Ega sa ei unustanud, me pidime täna kontserdimajja minema?»
See kestis sekundi murdosa.
Kontserdimaja – see tähendas süvamuusikat ja kanget kostüümi. Gunnari käevangu ja jäiku kummardusi. Oi…
Ritale meenus ülesanne striitreisserid kinni nabida ja valve alla panna. Ta ei pidanud end vabaks nihverdama klassikalise peavalu ega päevade või paha tujuga. Tema, veetlev võmmitar, sai pugeda pättide ja partneri taha. Esimene missioon. Vastastikune sissetöötamine – nii ülev ja oluline…Et naeratust varjata, hammustas Rita valulikult huulde: «Just täna ma ei saa…»
Gunnar ei mõiganud mõhkugi. Et asi pole töös, vaid milleski olemuslikumas. Piiga alateadlik ellujäämisinstinkt käskis tal karjudes põgeneda. Soliidse inimesena üritas ta lihtsalt vargsi minema hiilida.
Gunnar oigas: «Jälle? See on vist juba viies kord selle kuu jooksul, kus sul õhtuse kultuurielamuse asemel midagi ette tuleb.»
Või sinu asemel, aimas Andres seda, mida ei tunnistanud veel Rita ega märganud Gunnar.
Rita embas oma kappi. Sektsioonkappi. Oli ikka mehemürram küll.
Rita kudrutas kohusetundliku nunnususega: «Vabandust. Me peame täna öösel streetracer’itel silma peal hoidma…»
Linnaomaniku olemisviisidesse üksindus ja isesus ei kuulunud. Kõik pidi olema nagu teistel, aga parem. Rita oli naine. Nagu teistel. Aga parem. Mees hädaldas: «Pean jälle nagu tola üksi istuma…»
Andres mõtles, et tola peabki nagu tola istuma.
Rita soovitas asjalikult: «Võta Meeli kaasa. Ma helistan talle. Tal on alati õhtuti aega.»
Andres mõtles, et see kõlas nüüd küll selle kellegi Meeli suhtes, nagu ta oleks koerakene. Võta kaasa. Veel vähemgi kui koerake – sall või vihmavari.
Gunnar vastas Andrese vaikivale tähelepanekule: «…sest ta on vanatüdruk.»
Rita sai olla õnnestavalt suuremeelne: «Mis vanatüdruk! Ta on ainult 32aastane… Väga ilusasti hoolitsetud ja jõukalt riides ka. Kuidas siis jääb – helistan?»
Nagu sugulooma parseldaks, imestas Andres. Ilusti hoolitsetud – järelikult tahab mehele. Kui tahab mehele, siis saab ka heaks naiseks…Västrik adus oma ürgse arukusega, et Rita kupeldab Gunnarile kedagi Meelit. Ta suisa sunnib künnihärga uuele vaole. Ise kindlasti teades, et kõik see seltskonnaajakirjandus on ju suvel Pärnus. Kus mujal.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
