tallekesel kolm-neli erinevat kangaproovi, mitte teenistusrelv või toimik.
Andres astus sisse.
Vähekese veider sissetungija-tunne oli – tüdrukute mängud…
«Tere hommikust, kolleeg!» ütles mees säärase pöördumisega just selleks, et teha selge vahe äsja üle elatud kolleegiga-kohtumise ja oma paarilise vahel. «Teine kord anna varakult teada, kui kabinet on öö jooksul järjekordselt kohta vahetanud.»
Patsiga plika õpetas: «Teinekord hoia oma telefon sees. Püüdsin sulle neli korda helistada.»
«Kõigest…»
Andres vahtis laisa uudishimuga ringi.
«Meile määrati uus kabinet,» selgitas Rita niigi selget seika, pööramata kanganäidistelt pilku.
«Ja mis põhjusel?» porises Andres, kes tahtnuks vähemalt sellegi naise silmis ikkagi mingitest pupelappidest natukenegi olulisem olla.
«Rein tahab, et me temale lähemal oleme.»
Tegelikult oli see päris hea, et too naerukurdudega mehemörram polnud veel erru läinud ja kaalikate kõplamise tõotatud maale oma sünniomasele missioonile pääsenud. Andresel oli hea meel, et see asjalik vana ta positsioonimängus enda ligi tõstis. Paremaks käeks või midagi sellist. See leevendas äsjast laupkokkupõrget tasku-pollarist kivipeaga.
«Arusaadav,» tunnustas Västrik šefi otsust. «Jumal tahab oma parimate inimeste tegemistel silma peal hoida.
On teil alles liiklusrühm! Üks verisulis sell oli nagu verekoer!»
Rita kergitas kulmud patsi kohale: «Saidki juba trahvi ära?»
Andres kehitas kohmetult õlgu: «Nojah. Miski ei aidanud, püüdsin küll inspektor Kukekest oma ametitõendiga mõjutada, aga ei midagi. Nagu koolis valmis voolitud puuslik teine. Raiub aga oma.»
Andres teadis väga hästi, et lokiline kuketibu oli käitunud ainumõeldavalt õigesti – nii neid ju õpetati ning liiatigi oli sisekontrolli ja automaat-distsipliini mõttes kena tava pistelisi provokatsioone korraldada. Nii, nagu poisu ei näinud kimavaid kurikaelu Andrese ees, ei võinud ta iial kindel olla, et Tallinna mendi mitmekihiline eeskirjade rikkumine pole sööt: noh, oled printsipiaalne poiss… või raiskasid Paikuse politseikoolis asjata riigi raha? Igas suures asutuses peab olema samalaadne ringkontroll nagu PRIAs – pidev paljastamise oht tuleb õhus hoida nagu giljotiin nööri otsas. Siis toimib.
Rita muigas: «Ma panin sind esimest korda su ametikorterisse juhatades tähele jah, et sa eriti reeglitest kinni ei pea. Sõitsid tookordki mitu korda üle pideva joone, jalakäijatele teed ei andnud, vilkuva fooritulega lisasid kiirust – vaata ette, meil siin on väike linn, jääd sõbralikule vennasrühmale meelde, pärast kulub kogu palk trahvidele.»
Andres astus nohisedes Rita kõrvale.
«Ja mida sina siin töö ajal sedasi akent vahid?»
«Nuputan, mis värvi aknakatte peaks siia tellima.»
Andres vaatas ükskõikselt erinevatest kanganäidistest lehvikut.
«Pruunid loomulikult.»
Pruun on turvaline.
Pruun on lollikindel.
Pruun ei torka silma.
Mis värvi pükse eesti mees kannab? Pruune ja halle. Mitte mingit värvi, ühesõnaga. Silma ei torka ja plekke välja ei näita. Rusikareegel. Mis siin küsidagi.
Rita turtsatas: «Pruunid? Sa teed nalja või?»
Kui Andres oli vanaema kasvatatud üksiklaps, siis Rita oli paljulapselise pere noorim tütar – harjunud oma huvide eest võitlema kas või väikeste vihaste rusikatega, õppinud alati oma tahtmist saama. Temas ärkas hoobilt seesinane professionaalne pesamuna.
«Loomulikult pruunid!» kinnitas Andres pükse kehitades. «Tõsine rahulik mehelik värv.»
«Mehelik!» sähvas Rita. «Tore, et sa minuga arvestad. Minu meelest sobib siia see naturaalne pehme sambla toon.»
Andrese meelest oli see pigem luitunud lehetäi värv ja ta lõi käega. Naistega mingite kabinetikardinate üle vaidlemine on küll viimane asi, mida ta teha kavatses. Kodustelgi kardinatel polnud vaidlust väärt tähtsust – mis siis veel asutuse omadest rääkida. Ega me siia laua taha istuma tulnud, mehed… ja naised.
Rita küsis kiirest võidust leebudes: «Sul on naistega vaidlemise asjus valusaid kogemusi?»
Andres tunnistas: «Ma aitasin korra oma naisel… endisel naisel… remonti teha, ja see lõppes peaaegu abielulahutusega. Tegelikult lõppeski, kui nüüd järele mõelda.»
Nii need lahutused remonthaaval kogunevad tõesti.
Andres lükkas ühe kirjutuslaua akna alla ja tõstis aknalaualt ära paar vaadet varjanud lillepotti, asetades need teisele kirjutuslauale. Mees mõtiskles, et tolle korteriremondi ajal saidki nad tegelikult Katriniga teada, et pole paar. Ei kuulu kokku. Kõik edasised Andrese pingutused olid olnud asjatu kangelaslikkus. Ta oli tajunud, et naine suisa ei taha, et ta midagi kodus teeb või isegi puudutab.
Pesamuna Rita raputas aga siin nüüd äkki vihaselt patsi ja pani käed puusa.
Ilusasse puusa.
«Ja nii lihtsalt see kohe sul käibki?»
«Mis asi käib mul lihtsalt?» ei mõiganud Västrik tõepoolest, millest jutt.
«See on minu koht. Ma valisin selle juba hommikul välja.»
Praegu oligi ju hommik. Andres uuris demonstratiivselt seina.
«Kus siin selline silt on? Pole silti. Järelikult pole sinu koht.»
Rita läks praginal põlema: «Mina olin enne sind siin!»
«Mina lükkasin oma laua enne siia!»
Rita, kelles iga agressioon äratas lapsepõlvest sissekoolitunud pesamuna käitumismustri, rullis juba väikest vintsket rusikat: «Aga nüüd lükkad oma laua kenasti tagasi!»
Andres urises: «Kuule, ära sina mind küll kamanda, kas tead!»
Mis jamps nüüd jälle.
Siin ka.
Igal pool.
Rita hoiatas: «Sul pole mingit õigust siin peremeest mängida! Pealegi on naistel eesõigus – kui sa seda varem ei teadnud!»
Lasteaed.
Andres muheles: «Ei mingit eesõigust enam – tänapäeval kehtivad meil soo-kvoodid: kõik on võrdsed!»
Rita keeldus Västrikuga võrdne olemast: «Nüüd ma siis tean, miks sind tagaselja Vistrikuks hüütakse!»
Andres solvus, ilma et oleks seda endale tunnistanud. Vistrik on pubekate tunnus, nahahaige kaubamärk, kuramus.
«Huvitav oleks kuulda.»
«Sest sa vihkad lisaks kõigele muule
