musike, ei teagi veel, mis on maailma parim asi,” edvistas teine üleolevalt ja rüüpas oma purgist.
Võtsin taldrikult veel matti.
Tüdrukud kihistasid ja sosistasid tükk aega. Nad sõid oma burgerid ära ja lõpuks said ka lahti tehtud joogipurgid tühjaks.
„Lähme edasi, musi,” ütles poisipea ja võttis oma seni veel avamata long drink’i kätte. Teine, pikemate heledate juustega tüdruk ajas end samuti püsti. Nüüd tundus temagi piisavalt purjus olevat. Ta vaatas oma mahajäänud friikartulite poole.
„Minu nämma! Ma ju tahtsin ketšupiga kartuleid! Seda ei saa kaasa ka võtta.”
Ta tuli laua juurde, mille taga ma istusin. Olin kartuleid tunduvalt vähendanud, kuid neid oli veel piisavalt. Neiu võttis taldriku kätte ja hakkas kõige ketšupisemaid kartuliribasid suhu ahmima. Lõpuks sai suu pungile täis, põsed punni ja suuümbrus kõvasti ketšupiga kokku määritud. Aga kõik kartulid ei mahtunud talle ikka sisse.
„Tule, ketšupipõrsas!” kutsus teine. „Issand jummal, sai tea, kui kreisi sa välja nääd! Täitsa lõpp!”
Kuna mustajuukseline taarus juba klaasuksest välja, heitis heledapäine oma lõpetamata kartulitaldriku kähku jäätmekasti, haaras ühelt laualt pusa salvrätikuid ja tuiskas kaaslasele järele.
Olin sellise äkilise lahenduse üle pisut nördinud. Ehkki ma polnud näljane, oli mul kahju, et ma ei saanud seda kinnimakstud portsjonit ära lõpetada. Aga mis teha. Igal juhul olin nüüd kogemuse võrra jälle rikkam. Kuid üks asi oli selle äraviskamise juures ka hea. Ma ei tundnud, et oleksin toda tüdrukut vaesemaks teinud. Kui mina poleks tema taldrikult midagi suhu pistnud, oleks ta lihtsalt rohkem kartuleid minema visanud.
Ent tolle portsu eest olin ma küll võlgu, mille ma ise leti peal kõõludes kätte õngitsesin. See oli puhas sissevehkimine. Täisportsu seal kindlasti ei olnud. Vahest pool. Leidsin oma kotist viiekroonise ja poetasin selle letile, kui teenindajad müügisaali poole ei vaadanud. Nätsus pruunikas paberraha jäi, kõrv püsti, münditaldrikule lebama.
„Tüdrukud olid täitsa purjus, nägid sa?” küsis toidu väljajagaja paariliselt. ”Oih, vaata, isegi raha on unustanud tagasi võtta! Niisugused nad on, vanemad muudkui teenigu.”Olles näinud, et mu raha läks õigetesse kätesse, võisin rahumeeli lahkuda. Väljas hakkas tasapisi hämarduma. Autoliiklus oli vahepeal tunduvalt harvenenud. Seda võis täheldada nii Endla kui Suur-Ameerika tänaval, kahel magistraalteel, kus päeval ei katkenud autodevool hetkekski. Läksin üle Suur-Ameerika tänava valgusfooride juurest. Seal tekkis kummaline olukord. Tegemist oli tellitava ehk, nagu seda sõna kunagi väga propageeriti, selvefooriga. Kui tahtsid üle tänava minna, siis tuli nupule vajutada, vastasel korral põles sulle pidevalt punane tuli. Mulle tundus imelik vajutada foorinuppu, kui mind ennast näha ei olnud. See oleks tundunud seatembuna autojuhtide suhtes. Punane tuli tuleb ette, aga keegi teed ei ületa. Et ma siiski nende nina eest läbi sammun, seda nad ju ei näe. Aga punase tule alt ei riskinud samuti üle lipata, olgugi et liiklust polnud kuigi palju. Kui sama oleks teinud nähtav inimene, oleks asi olnud teine. Õnneks tuli varsti vastassuunast üks kandekotiga tädike ja vajutas ise nuppu.
Mööda pikka ja kitsast Koidu tänavat käimine polnud mulle nii kaua, kui ma mäletasin, kunagi eriti meelepärane olnud. Kui pärast meie abiellumist mu vanemad Mustamäelt siia elama kolisid, siit tööl käisid ja nii suurt osa aastat veel maal ei elanud, tuli mul, vahel ka koos Algiga, mööda seda tänavat mõnikord mitu korda nädalas edasitagasi vehkida. Mis mulle tolle tänava juures ei istunud, ei osanudki täpselt seletada. Võib-olla häiris see, et seal said kokku ja segunesid tugevasti lagunenud Eesti-aegne keskkond ja Stalini aeg oma mornide kivimajadega. Paljud elamud olid pommitamisel pihta saanud ja nende asemele ehitati pärast sõda uued, tollele ajastule vastavad hooned. Koos majadega tuli ka uus elanikkond, mis ümbruskonnale omakorda mõju avaldas. Vahest eksin, kuid minu meelest oli seal rohkem pahatahtlikult maha kistud piirdeaedu, täisjoonistatud majaseinu ja lõhutud tänavalaternaid kui mõnes teises sõjaeelsest ajast säilinud eeslinnas, kus samuti oli õhtuti hämar ja liikus vähe inimesi. Näiteks Herne tänava kandis, kus elasid Algi vanemad.
