vaadates endale hinge alla, teise jätsin kappi alles. Õhtusöögiga olin nüüd kindlustatud, midagi – näiteks pakisupp – jäi isegi järgmisteks päevadeks. Igal juhul ei andnud mu teguviis alust mingiteks kahtlusteks. Vaevalt Algi täpselt mäletas, kui palju kraami külmkapis just oli. Avasin ka tavalise toidukapi ukse, kuid sealt polnud mul midagi võtta. Sai ja leib olid tõesti otsas ja muud kaasavõtmisväärset ei paistnud seal leiduvat. Üksnes pooliku kohvipaki nägemine tekitas kahevahelolekut. Seni polnud ma hommikuti ilma kohvita kuidagi hakkama saanud, ent kohvipuru kaasaskandmine tundus mõttetu, nii et lõin sellele käega. Teine asi, kui meil oleks olnud lahustuvat kohvi. Omal ajal oli Lätis tehtud lahustuv kohv väärtuslik kaup ja kui keegi välismaalt veel Nescafé purgi sai, oli ta õnne tipul. Nüüd kõlbas lahustuv kohv ainult matkale kaasa võtta, niisama tarvitamiseks polnud meil seda kodus juba aastaid olnud.
Algist polnud veel kippu ega kõppu. Olin suure rabistamisega jõudnud kõik, mis vaja, kaasa haarata. Läksin veel vannituppa ja võtsin riiulilt ka hambaharja ja kammi. Lasin pilgul tubadest üle käia: kõik paistis korras olevat, ripakile polnud midagi jäänud.
Hea meelega oleksin korterist kohe jalga lasknud, aga mind pidurdas kartus tänavale jääda. Isegi kui peaksin täna õhtul ja öösel Algiga korterit jagama – mis tekitas üsna suurt kõhedust –, oleks see parem kui minna näiteks tööle tukkuma. Kõige etem, kui saaksin ööbida oma vanemate korteris. Neil oli Kiisal suvila ja nad elasid suurema osa soojast aastapoolest seal. Aga ma polnud ema ja isaga vähemalt nädal aega kontaktis olnud ega teadnud nende tegemistest midagi. Võib-olla oli teine neist või mõlemad parajasti linna tulnud. Vanemate ehmatamisele ei tahtnud ma mõeldagi. Pealegi, Algi läheb hommikul kella üheksaks tööle ja saab heal juhul pärast viit tulema. Vahepealsel ajal ei ole meie korteris mitte kedagi, aga kui ema-isa linnas viibivad, ei saa nende korteriga öösel ega päeval arvestada.
Kontrollisin igaks juhuks, kas vanemate korteri võtmed olid mul ikka olemas. Ehkki kuhu need oleksid pidanud kaduma, hoidsin neid alati oma võtmetega ühes pundis. Järgmine liigutus oli valida vanemate korteri telefoninumber ja kuulata, kas keegi vastab.
Ma ei tahtnud mobiiltelefoni sisse lülitada (pidin ju kõigi jaoks levist väljas olema!) ning kasutasin seepärast suures toas aknaalusel laual seisvat tavatelefoni. Teisel pool kutsus ja kutsus. Seisin telefoni juures, valmispakitud spordikott õlal ja vaatasin ärevalt esiku poole. Lõpuks lasin toru üsna rahulolevalt hargile tagasi. Muidugi olid nad maal, minu õnneks. Nende poole ma lähengi. Kuigi, et kõik päris kindel oleks, tuleks viie-kümne minuti pärast uuesti proovida. Kui ema või isa oli üksi kodus ja istus näiteks WC-s, siis ei saanud ta telefonile vastata.
Olin kahevahel, kas joosta kiiresti välja ja helistada hiljem mobiililt või jääda veel viieks minutiks passima, teades, et iga sekundiga muutub järjest tõenäolisemaks, et Algi jõuab enne minu lahkumist tagasi. Aga kui keegi järgmisel korral siiski vastab? Siis poleks mul enam võimalik koju naasta, sest vähemalt sel ajal, kui Algi ärkvel on, ei ole märkamatult uksest sisenemine teostatav. Hoopis lihtsam oli korterist välja hiilida, selleks sai ikka mõne säärase momendi passida, kui ta uksest nii kaugel asub, et lukkude kallal pusimist ei kuule.
Mu heitlemine jäi üürikeseks. Juba kostis trepikojast kergeid samme, uks avanes ja mu naine oli kodus tagasi.
Tõmbusin instinktiivselt varju. Kuigi see võis paista asjatu, ei reageerinudki mu vaistud tegelikult valesti. Ma ei tohtinud mingil moel naisele teele ette jääda ja seepärast oli nurgatagune asupaik päris õige. Hoidsin spordikotti kõhu peal ja seisin sellises kohas, kuhu ta uksest tulles kindlasti poleks sattunud. Kuulsin, kuidas ta võttis kingad jalast ning suundus poest toodud kraamiga kööki.
Teadsin, et mul oli mõni minut aega. Astusin jultunult uuesti telefoni juurde, vajutasin kordusvalimisnuppu ja asusin taas kuulama kutsuvaid toone, mida mu vanemate Koidu tänava korteri telefon saatis. Seal ei olnud kedagi ja nii hilja õhtul oli veel väga tühine võimalus, et nad ikkagi saabuvad.
