige summa kokku kombineerida. Need tuli ühest pilust sisse pista, kus nad kukkusid piletikassa metallist kere sügavusse, ja pärast seda võis kangist tõmmata. Tõmbamise tulemusel tuli teisest pilust pilet välja. Kui ei tulnud, tõmmati uuesti. Aga õige varsti asendati piletimasinad kompostritega. Nagu nüüdki, müüdi ka siis talonge ajalehekioskis ja trollis löödi neile augud sisse. Iga komposter jättis piletile oma mustri. Igatahes olid mu klassivennad, kellest mõned sõitsid paar peatusevahet trolliga koolist koju, avastanud, kuidas piletikontrolli ninapidi vedada. Kompostrite jäljendivorme vist ei vahetatud või tehti seda õige harva. Poistel oli taskus terve ports augustatud talonge, kusjuures nad teadsid, mis talong mis numbriga trollis märgistatud oli. Nii ootasid nad peatuses, kuni tuli mõni sobiva numbriga sõiduk, ning võisid julgelt peale minna ja neli kopikat kokku hoida.
Mõni aeg tagasi oli päris kindel, et trollid Tallinna tänavapildist varsti kaovad, nüüd aga paistab, et nii lihtsalt see ikka ei juhtu. Mõtisklesin tookord, kas mul oleks sellest kahju või ei. Lõpuks leidsin, et mitte väga. Lapsepõlv on lapsepõlv, aga lapsepõlv või noorukiiga ei pea igavesti su ümber olema. Küll aga jõudis Algi juba rõõmustada, et ta võib ühel hommikul üles tõusta, ilma et kuuleks akna taga trollide vingumist. Mina olin sellega harjunud, too pinisev heli ei seganud mind mitte üks raas. Ent Algit, ehkki ta oli Mustamäel juba üle kümne aasta elanud, näis see ikka veel häirivat. Eriti suvel, kui aknad olid praokil. Suur tee, kus trollid sõitsid, oli meist vaevalt mõnekümne meetri kaugusel ja tänavamüra kostis hästi sisse. Traatide vihisemise järgi sai öösel, kui uni juhtus ära minema, aimata, mis kell võis olla. Pärast kahtteist sõitsid viimased trollid huugamisega depoosse. Sellele järgnes umbes poole viieni vaikus, pühapäevahommikul vahest poole kuueni. Siis tulid esimesed sõidukid unnates depoost Mustamäe lõpppeatuse poole, et olla valmis igapäevasele ringile minema. Pärast poolt seitset kõva vingumist enam ei olnud, sest inimesi täis trollid sõitsid märksa rahulikumalt. Aga tuppa oli seda ikka kuulda, ehkki siis oli tavaliselt juba endalgi viimane aeg üles tõusta.
Kuni ma neid mõtteid veeretasin, oli troll juba Kristiine keskuse juurde jõudnud ja fooride taha peatuma jäänud. Sõitjaid oli sees endist viisi hõredalt. Seisin püsti kuni Koskla peatuseni, seejärel toetasin oma tagumiku kõige lähemal asuvale üksikule istmele. Siili peatuseni püsisin paigal. Sõpruse puiestee pikal lõigul, kus sõitjad ennast oma kohalt ei liigutanud, tekkis hetkeline vaimustus, et ma sõidan koos teiste inimestega trollis ja ükski neist ei aima seda. Siilis aga sisenes hulk laste ja kandekottidega rahvast ning ma tõmbusin taas kõrvale – hakkasin uuesti oma kohaloleku pärast pabistama.
6
Astusin Szolnoki peatuses trollist maha. Võiksin selle kohta öelda – nagu tavaliselt, sest olin seal väljunud lugematuid kordi. Aga varem olin ma seda alati teinud kõigile nähtavana, mis tähendas, et olukord oli olnud hoopis teine.