Raske uskuda, et vastumeelsuse põhjus võis olla selles, et ühel korral pidin Koidu tänaval peaaegu kolki saama, pääsesin üksnes imekombel. See oli laulva revolutsiooni ajal, mil üks osa venelasi oli Nõukogude Liidu lõhkumise pärast eestlaste peale väga vihased. Minu ümber võeti ringi, aga mul õnnestus enne otsustavat momenti pea õlgade vahele tõmmata, küüru kiskuda ja läbi võõraste hoovide minema spurtida. Mustamäel olin ma koolipoisina kaks korda reaalselt peksa saanud, aga Mustamäel ma võõristust ei tundnud, isegi nendes kohtades mitte, kus see juhtus.
Nähtamatuna ei olnud mul vaja midagi karta. Ma võiksin südaöösel kõige kahtlasemates kohtades jalutada ja keegi ei puutuks mind, sest ükski tüüp mind lihtsalt ei näe. Sel ilusal suveõhtul oli Koidu tänav rahu ise. Kuna inimesi läheduses ei olnud, hakkasin kiiremini astuma, panemata tähele, kas mu sammud kostavad kellegi kõrvu või mitte.
Varsti pidin siiski tempot maha võtma, sest välisukse paukudes astus ühest räämas ja poollagunenud puumajast välja mees, tühi turukott käes. Ta ei taarunud ning tema suhteliselt aeglased liigutused olid üsna loomulikud; ainult seosetute vandesõnade nina alla porisemine andis märku tugevast vinesolekust.
Joodik – võisin seda nüüd päris kindlalt öelda – komberdas mulle vastu, see tähendab, võttis kursi linna poole. Küllap mõnda odavasse keldripoodi või läheduses elava salaviinamüüja manu. Ruumi oli küllalt, andsin talle teed, ja viivu pärast kaugenesime mõlemad teine teise suunda.
Lühikeseks ajaks kõrvalekistud tähelepanu pöördus taas trotuaarikividele mu ees. Jupikese keskendunult kõndinud, märkasin kahe elumaja vahelise kõrge plangujupi najale naaldumas neidsamu noori tüdrukuid, keda olin kiirsöögikohas näinud. Nad seisid kaelakuti, üks neist kummutas sinisest plekkpurgist viimaseid lonkse endale kurku.
„Jumalast hea jook! Täitsa lõpp! Nii lahe!” kuulutas ta valjusti ja proovis tühja purki tagantkäe üle plangu lennutada. Aed oli aga kõrgem ning hoo kaotanud purk kukkus tüdrukute jalge juurde kõnniteele ning veeres vaikse kõrinaga rentslisse.
Nüüd, kui käed vabad, haaras tumedajuukseline tüdruk sõbrannal veel tihedamalt kaela ümbert kinni ja nad ukerdasid edasi.
„Kuule, ütle, kas sa oled kunagi lesbilist armastust tunda saand?” küsis ta teiselt teatraalselt veidi häält moonutades ja proovis teda suudelda. „Tead, kui mõntsa see on… oi, sa ei tea… vist! Täitsa lõpp! Ausalt, ütle mulle nüüd ükskord ära, sa oled nii kaua mu sõbrannu olnud, ütle, kas sa oled lesbi või oled sa üks ilge poistehaige tüüp?” Mustapäine piiras teist järjest ägedamalt. „Oota… lase… lase ma suudlen… keelega… Siis sa tunned, mis värk on.”
Kui see kõik poleks olnud nii lähedal ja nii tõeline, oleks stseen mind naerma ajanud. Aga tüdrukud olid tõepoolest hoos ja näis, et vähemalt üks teadis, mida tahtis – kui ta ikka teadis. Olin vahel juhtunud pealt kuulama selles vanuses tüdrukute juttu ja jälgima nende miimikat ning minu meelest püüdsid nad sageli kopeerida kõikvõimalikke teleseriaale. Neist vilksatas läbi ka lesbiteema ja kindlasti vaatasid tänapäeva lapsed ka kõiksuguseid öösaateid ja pornovideoid. Mu samm aeglustus instinktiivselt ning ma möödusin tüdrukutest ettevaatlikult ja laia kaarega.
„Kas sa ei olegi siis änam mu sõbrants?” kuulsin selja taga küsimust.
„Olen, muidugist et olen! Sa ei näe siis vä?”
„Suudleme siis, ja kohe! Keera pead!”
„Jäta järgi, sa oled loll, siin tänaval…!”
