style="font-size:15px;"> „Tuled, jah? Tuled, jah? Jube mõntsa saab olema! Ma ütlen sulle, sa pole midagi niiskest enne oma lühikeses musielus näind! Tead, mis meid seal ootab? Täitsa lõpp! Tahad ma ütlen? – Dildo!!!”
Põiktänava majade vahel kõlas erutatud naer. Enam ma neid ei kuulanud.
Lisasin sammu.
9
Rohkem ma tollel päeval mööda Koidu tänavat astudes elamusi ei saanud. Varsti jõudsin suurte majade juurde. Siingi nägin mõnda inimest liikumas, aga minust läksid nad kaugelt mööda ja ma ei pidanud nende pärast oma käimisrütmi muutma.
Mu vanemate maja nägi välja sama kole nagu teisedki ümberkaudsed. Tänava teises otsas oli üks enam-vähem samasugune elumaja väljast korralikult ära remonditud ning sel moel oli too Stalini-aegne ehitis saanud üsna imposantse üldilme. Mis ülejäänutesse puutus, siis nende juures polnud juba mitukümmend aastat midagi muutunud, pisemad detailid välja arvata – näiteks oli mõni korteriomanik pannud oma kolmele toale uued plastaknad. Jõudsin kohale videvikus, tänavalaternad polnud veel süttinud ja nii ei torganud ka majade hale väljanägemine väga teravalt silma. Mina aga olin oma vanemate juures käinud piisavalt tihti ja igasuguse valgustusega, mind hämarus petta ei saanud.
Maja ees seistes helistasin veel kord ema-isa lauatelefonile. Kutsuvad signaalid, muud midagi. Seega võisin julgelt sisse minna.
Välistrepp, millest üles astusin, oli lagunenud. Raske uks seisis veidi vildakalt ees ja käis tugeva vedru tõttu raskelt. Püüdsin välisuksest nii sisse pugeda, et see mu taga lartsatades kinni ei lajataks. Tavaliselt oli seda peaaegu võimatu vältida. Ukse kolksumist oli kuulda isegi üles vanemate korterisse, ehkki see asus neljandal korrusel ja teisel pool küljes, akendega hoovi poole. Selline jäiga vedruga uks oli vist üks nõukogude olme põlisemaid iseärasusi.
Igal juhul tuli mulle sageli, kui ma siin käisin, meelde üks noorukieas loetud raamat (tõenäoliselt „Kaksteist tooli”), kus säärasele vedruga uksele pühendati pikk ja teravmeelne kirjeldus.
Trepikoda näis olevat muutunud veel jubedamaks kui enne. Õieti läks see iga korraga järjest koledamaks. Kui olin suutnud välisukse peaaegu ilma plaksatuseta – õrn kopsatus siiski käis – sulgeda, võttis mind vastu õhk, milles segunes kassi (või koera?) kuse hais terava kloorilehaga. Seinad olid palju rohkem soditud kui meil Mustamäel, põrandal vedelesid konid ning üks kokkukägardatud suitsupakk. Tumepruuniks võõbatud seinte vastu oli kustutatud sigarette, mitmele poole oli vajutatud närimiskummitükke. Seinte värv oli muidugi omaette nähtus. Nii hirmsaid värvitoone osati leiutada vist ainult Nõukogude Liidus. Kõikide vanade majade trepikojad ning muud avalikud ruumid olid värvitud just nendes masendavates toonides: tumepruuniks, tumeroheliseks või sinepikollaseks.
Trepist ma paraku häirimatult üles ei pääsenud. Olin jõudnud juba peaaegu kolmanda korruseni, kui kuulsin ülevalpool üht korteriust avanemas ja tagasi kinni paukumas. Trepikoda kajas kahe mehe häältest ja allalaskuvatest sammudest. Mõlemad mulle vastu tulevad noormehed olid kõhnad ja paaripäevase habemega. Ühel oli käes poolik õllepudel; lahtiste hõlmadega pluus oli tõmmatud palja ihu ja väljaveninud põlvedega dressipükste peale. Nad kiirustasid ja ma poleks saanud oma kohtumist nendega vältida. Kuna segajaid ei olnud, tulid nad terve trepi laiuselt. Õnneks seletasid nad omavahel õige tormakalt, vahetasid lühikesi poolsõnu ja poollauseid nagu head tuttavad ikka ning nõnda polnud neil mahti ümbrust tähele panna. Mul ei jäänud muud üle kui välgukiirusel edasi hüpata, ületada paar trepiastet, mis mind kolmandast korrusest lahutasid, ning suruda selg vastu ühe võõra korteri ust. Lükkasin spordikoti niimoodi kõrvale, et see jäi korteriukse ja seina vahelisse nurka. Vaevalt olin seda jõudnud teha, kui mehepojad minust mööda traavisid. Üks riivas natuke, ent ei teinud sellest numbrit. Mõni sekund hiljem langes altuks kõrvulukustava mürtsatusega kinni ning kaja vaibudes valitses trepikojas jälle vaikus.
