elu ja tervisega riskida.
Rõduuks oli irvakil, selle me lükkasime ühtegi heli tekitamata lahti ja pääsesime sisse. Siis tuli läbi esiku hiilida. Isa oli kas tagatoas või köögis. Tuli avastada, kus ta asub, ja sellest uksest hiirvaikselt mööda minna. Ja lõpuks häält tegemata välisuks avada ning „vaenlase selja taga” trepikotta pääseda. Kõik see läks alati suurepäraselt korda.
Kas ma oleksin ka praegu võimeline nii vaikselt hiilima? Rõdult rõdule ma muidugi ronima ei hakkaks, samuti ei elanud meie kohal juba ammu enam mu sõpra. Rahu tema põrmule! Sven sai Afganistanis surma, toodi tinakirstus Eestisse ja maeti maha kui kangelane – sõjamees-internatsionalist, nagu siis öeldi – nii, et kirstu ei avatud. Sõjaväe esindajad, kes formaalselt olid tulnud langenule viimast austust avaldama, ei jätnud sarka hetkekski valveta, kuni see kääpa alla mattus. Sveni vanemad, kel oli tükk tegemist, et poisi kirst tsiviilkalmistule matta ja kalmu mitte punaarmee sümboolikaga kaunistada, olid veendunud, et kirstus polnudki nende poja säilmeid või olid need nii moonutatud, et vanemad poleks nende järgi poega ära tundnud. Liikusid kuulujutud, kuidas afgaanid Nõukogude vange piinavad. Hiljem on selgunud, et tõde oli pigem veel hullem, kui siis räägiti, ehkki paljud, minu vanemad kaasa arvatud, tookord neid õudusjutte ei uskunud. Ametliku versiooni kohaselt oli „piiratud Nõukogude sõjaväekontingent” Afganistanis ajutiselt ega võtnud sõjategevusest otseselt osa. Sveni surm oli topelttraagiline selle pärast, et kõik teadsid, et nii nagu siingi, olid Nõukogude väed ka Afganistanis anastajad ja vallutajad.
Pärast olen tabanud ennast mitu korda jubedalt võrdluselt: võib-olla sai Sven surma just samasugusel luurelkäigul, nagu meie tookord imiteerinud olime. Ainult et tema (või ta kaaslased) ei suutnud seal nii hoomamatult liikuda, et vastane poleks märganud. Ja veel – kes teab, võib-olla olid Sveni tapjad nüüd Talibani ridades ning said aasta algul tunda USA lennuväe, oma endise toetaja rünnakuid. Või võitlesid, vastupidi, Põhjaliidu poolel Ameerika liitlastena talibite vastu? Juba minu lühikese elu jooksul oli maailma ajalugu teinud sedavõrd järske uperpalle.
Sveni surma mõjul hakkasin ma keskkooli viimases klassis tuupima. Kartsin, et kui ma ülikooli ei pääse, satun sõjaväkke minnes samuti Afganistani ja mind tabab sama saatus mis Sveni. Sven oli hea iseloomuga poiss, aga õppimises loru. Muus osas tal pealehakkamist oli ja tänapäeva elus oleks ta kindlasti läbi löönud.
Svenile mõtlemine pani mind iga kord higistama. Olin tema hukkumise ajal eksistentsiaalsete mõtete eas ja asi mõjus mulle väga rängalt. Nägin vahetevahel siiani oma sõpra unes ja alati oli ta siis täiskasvanu, minuvanune. Iga kord tuli välja, et ta oli ellu jäänud – ta oli kaua mägedes seigelnud, aga kogu aeg kusagil olemas olnud. Nii vist elavadki surnud teiste inimeste mälestustes edasi. Mõni aasta pärast matuseid kolisid Sveni vanemad meie majast ära ja sestpeale ei tea ma neist enam midagi. Küllap on seegi asjaolu teinud nende poja ilmumise minu unenägudesse lihtsamaks.
Mu hiirvaikne sisenemine korterisse õnnestus suurepäraselt. Sulgesin enda järel ukse, kuulatasin pingsalt ja keerasin siis lukud korralikult kinni. Aimasin õhustikust, et olin üksi. Kodu oli kodu. Ühtepidi tundsin, et olin jõudnud turvalisemasse paika kui ükskõik kus mujal, samas aga ei jätnud mind maha aimus, et olin seal praegu justkui külalisena. Vähemalt senikaua, kuni Algi on minust teada saanud. Esimene asi, millele mõtlesin, oli, et ma ei tohi kingi jalast võtta. Olin tahtnud seda automaatselt tegema hakata. Õigel ajal meenus, et kõik, millest ma eemaldun, mis ei ole minu kehaga vahetus kontaktis, muutub nähtavaks. Tuli arvestada, et Algi võis iga minut koju jõuda. Kui ta mu kingi näeb, on talle kohe selge, et olen koju jõudnud. Ma ise ei teadnud kunagi, missuguste jalanõudega oli mu naine hommikul välja läinud, unustasin selle lähema kolme minuti jooksul isegi siis, kui ta oli kingad minu nähes jalga pannud, aga Algil oli igasuguste pisiasjade suhtes ülihea mälu ja tähelepanuvõime. Nüüd tahtsin teda oma kodus olekust kõigepealt telefoni teel hoiatada. Hõõrusin kingataldu harjasmatil. Õnneks olid suvised tänavad võrdlemisi puhtad. Kõige hullem, kui kingadest jääks tuppa nähtavaid jälgi.