Kohe, kui olin telefonitoru hargile asetanud, tuli Algi elutuppa, aga ainult selleks, et kõrvaltuppa siirduda ja seal arvuti taha istuda. Kuulsin, kuidas ta klõbistas, ohkas, ja klõbistas edasi. Ent õige pea oli Algi selle tegevuse lõpetanud. Küllap käis ta oma postkastis kontrollimas, kas Tõnno on minu kirja talle juba edasi saatnud. Või ega minult mõnda teadet pole saabunud.
Tõenäoliselt ei avastanud ta midagi. Muidu oleks ta kauem istuma jäänud, aga tema naasis suurde tuppa, laskus salle täis suurde tugitooli ja lülitas teleri sisse. Algi näoilme oli üsna mittemidagiütlev: natuke väsinud, natuke mõtlik, aga selline oli see õige sageli, kui ta oli töölt tulnud. Võib-olla oli ta vaid pisut rohkem enesesse süvenenud kui mõnel tavalisel päeval.
Teleri ette maandumise liigutus oli Algile ülimalt tüüpiline. Õieti tervele tema perele. Nende aastate jooksul, mis me koos olime elanud, oli ta siiski õppinud arvestama minu sooviga vahel televiisorist ka rahu saada ning siis, kui ma kodus olin, telekas alati ei mänginud. Aga teleri ees istumine, pidevalt töötava televiisoriga koos elamine oli tal siiski veres ja minu äraolekul toimis ta nii, nagu talle meeldis.
Kui ma Algiga veel abielus ei olnud, aga tihti tema juures käisin, häiris telerisõltuvus mind tugevasti. Nad kõik olid harjunud, et televiisor oli päev otsa lahti. Eriti agar oli selles asjas tema ema. Mäletan, et kord tulin koos nendega maalt linna. Algi ema ei olnud jõudnud veel jalanõusidki ära võtta, kui ta juba tuppa jooksis ja teleka sisse lülitas. Ja oleks siis sealt midagi tulnud. See oli kaheksakümnendate aastate keskpaik. Soome kanaleid Algi peres ei vaadatud, kuigi võimalus oli – keelt mõistmata polevat midagi aru saada. Eesti Televisioon aga näitas eestikeelseid saateid võib-olla kolm tundi või natuke rohkem päevas. Ülejäänud aeg transleeriti Moskva Kesktelevisiooni saateid. Inimesed, kes olid vene kultuuriga minust rohkem kokku puutunud, ütlesid, et vahel tuli Kesktelevisioonist väga häid asju. Ma ei oska vastu vaielda. Klassikaline ballett ja tõsine muusika olid kindlasti kõrgtasemel – neid ei olnud võimalik nõukoguliku soustiga kuigivõrd ära solkida –, aga noore mehena ei läinud kumbki mulle eriti korda. Muu oli ilmselt nii maitse, harjumuste kui ka kasvukeskkonna küsimus. Jossif Kobzon või Muslim Magomajev võisid ju hästi laulda, aga kui nad esitasid pateetilisi laule suurest kodumaast ja kommunistlikust parteist, siis mina küll ei suutnud seda nautida.
Kobzoni nimi ei tulnud juhuslikult. Ükskord istusime Algi ja tema vanematega nagu puunukud teleka ees ja vahtisime Jossif Kobzoni kontserti Kremli Kongresside Palees. See on mulle sellepärast nii kustumatult meelde jäänud, et ma piinlesin sel ajal kohutavalt. Laulud olid õudsed, minu meelest ei olnud seal ühtegi, mis ei ülistanud parteid ja valitsust, ehkki küllap oli Kobzoni repertuaaris selliseidki. Ma olin tulnud vaatama tütarlast, kellest ma olin üsna tõsiselt sisse võetud, aga selle asemel pidin kangestunult teleka ees kükitama. Miks Algi seal nii truult passis, kas tema oli ka vaimustatud Kobzoni heast häälest, ei teadnud ma tänini.
Tavaliselt ei näidanud Kesktelevisioon aga mitte rahvakunstnikke, vaid töökangelasi, brigaaditöövõtu eesrindlasi, parteikoosolekuid ja muud sellist, mida minu meelest ükski täie mõistusega inimene ei vaadanud. Aga Algi kodus oli teler lahti. Ega nemadki jõllitanud kõike seda õndsal ilmel, aru oli neil ikka peas. Kuid mängiv televiisor oli neile justkui mingi elus tapeet, mis toas lihtsalt pidi olema. Samamoodi paistis Algi nüüdki arvavat. Kuna mina ei tahtnud, et telekas pidevalt töötab, kasutas ta iga hetke, millal mind ei olnud, et sel riistapuul lihtsalt käia lasta.
Jooksis mingi noorteseriaal. Ma ei teadnud, et Algi seda kunagi vaadanud oleks. Tema ilmest paistis, et ta toimuvat eriti hoolega ei jälgi – küllap keerlesid ta peas segased mõtted. Sellegipoolest laskis ta USA teismelistel ekraanil kärarikkalt ja natuke totakalt oma asju ajada. Ega ma praegu ta teleka ees istumise üle ei muianudki. Televiisor oli mu naisele kindlasti toeks, oli sealt siis midagi vaadata või ei. Tegi enesetunde paremaks. Üks „elav hing” ikkagi. Natukese aja pärast võttis ta puldi ja otsis kanaleid, jäi mingeid sketše vaatama. Saade oli peale naerdud ja idiootlikud naerupahvakud, mis
