ilmselt sugestiivse bassihäälega: «Teie hakkategi Ritaga koos tööle?»
«Kahjuks küll.»
Kui vennale on maadligi juured nii ehedalt näkku kirjutatud, ei peenutse siin midagi, tead.
Gunnar ei kuulanud.
«Rita rääkis jah, et tal saab olema uus partner… Naljakas sõna, eks, heh-heh-heeeeeh!» oli Gunn vaimukas ka. «Muuseas, ma töötan siin lähedal. Kinnisvarabüroo «Särg & Juurmann», oled kuulnud, eks tead. Sulle kah teadmiseks – nii kui endal või sõpsidel siin linnas korteriga probleeme on, kohe muudkui aga meie poole, vutt-vutt-vutt, eks tead.»
Ikka muidugi, tulge meie boksi ja ostke meie kaupu. Kaup on pappkarp, mille uksed-aknad ilmselt juba praegu siin linnas kihutavad striitreisserid loksuvatest mulkudest välja lennutavad. Kindlasti peaks korralikust puumajast pärinev Västrik Gunnilt sellise saasta ostma. Siis saaks Gunn oma isiklikule disainerile, psühholoogile, stilistile ja aednikule palka maksta.
Vaene Rita – põgeneeevabalaps, mõtles Andres. Äsjane tüli koha eest päikese all polnud siiski nii massiivset karistust väärt.
«Ja muidugi kutsun sind koos su naisega pulma,» kõlgutas Gunn Västriku nina ees boonust. Opeli võtmed sellele, kes ostab endale reisi kuu peale. «Me abiellume Ritaga sügisel.»
Nii nunnu.
«Soovin õnne,» jäi Andres põrnitsema võõra mehe nina. Mida see gruusia rahvatarkus ütleski – mis vitriinis, see magasiinis. Oli see ikka Ritale sobiv partii? Oli see ikka Västriku asi?
Gunnar põrnitses nüüd vaheldumisi Rita ja Västriku kohti. Mitte nii, nagu naised mõõdavad meest. Teate küll – mehel on nägu kinni kaetud ja naised rannas arutavad: pole meie maja, pole meie tänava, pole üldse meie linnagi mees!
Isikliku advokaadi ja autojuhiga Gunn mõõtis Andrest hoopis sellise pilguga, et olgu tal seal, mis tal on – vales kohas istub ta sellega, mis tal on.
Gunnar kõmistas meloodiliselt: «Muide, see koht ei sobi minu Ritale üldse. Kas sa ära ei taha vahetada?»
Oi uskumatut õnne! Miks see koht siis Gunnari isiklikule menditarile ei meeldi? Andres nägi rõõmu varjamisega päris ränka vaeva. Filmi terminaatoritel on plekist näod. Temale kippus vägisi naeratus hambusse.
Ta nautis mängu ilu: «Ega ikka ei taha küll.»
Gunnar hakkas äri ajama nagu geneetiline potisetu: «Aga kui ma seda protsessi veidi stimuleerin?»
Andres irvitas mõttes Gunnari võõrsõnade üle, mis teda sugugi vähem laadakaupmehena ei näidanud: «Pakud politseinikule altkäemaksu või?»
Gunnar kõmises läbi hingamisteede paksendite: «Mis sa nüüd! Sponsorlus! Meie edukas kinnisvarabüroo on harjunud meeldivaid koostööpartnereid spondeerima. «Särg ja Juurmann» omab siin tänavanurgal kondiitriäri. Ütleme… tasuta kohv poole aasta jooksul?»
Särg ja Juurmann omavad üsna kindlasti ka Balkanil ja Bulgaarias, Marbellas ja Ukrainas mõnd kohvipoodi. Paluks seal ka pool aastat tasuta kohvi. Koos kohvile viimisega Eestist, podises Andrese sisemine mehike.
Välimine mehike mõnitas linnaomanikku märkamatult: «Hea küll, aastane kohv ehk lepitab. Kuigi just see koht meeldis mulle hullupööra…»
Gunnar seletas, miks temale kuuluv osa Pärnu politseinikest peab just tema otsustatud kohal istuma: «Asi on selles, et temakesel võib siin tuul selja läbi tõmmata. Siis ei pruugi ma oma Ritalt järglasi saada. Ma olen ise kah kabinetitöötaja – tean neid hädasid.»
