kedagi. Võttis oma lollilt lillelise teki kaenlasse ja nägi und. Nii hea eksterjööriga isase inimese puhul arvaks, et unes nägi ta… arvatagi mida. Ent tema naeratus oli leebe ja nunnu, nii et seda, mida teie arvate, ta siiski ilmselt unes ei näinud.
Laual olev mobiil värises Västriku peale võimetus vihas – on ikka väga kaval täismehe tegu küll panna telefon hääletult äratama! Andres tudus, väikese poisu magus nurr ümber tugevate huulte ning mööda lauda kappas telefon, heli välja lülitatud.
Selle aja jooksul, mil võdisev Nokia laua servani hüples ja maha kukkus, jõudis Andres pika une ära näha. Teadlased on välja selgitanud, nagu armastab öelda fakte otsiv, edastav ja kommenteeriv Marko Reikop, et tundidepikkusena tunduva unenäo tegelik kestvus on vaid mõni sekund.
Väike Andres läks ses unenäos vanaemaga turule. See unenägu kordus tal sageli. Vahel suisa ööst öösse. Käest kinni. Suur ja soe käsi. Pehme ja sitke vanaema käsi. Väike Västrik teadis, et vanaema ostab turult lisaks kogu nädala toidukraamile värskelt hapendatud kurke ja noori mahlaseid porgandeid. Väike poiss teadis, et turu väravas lubab vanaema kassipoegi ja kutsusid silitada. Nende ostmise-nurumisest on poisijuss juba loobunud. See teeb vanaema alati täpselt ühte moodi kurvaks. Kui küpses eas naine peab iga turulkäigu kulminatsioonis kuulma kutsikamangumist ning jutustama, kui väike korter ja kui vähe võimalusi neil on, siis kisub vanadaam üsna virilaks kätte ära – kes tahaks oma elu igal nädalal sellise tõdemuse ja refrääniga kokku võtta. Kassipoegi pakutakse küll. Andres ei mangu. Vanaema hing jääb haavamata. Ilus päev.
Värskelt hapendatud kurgid ja porgandid lõhnavad ja kumavad eemalt vastu…
Ja siis krabab üks kesklinna kaak vanaema käest koti ära. Selle ajani, mil keskturul omanikku tulistatakse ja konkurent armukese ukse taha sootuks maha lastakse, on veel palju aega. Neid kuritegusid uurib suur Andres juba pollarina. Aga sellest tema väikese poisi unenägu ei jutusta.
Unenägu taaselustab tõestisündinud õuduka.
Karvane kaak pole narkar nagu tänapäeval – lihtsalt kodutu eluheidik, kes elabki tädide käest kahesangaliste tüüpiliste kottide ära-rebimisest. Tal on osav käsi, kiired jalad ja roheliseruuduline rõvedalt võidunud pintsakuselg. Mis siis, et Pipi-raamatus ja Karlssoni saagas ja üldse Lindgreni-maailmas on sellised kaagid filled-rulled-onukesed, õnnetud ja äpud inimesed, kelle võib kapi otsa tõsta või sügavasse hätta tirriteerida. Väikese Västriku turvaline lapsepõlv kukub selle seiga ja tõiga peale kokku. Ühe korraga ja lõplikult.
Vanaema on seni olnud suur, tugev, haavamatu ja eksimatu.
Kui vanaema käest niigi kasina rahaga turukott ära tõmmatakse, muutub maailma alustugi, emapuu ja väikese Västriku isiklik soojamüür hetkega väikeseks ja… inetuks ka. Armetult inetuks. Kiljuv ja kisav, kohmakat kolmikhüpet sooritav vanaema on kole. Mitte kellelgi pole õigust väikese Andu maailma alustala sedasi paigast rabada.
Ja sel hetkel sai Andres Västrikust politseinik. Sai ilmsi, tookord kui see lugu juhtus – ja saab unedes üha uuesti ja uuesti.
Poiss otsustas pühendada oma elu sellele, et mitte keegi tema riigis ja ümbruskonnas ühtki tema vanaema-sugust elatanud naist ei solvaks, alandaks ega haavaks. Ta teadis sügava südamepõhjani, et ärakäkerdatud vanaemad paljastavad järsku – tadahh! – kogu oma elu trööstituse. Nad on eluaeg ainult töötanud-töötanud-töötanud. Ametis käinud ja kodus kasinud-keetnud-emmenud. Defitsiiti hankinud ja sokke nõelunud, aastate kaupa unevõlas olnud, üksinduse alla neelanud, muredest vaikinud, sest polnud aega kurta. Nüüd on pension. Turg. Väike korter. Tütrepoeg. Ja pätt. Kes paiskab kogu maise matka armetuse pinnale.
Kas siis selleks…
Ei, ükski tädike ei pea selliseid sunniviisilisi revisjone tegema.