Räntsatasin elutoas ülima mõnuga suurde tugitooli. See oli alati minu paik, kui me kahekesi telerit vaatasime. Ning tavaliselt ei istunud Algi ka üksi teleka ees olles minu kohal. Mis ta mu äraolekul tegi, seda ma ei teadnud, aga tõenäoliselt lösutas ta ka siis oma toolis. See oli varustatud kõiksugu padjakeste, sallikeste ja pleedikestega, mis pidid tal igal ajal käepärast olema, et neid õlale võtta või nende abil istumist mugavaks teha. Mina patju istumise alla ei vajanud ja sellepärast oli minu tool tühi. Sellegipoolest pidin istumisega ettevaatlik olema, sest pehme tugitool vajus raskuse all sügavalt lohku. Et täpsemalt näha, kas see nii oli, tõin magamistoa riiulilt peegli ja vaatasin järele. Tõepoolest: tugitoolis ei istunud kedagi (nii paistis peeglist), toolipõhi aga oli auku vajunud, nagu oleksid vedrud oma elu lõplikult ära elanud. Tõusin, ja lohk peegelpildis kadus, katteriie tõmbus trimmi.
Suures tugitoolis tulid mulle alati head mõtted pähe – või siis vastupidi, kadusid kõik viimseni ja ma võisin tõeliselt lõõgastuda. Seekord oli mõtete mõtlemise aeg. Kuidas ma nähtamatuna elama hakkan? Algi käib tööl, mina istun kodus? Minu tegutsemisvõimalused olid äärmiselt piiratud. Väljas sain käia ainult nii, et ma inimestega kokku ei puutu. Koristan tube, niipalju kui seda vaja, lülitan vahel pesumasina käima, võin midagi süüa teha, põhiliselt endale, sest nädala sees jäi Algil (ja seni minulgi) harva mahti kodus lõunatada. Aga poodi ma minna ei saanud, kogu toidu peab Algi koju tassima. Samuti kõik muud asjad väljas ära õiendama. Tuttavatega läbikäimine kujuneks suureks küsimärgiks. Nende kaudu võib varem või hiljem info levima hakata ja siis on kõmu kui palju. Siis ei saaks me enam minutitki rahu. Vanematele tuleb muidugi öelda, nemad suudaksid ehk kuss olla ja mitte lobiseda.
Tulid meelde jutud metsavendadest, mida vabanemisjärgsetel aastatel lehtedes ohtralt avaldati. Mõni mees elas aastaid keldrisse või seinte vahele ehitatud pugerikku peidetuna, tuli ainult söögi ajaks välja ning suhtles ühe või kahe kõige lähedasema inimesega. Kõigi teiste jaoks polnud selliseid olemas. Minu lähemate aegade elu tõotas siin korteris tulla peaaegu samasugune, ainsa vahega, et mulle polnud peidikut vaja, piisas nähtamatusest. Kasutu olend, teiste ülal pidada.
Tundsin huvi, palju mul raha järel oli. Kui kaua ma saaksin iseenda toiduraha peal elada? Rahakotti avades leidsin kakssada viiskümmend krooni ja natuke peale sularaha. Viimane palk oli juba paar nädalat tagasi mu arvele laekunud, aga õnneks polnud ma sellest suurt kulutanud. Kaalusin, kas minna teise tuppa ja lülitada arvuti sisse, et oma pangakontot vaadata, leidsin aga, et enne naise tulekut on tark veel kord WC-s ära käia. Tahtsin, et hetkel, kui Algi korteri ukse avab, oleks kõik vaikne ja mitte miski ei osutaks, et ma olen kodus. Seetõttu ei tohtinud ka veed sel ajal voolata. Loputuskasti täitumise kohin oleks üks reetlikemaid helisid, sest seda ei andnud peatada. Kuulatasin, kõrv vastu välisust, ega trepikojas samme ei kosta, vaatasin köögiaknast välja, ning alles seejärel julgesin vett tõmmata. Pärast kuulatasin hinge kinni pidades, kuidas vesi aina jooksis ja jooksis. Lõpuks sai loputuskast siiski täis. Pesin kraani all käsi ja hõõrusin nägu, sain reipama tunde sisse.
Istusin uuesti ja viskasin jala üle põlve. Hakkasin nuputama sõnumit, mida Algile saata. Naksisin pöidlaga nuppe ja kirjutasin telefoniekraanile mitu varianti, aga kustutasin kohe jälle ära – kõik tundusid kuidagi tobedad. See tegevus haaras mu meeled täielikult. Olin järjekordse sõnumiga peaaegu ühele poole saanud, kui helises lauatelefon. See pani mind võpatama. Tardusin ja jäin ootama. Kes see võiks olla? Kas Algi helistas Mupsa juurest, arvates et olen juba koju saabunud? Kui see on tema, helistab ta varsti mobiilile. Salvestasin kiiresti poolvalmis sõnumi. Helistaja ei lasknud telefonil kuigi kaua häälitseda, järelikult polnud ta minu või meie kodus olemises kindel. Kas nüüd läheb taskutelefoni ekraan valgeks? Ootasin veidi ja hakkasin just valmiskirjutatud sõnumiteksti mälust üles otsima, kui kuulsin välisukse tagant kobinat ning võti lükati lukuauku.
Äkitselt seisis mu naine esikus. Me oleksime pidanud teineteist rõõmsalt tervitama, aga me ei teinud seda. Ta viskas pilgu üle läve elutuppa,