Aga väljendud nagu seakasvataja, kes arutab oma emise pidamistingimuste teemadel.
Andres valis linnamehelikuma brutaalse tasandi: «Jah, kui pruudi selg haigeks jääb, on pulmareisil ikka jama küll.»
Andres naeris, Gunnar jäi… ee… tagasihoidlikuks.
Ju tal olid selle tulevase pulmaööga mingid kolmandad ja neljandad salamured, mistõttu niisuguse nivoo nööge ei tundunud naljakas.
Mehed mööbeldasid nohinal lauad ümber.
Ja sealt ta tuligi! Rita. Patsiga piigal oli kaenlas kolm magusat maastikupilti – armas aeg, kas maksumaksja peab need kinni maksma? Ja kardinapakk. Siuh-viuh valmis tehtud ja üle antud. Pole siin jorutada, linnakeses on teine kardinapood veel, klient võib sinna minna.
Rita tardus oma kardinate ja maalidega. Ei või olla. Seda ei saa lihtsalt olla.
Kes-kes on minu voodikeses… kakanud. Just nii haavatud nägu oli Rital.
«Miks sa lauad jälle ringi tõstsid?» tõstis ta häält. «Tere, Gunn!» kostis mitte armunult, vaid sedasi, et oh-jeerum-küll-sina-ka-veel.
Gunnar kostis uhkelt: «Mina tõstsin. Täie teadvuse ja vastutuse juures, inspektor…»
Rita katkestas: «Sina tõstsid? Miks? Reetur…»
Gunnar jättis ebaõiglase reeturi kuulmata. Mis sa tüdrukust ikka tahad. Väike naine. Ilus ja magus. Ta manitses – kusjuures tundus sel hetkel isegi mitte Rita isana, vaid suisa vanaisana: «Aga aknast tõmbab tuul ja su selg…»
Västrik nägi ilmselgelt, et Rita polnud sellesse kogukasse kummipuuvanasse isegi mitte armunud. Mis siin armastusest rääkida. Väikelinna vääriliste kosilaste valimik oli kesine: kui mõne leiad, haara kinni – ja nii oligi täiesti külmalt ja kaalutletult sooritamisel tõsine diil. Süda ja suguelundid kaubalis-rahalistesse suhetesse. Olgu olla. Terve selg ja pontsakas titt. Ja asi mutt. Hirmus!
Rita, tajudes Andrese iroonilist pilku, ent mõistmata selle sügavamaid tagamaid, vaatas oma kihlatut kurjalt. Kui su väljavalitu juba enne pulmi sulle vastumeelsust ja piinlikkust tekitab, vali siis ometi uuesti. Vali… keegi teine, noh.
Rita läks täiesti ebaarmunult puhvi ja särtsu, millest Gunnar loomulikult ilmselgelt muhvigi aru ei saanud. Naised!
«Kas ma palusin sind? Miks sa tahad alati asju minu eest otsustada? Sa ei saa mulle kogu maailma ette ja kätte ära osta. Jäta mulle kah mingit otsustusvõimalust. Mulle meeldib akna all – mul on muuseas klaustrofoobia ja ma lähen seal nurgas täiega pöördesse, ja me tõstame nüüd need kuramuse lauad tagasi.»
Vanaisa Gunnar – huvitav, kuidas on tal lood öise kempsuukse kulutamisega? – kõmistas midagi sellest, et väikesed ilusad tüdrukud ei tohi vanduda.
Rita võttis selle õlise epistli ajal lauaservast kinni ja mööbeldas selle koos sõnatult appi tulnud Västrikuga endisele kohale.
Sel vaikival hetkel need kaks vist tegelikult sõpradeks saidki.
Gunnar naeratas Andresele, ilma et oleks üldse midagi märganud või taibanud: «Muidugi jääb mu pakkumine jõusse. Pool aastat tasuta kohvi. See polnud sinu süü.»
Ja miski polnud neist kellegi elus enam endine. Aga nad ei teadnud seda. Nagu ikka.
Rita muigas. Vaatas hindavalt palmi ja nagu kogu seltskonnakroonikat jälgivale Eestile tõi see ka talle meelde keskerakondliku pealinna botaanikaaia blondi vapilooma, kes rääkis taimede asemel sõjakalt oma rinnaümbermõõdust..
Rita nipsas: «Aitäh palmi eest, sa poleks pidanud sellist suurt tooma.»
Andres