Ronisin rahulikult oma vanemate neljanda korruse korteri ukse taha. Võtsin võtmed. Siin tuli sissesaamisega rohkem vaeva näha kui kodus, sest mu vanemad olid lasknud korterile paigaldada ka metallist turvaukse. See oli muidugi õigustatud, olid nad ju peaaegu pool aastat linnast ära. Avasin kõigepealt mõlemad raudukse lukud. Tegin seda pikkamisi ja võimalikult helitult. Kiirustada ei tohtinud. Seejärel tõmbasin raudukse irvakile ja pääsesin puust ukse kallale. Ma ei teinud raudust liiga laialt lahti, sest kui keegi oleks trepist tulnud, võtnuks selle kinnilükkamine ära paar kriitilist sekundit. Alles siis, kui sain ka teised lukud lahti, avasin mõlemad uksed täielikult.
Lõpuks ometi võisin astuda sisse kuhugi, kus sain segamatult olla. Loomulikult ei saanud välistada, et vanemad mingi imeliku kokkusattumuse tõttu õige pea linna otsustavad tulla. Sellega tuli arvestada, aga lähematel päevadel polnud see kuigi tõenäoline, ja mis tänasesse õhtusse puutus, siis oli oht peaaegu olematu. Et igaks olukorraks valmis olla, lukustasin kõik neli lukku uuesti. Mu vanemad ei teinud kodus olles seda minu teada kunagi. Kui nad aga tõepoolest peaksid välja ilmuma, siis pidi kõik nii olema, nagu nad minnes jätsid.
Asetasin spordikoti jalatsikastile ja tõmbasin kingad jalast ära. Kängitsemata jalgadega oli mõnus olla. Kuigi siinsamas olid isa tuhvlid, mis mulle täpselt jalga mahtusid, ei lükanud ma neid endale jalga. Selle asemel võtsin ka sokid ära.
Läksin tuppa ja istusin elutoas diivanile. Ent tõusin kohe jälle. Õhk oli palav ja nõnda läppunud, et selles ei saanud minutitki rahulikult olla. Tegin nii köögis, suures toas kui ka ema-isa magamistoas õhuaknad lahti. Tänase ilmaga oleks võinud muidugi ka suured aknad pärani lükata, värske õhk oleks kiiremini sisse pääsenud, aga jälle mõtlesin ma ettevaatusele: igaks juhuks… Õhuaknad jõudis kiiremini sulgeda kui suured aknad ja kuna suuri aknaid avati väga harva, siis käisid nad raskelt ning neid avades-sulgedes ei saanud vältida äkilisi krääksatusi.
Elutoas tirisin akende eest ära paksud eesriided, mis pidid ema arvates toa sisustust pleekimise eest kaitsma. Kuigi ka kardinate uuesti kinnitõmbamine poleks sündinud helitult, võtsin selle siiski ette – mulle ei meeldinud kaetud akendega ruumis viibida. Mis sest, et väljas oli pime ja ma olin laes juba tule süüdanud.
Tulede põlema panemist ma ei peljanud. Korteri kõik aknad olid maja tagaseinas ja ükskõik, kust mu vanemad ka ei ligineks (tavaliselt tulid nad küll ainult ühest suunast – Pärnu maanteelt, trammi pealt), ei saaks valgustatud aknad neile silma jääda. Et neid näha, tuli minna hoovi peale, näiteks prügi viima.
Viskasin enda täies pikkuses diivanile pikali. Ma polnud vanemate korteris tükk aega niimoodi üksinda lesinud. Kui Algiga neil külas käisime, oli kõik alati pidupäevane. Ema vaaritas seks puhuks ikka süüa ja isa tõi napsupudeli välja. Kui ma aga üksi seal käisin, siis kiirustades ja asja pärast. Heal juhul olin selsamal diivanil istunud, ema oli mu käest uudiseid pärinud või, mis veelgi tavalisem, oma jutte mulle rääkinud. Mingiks olesklemiseks nende lühikeste visiitide ajal aega polnud. Elanud ei olnud ma selles korteris kunagi, õige ammu olin vaid mõnel üksikul korral ööd veetnud. Neil kordadel magasin tõesti just sellel diivanil.
Nüüd, kui olin üksi ja korter oli haudvaikne, tundus ümbrus teistmoodi, nägin kõike justkui selgemini. Tõtt-öelda paistis mu vanemate elamine mulle nagu mingi Nõukogude aja muuseum. Tubades leidus väga vähe asju, mis oleks pärinenud hilisemast ajast kui 1992. Minimaalselt kümme aastat täielikku tardumust. Võib-olla oli kõik sama nägu juba 1990. või 1989. aastal, aga 1992 oli rahareformi aasta ja ühes „okupatsioonirubladega”, nagu neid nimetati, kadusid ka nõukogude asjad. Küllap oli riidekappidesse ja pesuriiulitele pärast seda ka midagi uuemat lisandunud, samuti kööki – me ise olime kinkinud kohviaparaadi ja röstri ja veel mõne riista –, aga tubades ei hakanud esimese hooga midagi silma.
Tagantjärele mõeldes tundus,
