sel ajal, kui ma sain kõnelust pealt kuulata. Nüüd oskasin oma järgmisi samme paremini sättida. Mul tuli Algile lähemal ajal kindlasti oma elutervise juures olekust teada anda. Tema reaktsioon veenis mind selles. Juhul muidugi, kui kõik jääb samaks ja ma olen ikka nähtamatu edasi.
Tegelikult tuli mängiv televiisor mulle kasuks. Minu liigutusi ei olnud kuigi hästi kuulda ning võisin selle võrra julgem olla. Ometi seisin päris tükk aega kohapeal ega liigutanud. Lõpuks hakkasid tardumusest, mille olin ise endale peale sundinud, „sipelgad” mööda mu keha jooksma. Nihelesin ja võbistasin liikmeid, pilk kogu aeg Algi näkku suunatud. Sirutasin jalgu, tõstsin põlvi, tegin kohapeal aegluubis marsisamme. Algi konutas tugitoolis ja vaatas ebalevalt ekraanile, naljad temani ei jõudnud. Telekas naerdi täiel rinnal, aga see tuli justkui teispoolsusest.
Otsustasin hakata tasakesi liikuma, lootes, et naerupahvakud summutavad väljumisel tekkivad helid.
Korraga Algi kehitas end, urgitses püksitaskust telefoni välja ja valis numbri. Nähtavasti helistamisele ei reageeritud, sest ta trummeldas tükk aega sõrmeküüntega vastu käetuge ja võttis siis telefoni kõrva juurest ära. Pani telefoni käest, mõtles aga ümber ja valis veel ühe numbri. Seekord talle vastati.
„Oih, kui hea, Anne, et sa kodus oled! Tšauka! Kuule, tead, kas sa ei tahaks tsipakeseks siia tulla või? Tead, mul on jube tobe olemine… Ma olen natuke närvis ja, ma ei tea, natuke paigast ära, oleks vaja kellegagi väikest viisi lora ajada…”
…
„Ah, tead, Askur pani nii äkitselt kusagile komandeeringusse, et mulle ei öelnudki midagi, tead, see tema sõber, see Tõnno, see ilus poiss, noh, mäletad küll, see, kelle naine on botaanikaaias tööl, see helistas. Askur oli, kujutad sa ette, talle mingi segase meili saatnud. Aga mulle, saad sa aru, ei öelnud niipaljutki…”
…
„Noh, ma olengi vihane, kas sa ei arva? Aga mis ma teha saan…”
Mõistsin, et ma pean kohe ja kiiresti lahkuma. Varsti on too Anne siin ja siis võin juba kahele naisele jalgu jääda. Kaks kõrva on kaks kõrva. Kui üks ei kuule, siis teine kuuleb ikka. Uksest väljumiseks oli väga õige hetk. Algi rääkis telefoniga, tema tähelepanu oli sellele keskendunud ja pealekauba käis telekas too tobe saade.
Nihkusin ukse poole. Püüdsin teha hiirvaikseid samme, hoolimata sellest, et mul olid kingad jalas. Kuulsin kogu aeg, kuidas Algi sõbrannaga lobises. Vahel võis see olla lõputu jutt, aga kuna Anne lubas tema juurde tulla, siis nad lõpetavad varsti ära ja Algi kõrvad on jälle vabad.
Koperdasin otsa oma naise kingadele, mis vedelesid keset esikut. Õnneks ei sündinud sellest suuremat lärmi. Võti käes, toppisin selle ettevaatlikult lukuauku. Keerasin väga aeglaselt. Käis ainult üks väike klõps. Vaikses toas oleks võinud seda kuulda, praegu õnneks mitte. Mu teadvusse jõudis, et pean kuulatama ka seda, ega keegi koridoris ei liigu. Olin üsna erutatud ja tõmbasin ebaledes võtme lukuaugust välja. Tõstsin lingist kinni hoides ust ülespoole, siis ei teinud see tavaliselt piuksugi – jälle hea kogemus kunagistest luuremänguaegadest. Trepikojas oli õnneks vaikne. Kartes sellegipoolest, et uks võib kääksatada, ei tahtnud ma seda pärani lahti lükata. Pressisin end koos spordikotiga nii kitsast pilust välja, kui võimalik. Ust sulgedes võisin juba rahulikum olla. Mis sees toimus, seda ma enam ei kuulnud. Arvatavasti vatras Algi Annega edasi.
Oli ka viimane hetk. Altuks kolksatas. Kellegi sammud tulid alt üles. Nüüd pidin ma tollest võõrast nii mööda saama, et me teineteist ei riiva. Kitsas trepikojas polnud see sugugi kerge. Kui kaks inimest teineteist näevad, tõmbuvad mõlemad koomale ja siis pole viga midagi. Seekord pidin aga mina üksinda teed andma. Ja mis kõige rumalam – ukse lukustamise pidin edasi lükkama. Ma poleks seda enam nii vaikselt teha jõudnud, kui vajalik oli.