Las juubelite puhul olla pidulikud tagasivaated. Ja nekroloogides ülevad kokkuvõtted. Aga selliseid armetuid voodri väljapoole puistamisi otsustas Andres kõigi oma võimalustega takistada. Mida muud kui mendiks hakata sa, hing, ikka oskad.
Hääletult äratav mobla sõitis oma kohusetundliku lambada saatel laua servani ja kukkus põrandale. Andres keeras teise külje. Ühtmoodi lilleline tekk mähkus sedasi ümber teistmoodi lillelise padja ning paljastas kolmandat moodi lillelise aluslina. Hea, et koolitatud ja kepsaka maitsega vanaema seda kakofooniat ei näinud.
Andres kobas unesegasena enese kõrval olevat patja. Turukott oli siiski alles. Seekord oli ta niisiis jõudnud enne miilitsaks saada, kui pätid vanaema ära rappisid. Riigikorra vahetumine tegi miilitsaks tahtnud Andust küll politseiniku – aga see on ju veel uhkem.
Mees naeratas. Õnneliku lõpuga uni tegi talle paipoisu näo. Aeg keris ta poolunes tema praegusest üksildusest tagasi – vanaema sülle. Seal oli Andu Andreseks õigupoolest kasvanudki. Ta kuulus veel sellesse põlvkonda, kus emad läksid tööle, kui beebid olid kahekuused. Ei tea, kuidas see põlvkond üldse ellu jäi, inimeseks kasvas ja rahvust alal hoidis, aga paarikuiste beebidena nad maha jäeti. Tsiviliseeritud inimesed pistsid vastsündinud maimud sõime. Õnnelikumatel olid vanaemad või hoidjatädid. Pööbel jättis pahatihti juntsud päris üksi koju pulkvoodisse päev läbi üksi nutma, ja ikka jäi mõni ellu ka. Ainult et turvatunnet, enesekindlust ja väärikust neis enamasti polnud. Hirm ja mahajäetus. Mida varjati ülbete ja rohmakate maskide taha.
Andul oli vanaema.
Kuna tema emme oli hirmus aktiivne – lisaks tööl käimisele ametiühingu aktivist, rahvamalevlane, parteirakukese naisansambli teine sopran, käsitööringi entusiast –, polnud teda kodus ei hommikul ega õhtul. Tubli temake sai alailma turismituusikuid ja osales asutuse naiskonnaga spordivõistlustel – nii et mõnikord polnud teda kohe lausa nädalate kaupa.
Ja nõnda siis keetiski vanaema iga päev kolm-neli korda Andule sooja söögi. Ema hangitud defitsiidist – viinerid ja keedusink, apelsinid ja sukkpüksid… ah-jah, neid ei söödud. Neid tõi hea tütar – nagu ka vaibaostu talonge ja värviteleviisori – emaga jagamiseks ja meeleheaks. Vanaema oleks ka ilma uue külmkapi ja leti alt saadud Soome kelguta käinud tütre ja tütrepoja korterit koristamas, pesu pesemas ja triikimas. Kusjuures Andu pani tähele, et vanaema oli keetes-kasides, sabades seistes ja suitsuvorsti pärast kakeldes ikkagi daam. Mis proletariaadi diktatuurist mõni mees ka unistas – kuitahes suured olmelised alandused ei suutnud seda Kalamaja daami baabastada. Andres ka ei lase. Tema on nii oma vanaema kui kõigi teiste vanaemade truu kaitse.
Aknast tulvav päisekiir libises Andrese näole ja mees avas silmad.
Ta lasi pilgul üle inimtühja korteri käia.
Näole ilmus masendus.
Õigupoolest ilmus sinna hale irve. Kui me teame, et keegi jälgib meid, hoiame oma näolihased kontrolli all – ei grimassita ei duši all ega juukseid kammides. Kui keegi ei vaata, teevad meie näod koledaid asju. Ja mida lootusetumalt meie abielu ära kulub, mida kaeblikumalt kunagine pulmakell lööb poolükskõik, seda ükskõiksemalt kukuvad kunagise kallima juuresolekulgi meie näolihased plämakile. Kui abielu alguses armastasime üksteise grimasse ja kõhukorinaid, siis lõpus on kõik see ammendunud ja väänduv füsioloogia vastik.
Andres mõtles akvaariumikaladele nina kirtsutades ja suud vingutades, et tegelikult oli ju ta enese ema omakorda olnud Kajale kangesti vahva vanaema. Tõi lasteaiast koju, mängis temaga ning luges unejuttu. Andresele ei kunagi – Kajale, näe, igal võimalusel!
Andrese ema hakkas koguni kuduma ja küpsetama – säh sulle ametiühingut ja rahvamalevat! Isa Andres veendus, et põlvkonnad peaksid ka tänases maailmas sellepärast koos elama, et noorena ringi rähelnud emad saaksid siinsamas mugavalt ja helgelt vanaemad