Meie peatuses oli ikka rohkesti väljujaid ning tihti trügis trolli ka palju rahvast peale, ehkki nad said kõigest kaks-kolm peatust edasi sõita. Nimelt tekkis üleminekuajal, suure turgude hullustuse ajajärgul, kui poodides ei olnud peaaegu mitte midagi saada, aga turult võis leida kõike – nagu armastati öelda: nööpnõelast tankini –, ka siinse kaupluse kõrvale, kunagisele tillukesele parkimisplatsile turg. Ja nagu ajutiste asjadega sageli ikka, muutus seegi põliseks. Nõnda oli ka toda kauplemiskohta, mida uhkelt Szolnoki turuks nimetati, justkui asunuks see Ungaris Szolnoki linnas, järjest kapitaalsemaks ehitatud ja ei näinud sugugi sedamoodi välja, et midagi hakkaks ära kaduma. Isegi kunagi pooles Põhja-Euroopas kuulsa (või kurikuulsa) Kadaka turu oli see tilluke kaim üle elanud. Tänu lähikaudsetele inimestele, kellest paljud siin ostmas käisid, oligi meie peatuses nii palju saginat. Inimesed tulid oma kandamitega ja sõitsid paar peatust edasi, kodumajale lähemale.
Seekord pealetulijaid palju ei olnud, aeg oli juba hiline. Nõnda pääsesin tunglemisest, mis oleks võinud minu mahasaamist takistada. Seevastu kitsal kõnniteeribal, mida pidid omavahel jagama nii trolli- ja bussiootajad kui jalakäijad, oli sagimist palju, sest Õismäe poole suunduvaid busse polnud vist kaua tulnud. Mina ei tahtnud sellesse summa sattuda, seepärast pugesin rivis seisvate taksode vahelt läbi ja tegin paralleelkõnnitee kaudu väikese ringi. Ka valgusfoori rohelise tule süttimist ootasin eemal. Seekordne tee ületamine läks hoopis rahulikumalt kui päeval linnas. Teisele poole tänavat jõudnuna võtsin taas ette pikema käigu. Ma ei läinud mööda Minimeka nime kandva kiosk-kaupluse eest ega läbinud vastassuuna trollipeatust, vaid keerasin vasakule, tegin tiiru ümber kõrtsi, mis kunagi kandis restoran Szolnoki nime (ja mille järgi ristitigi trollipeatus), kuid mis nüüd oli muutunud Izmiriks (samal ajal kui peatus jäi ikka Szolnokiks), ning kõndisin selle ja turu tagant ringi. Seal oli kõige väiksem oht kellegagi kokku põrgata. Lähenesin meie maja uksele teisest küljest kui tavaliselt.
Maja ligidale jõudes hakkas mu süda taguma. Olin lähedal hetkele, mil mul tuli ootamatu uudis Algile teatavaks teha. Kas ta oli juba kodus? Kardinad köögiakna ees olid oma harilikus asendis, nende järgi ei saanud midagi otsustada. Lülitasin taskust võetud telefoni sisse ja valisin koduse lauatelefoni numbri. Kuulsin pikki kutsuvaid toone. Lasin kaua kutsuda, sest Algi oli vahel laisk telefoni haarama. Kui mobiiltelefon käepärast, jäi tavatelefon tagaplaanile. Pealegi helistasid lauatelefonile sageli kõikvõimalikud müügiagendid, kellega keegi ei viitsinud rääkida. Aga helistada võisid ka minu või tema enda vanemad, seepärast ei jäetud toru kunagi võtmata.
Niisiis ei olnud teda ülisuure tõenäosusega kodus. Seega jäi ukse peal kohtumine ära. Kuulasin veel üksluiselt kutsuvaid toone ja lülitasin telefoni uuesti välja.
Läksin välisuksest sisse ja kõndisin tasahilju teisele korrusele. Trepikojas polnud parajasti kedagi. Võtsin võtme ja avasin korteriukse. Proovisin seda vaikselt teha. Kuulatasin iga krõksatust, mis ma oma liigutustega sünnitasin.
Mul oli tunne nagu siis, kui me poisikestena luuremängu ehk – see slängisõna ajas mind alati muigama, kui sellele mõtlesin, aga nii me oma harrastust kutsusime – lurtsu mängisime. Õudne mõelda: ma olen nii maapinnalt kui teise korruse rõdult kolmanda korruse rõdule roninud, ise täies teadmises, et kui kätega kinni hoida ei jõua, võin kondid puruks kukkuda. Samuti vastassuunas. Küllap oleksin ka neljandale ja viiendale korrusele põrutanud, aga seda võimalust lihtsalt ei olnud. Kolmandal korrusel elas minust paar aastat vanem sõber ja tema juurde ronitigi. Mingit vajadust selleks ei olnud. Võtmed olid meil taskus ja oleksime vabalt saanud uksest minna. Kuid see oli luuremäng.
