kohe aru – olin ju hommikul lubanud, et astun töölt tulles poest läbi ja ostan toitu. Leiba ja saia oli vaja kindlasti tuua, muud äranägemise järgi, ainult juustu pidi kodus piisavalt olema.
Kohe seejärel nägin Algit esikus, kokkukägardatud kilekott käes. Ta ei olnud kingi ära võtnud, isegi mitte ust lukustanud, järelikult oli ta juba tulles aimanud, et tal tuleb endal poekäik ette võtta.
Ent enne, kui Algi jõudis minema hakata, helises tema taskutelefon.
„Kuulen,” vastas ta kõnele oma tavalisel pehmel-kudrutaval moel.
…
„Jaa, ma just saabusin koju.”
…
„Mis jama see on! Ei… Eh-eh.. No, ma ei tea…”
…
„Ma ei tea. Ma ei taha su juttu uskuda! Sa teed pulli või? Jamad? Askur on sinu juures või? Joote õlut ja viskate minu kulul nalja?”
…
„Ei noh… Ta mulle helistas jah mingi… ma ei tea, tükk aega tagasi. Tööaeg oli vist läbi. Või enam-vähem. Ei noh, ma ei tea… Ütle, et sa teed nalja…”
…
„Mis sõit see siis selline on, ma ei saa aru. Kuidas ta töölt kohe … ja ilma, et ta mulle… Ta seletas lihtsalt, et jääb mingi jama pärast pikemalt tööle istuma. Seda on ju tihti, istub mõni tund… Ma arvasin, et ta on praegu juba ammu kodus, pidi veel poodi…”
…
„Nojah, aga… Igal juhul…”
…
„See pidi siis mingi salajane värk olema või? Tööga see küll seotud ei ole… Kuule, tead, ma pole niisuguses lollis olukorras enne olnud! Miks ta siis mulle midagi ei rääkinud? Kes mina olen?!”
…
„Kuule, aga ütle, Tõnno, ausalt… Ega seal taga – sinu meelest, ma mõtlen – midagi kahtlast ei ole? Mingi must värk või midagi… politsei eest uttu tõmbamine või… Või mingi naine!?”
…
„Ei noh, tead, Tõnts, kui ma aus olen… Ta pole mulle midagi rääkinud. Me pole tema töö asjadest peaaegu üldse kodus rääkinud. Töökaaslastest võib-olla… Aga ma ei tea, mul pole õrna et-te-kuju-tust-ki! Noh kõige üldisemas mõttes ainult… Võib-olla on tal mingid muud otsad peale selle, mis ta Riho firmale teeb? Ma ei tea, ausalt!”
…
„Tead ju küll! Me oleme nii kaua abielus olnud. See on võib-olla tobe, aga me oleme teineteisega nii harjunud, et… Tema ei pane kunagi tähele, kui ma mõne uue asja olen ostnud. Ja võib-olla mina olen jälle tähelepanematu selles suhtes olnud, et pole märganud, kas tal seal tööl on midagi muutunud või… Kuigi… Kui ta mulle ikka pikemalt valetanud oleks, siis oleks see miskitpidi…”
…
„Arvad nii? Ei noh, ausalt, ega ma üldiselt ei pabistagi, aga… Tead, ikka hakkad igas’t jampsi mõtlema. Peaasi kui see midagi kriminaalset ei ole…”
…
„Nojah, ma usun ka. Tead, saada see tema kiri minu meiliaadressile edasi. Tead seda või? [email protected]. On ju nii… Ma usun, et mina saan ta sõnade tagamõtetest paremini aru kui sina…”
…
„Ei, ausalt, muidugi. Ma loodan ka, et kõik on korras. Peame sidet, eks ju? Igal juhul. Ole tubli poiss, helista mulle kohe, kui midagi veel kuuled! Mõne meili talt saad või midagi.”
…
„Vaat kus tore. Jaa-jah! Ei noh, ma’i oska midagi öelda…”
…
„Jaa, ei… ma saan aru. Olgu, jah, ega me siin kahekesi praegu targemaks ei saa. Jah.”
…
„Tšauka.”