Kui tulija pea hakkas trepikäänaku tagant paistma, nägin, et see oli naabrinaine, kelle korteri uks oli kohe meie oma kõrval. See tegi asja lihtsamaks. Astusin paar trepiastet ülespoole ning jäin temast piisavalt kaugel seisma, nii et ta sai oma ukse kallal kohmerdada. Seisin ja ootasin. Naabrinaine oli kuuekümne ja seitsmekümne vahel venelanna, odavalt-kulunult riides nagu üksi elavad pensionärid enamasti. Ma polnud temaga kunagi rohkem rääkinud, kui vahetanud ühesõnalisi tervitusi, ja võib-olla mõne lause veel. Me ei käinud ühegi naabriga läbi, kuigi suuremat enamikku siin majas elavaid inimesi ma teadsin, välja arvatud need, kes olid väga hiljuti majja kolinud. Ei mina ega Algi tundnud mingit vajadust suhelda. Seepärast ei teadnud ma ka naabrinaisest kuigi palju rohkemat kui ainult seda, et ta oli vaikne inimene. Siiski, lapsepõlvest mäletasin, et treppe mööda jooksvad nagamannid kartsid teda. Me häirisime üksikult elavat naist oma kisaga, lisaks süüdistas ta meid, et me reostame trepikoda, mida tema alati hoolega pesi ja pühkis; viimast kaebas ta alatihti ka minu vanematele. Kuna me pidasime naabrinaise süüdistusi ebaõiglaseks, siis loomulikult ei sallinud me teda, aga otseselt kiusama ei hakanud. Praeguseks polnud kunagisest trotsist loomulikult midagi järel. Lihtsalt ükskõiksus, nagu ka kõigi ülejäänud majaelanike suhtes.
Pidasin hinge kinni, et ta ukse kiiremini lahti teeks ja sisse läheks. Kibelesin oma ust lukustama. Vahepeal võis ju hakata veel keegi trepist üles või alla tulema. Viimaks naabrinaise uks avanes ja mutike kadus selle taha. Astusin kähku meie ukse juurde. Naabrinaine oli oma ukse võrdlemisi valjusti kinni tõmmanud ja selle kaja kostis igale poole. Tahtsin meie ukse samal ajal lukku keerata, kui seda teeb tema. Siis võis Algi, kui ta oli juhtumisi telefonikõne lõpetanud, pidada meie korteri lukku keeramise heli naabri juurest tulevaks. Võti läks kiiresti sisse ja aeglane keere peale. Kas seejuures käis mingi nõks või ei ja kuidas seda sees kuulda oli, jäi mulle teadmata. Ent naabrinaine lukustas oma ukse täpselt samal ajal. Lõpuks pani ta ka keti kõlinaga ette.
Hingasin kergendatult. Läks kuidas läks, nüüd laskusin trepist alla. Väljas oli õhk vilumaks läinud. Võib-olla tundsin seda ka sellepärast, et olin ärritusega higistanud. Ei jäänud muud üle kui tuulepluus kohe selga tõmmata. Seda oli parem teha siin, koduste majade vahel, kus liikumist oli vähem.
Tuulepluus oli kotis kõige peal ja ma sain selle hästi kätte. Nüüd tuli see nõnda selga ajada, et kotti mitte maha panna. Kõrvaltvaatajal oleks muidugi olnud huvitav näha, kuidas kõnniteele tekib eikusagilt järsku üks kott ja siis kaob jälle sama müstiliselt. Mul aga ei olnud kavas mustkunstietendust anda ja seepärast püüdsin koti sangast kogu aeg kinni hoida, nii et see maad ei puudutaks. Õnneks ei näinud keegi neid eriskummalisi liigutusi, mida ma jaki selgapanemiseks tegin, lükates käe ühest käisest sisse ja hoides teise käega kotti, vahetades kätt ja üritades seejärel pooleldi seljas oleva jaki rippuvat osa selja tagant haarata, ning kui see kuidagiviisi saavutatud, korrates varrukasse toppimise liigutust teise käega. Seisin keset muruplatsi, kohas, kuhu ühelgi jalakäijal tavaliselt asja ei olnud. Mu käe otsas kõlkuv kott tegi paaril korral ülihoogsaid kaari ümber minu ning kui keegi millegipärast mu lähedusest oleks möödunud, oleks ta kindlasti sellega obaduse pihta saanud.
Jakk viimaks seljas, pidin hakkama riideid kohendama. Selgatõmbamine oli kõik puseriti kiskunud. Ent lõpuks oli mugav tunne jälle käes. Astusin trollipeatuse poole. Seekord ma ümber turu tiiru ei teinud. Rahvast oli igal pool hoopis vähem ja mul polnud põhjust vastutulijatega kokkupõrkamist karta.
Ka peatuses oli ruumi laialt. Tõenäoliselt olid mitme liini sõidukid korraga ära läinud. Enamasti kippuski nii olema – olin seda siis, kui tihedamini trolliga sõitsin, alati tähele pannud. Millegipärast lasti kõigi kolme siit mööduva liini trollid lõpp-peatusest samal kellaajal välja, nii et kuigi sul võis olla ükskõik, missuguse peale minna, pidid ikka terve vaheaja ära passima. Trollid sõidavad nagu paarishärjad, tavatses mu ema öelda, kui ta veel Mustamäel elas. See oli taas üks veidrus, mis oli Nõukogude ajast kaasa tulnud ja mida polnud keegi viitsinud muuta.
8