Algi vajutas kõnelõpu nuppu ja nõjatus käega kempsuuksele.
„Huuu!” tegi ta. See oli häälitsus, mis tuleb suust siis, kui oled rääkinud pikka aega mõnda tähtsat või ebameeldivat juttu. Kellegagi vaielnud või püüdnud teisele oma arvamust selgeks teha.
Siis vaatas ta minu poole. Vaatas minust läbi, sest ta ei näinud mind. Ta ilmes olid segamini arusaamatus ja abitus. Toas polnud kedagi, kellelt ta oleks tuge saanud. Ta oli oma küsimustega üksi. Ma oleksin tahtnud talle öelda, et ma olen siin ja minuga pole midagi hullu juhtunud. Aga ma ei julgenud, sest kartsin, et ta satub hüsteeriasse. Mul polnud julgust teda poolsurnuks ehmatada.
Vaatasin abitult oma telefoni, mille ekraan oli pimenenud. Oleksin võinud mõne näpuliigutusega valmiskirjutatud sõnumi uuesti silme ette võluda ja teksti põgusa täiendamise järel Algile saata. Ent ma teadsin juba, et see jääb tegemata. Ma ei suutnud seda teha, sest ei osanud ette kujutada, mida see endaga kaasa toob. Nähtamatus – ja seega ka mina – ei kuulunud sellesse maailma, kus elas Algi. Ma ei saanud ennast sellisena, nagu ma praegu olin, talle välja pakkuda.
Algi toppis telefoni oma teksaspükste tagataskusse, viskas pilgu käekellale, kägardas kilekoti käes veel väikesemaks nutsakaks ja tõukas välisukse lahti. Uks sulgus, lukk keerati kinni ja Algi kiired sammud läksid trepist alla.
7
Mõne hetke jooksul toibusin tardumusest. Ja kohe seejärel tuli mulle uus elu sisse.
Pidin selle aja vältel, mis Algi poes ära käib, jätma mulje, nagu oleksin tõesti ära sõitnud. Pood oli väga lähedal, mind võis päästa ainult asjaolu, et Algi oli väga põhjalik poeskäija: ta raiskas müügisaalis alati vähemalt kolm korda rohkem aega kui mina. Õhukeste suviste riietega, mis mul praegu seljas olid, poleks mitte keegi reisile läinud, kui ta just tõesti põgenema ei pidanud. Niisiis, oletame, et ma võtsin takso ja kihutasin koju ning siit otse sadamasse, tiiburile. Enne haarasin kaasa mõned rõivad ja muud tarvilikud asjad, unustamata passi.
Passi otsisin kõige esimesena üles. Raha ülevaatuse olin juba teinud: sularaha mul kodus ei olnud, pangakaart oli rahakoti vahel. Tõukasin lauasahtli kinni.
Riiete otsimise peale kulus rohkem aega. Võtsin üleõlakoti. Sinna mahtus hästi igasugust träni sisse ja seda oli igas olukorras mugav kanda, sest käed jäid vabaks. Lõpuks oli see ka kõige tõenäolisem ese, millega ma praegusel suvisel ajal lühiajalisele reisile läheksin. Toppisin sinna pesu, ühe õhema ja ühe soojema päevasärgi ning isegi ühe kerge kampsuni. Sokke ka. Jooksin esikusse ja haarasin nagist oma heleda tuulepluusi. Lootsin, et Algi ei olnud seda seal rippumas silmanud. Kui ka oli, mõtleb ta hiljem, et ei mäleta õigesti. Ilma selleta ma vaevalt kusagile pikemaks oleksin läinud – isegi kõige palavamate päevade õhtud võivad minna küllaltki jahedaks. Esialgu pidi vist kõik olema.
Järgmine operatsioon läks lahti köögis. Seal sain iga natukese aja tagant pilgu aknast välja visata ja kontrollida, ega Algi juba tule. Avasin külmkapi, ehkki teadsin, et kuigi palju toitu ma sealt ei leia. Midagi riiulitel siiski oli: juustu muidugi, natuke ka vorsti, tomateid ja üks tilluke
