haisvaid asju kinni mätsida! Olen järjekindel ja sihikindel ja…»
«Mina jään oma arvamuse juurde – sul on naiste suhtes sügavad kompleksid, mida sa püüad jõhkrusega varjata,» diagnoosis Rita.
Andres kuulis endale ehmatuseks järsku oma sisekõrvas oma enese lapsehäälset nuttu: «Ema, ära mine ära! Ole minuga kodus! Ema, ära mine minu juurest ära – ma ei tee enam kunagi pahandust – emmeeeeee…»
Andrese kõri tõmbus krampi.
«Korda, mida sa ütlesid!»
Erutuses, mida Västrik tundis, oli ühtaegu nii vahkviha kui erootikat. Mees oli sõna otseses mõttes valmis naist patsist sakutama. Sirutas käe… ja Rein astus sisse.
«Lapsed-lapsed!» manitses Rein nagu lasteaiakasvataja. «Pidage ometi kinni! Mida te karjute?»
Andres säilitas väärikuse: «Hommikut, džiif! Sinu alluv hakkas mind soolise eelisõigusega ahistama.»
Rein ei jõudnud midagi vastata, sest Rita kätsatas vastu: «Aga tema ei suutnud oma macho-ego taltsutada!»
Rein ohkas: «Mis eelisõigus, mis ego – liiga palju võõrsõnu, lapsed! Kuss nüüd! Mis teil viga on?»
Rita kaebas: «Ta võttis minu aknaaluse koha ära!»
Andres jonnis: «Siin pole kusagil silti, et see temale kuulub!»
Mõlemad politseinikud vaatasid nagu madistavad mudilased Reinu poole, lootes, et see lahenduse välja pakub. Kuid too viilis kõrvale – mees oli mitu last üles kasvatanud ja teadis neid nippe.
«Rahunege maha. Kõigepealt tööjutud,» võttis papa Rein kasutusele tähelepanu hajutamise taktika. «Streetracer’id on jälle Pärnus. Õhtul on neil ilmselt kusagil võistlused. Minge otsige nad üles ja vaadake, ega seal keegi narkotsiga ei kauple. Parem, kui me kohe alguses neil silma peal hoiame. Muidu arvavadki, et Pärnu on nende paradiis ka. Usuvadki, et ela või ise. Rikume kõik ilusa kohe eos ära. Muidu levivad meile siia nagu seagripp. Vaktsineerime!»
Tublil poisil Andresel käis mõnus adrenaliinisurakas neerudest varvastesse, sest temal oli korraga trump käes: «Ma tean, et nad on siin. Saingi nendega juba kokku. Just äsja pühkis keset Pärnut kaks hullu mu nina eest läbi – peaaegu oleksid auto esiosa kaasa viinud…»
Rein oli rahul: «Selgitage siis välja, kus nad kogunevad, minge kohale, jälgige. Peletage nad… kuhugi vanale Virtsu maanteele kiirendama, meie maakonnast välja, minema, ära siit!!! Võtke asi ette!»
Rein tahtis väljuda, aga sellega polnud Rita mingil juhul rahul.
Rita nõudis: «Rein, ütle talle, et tal pole õigust siin kamandada. Las ta lükkab oma laua tagasi teise nurka!»
Rein ei olnud nõus selles mängus osalema.
«Teate mis, mul on nüüd kiire, klaarige selliseid tühju-tähju küll jumala eest ise omavahel…» Vilunud isa leidis kohe ka mooduse: «Visake kulli-kirja, kui teisiti ei saa.»
Rein lipsas kiiresti uksest välja.
Tsurr!
Andres podises: «Pugeja! Kitupunn! No kui sa tahad pilli lõhki ajada, eks siis viskame jah kulli-kirja.»
Andres võttis taskust mündi.
Lahtiste müntide taskusse pistmise eest oli ta saanud pahandada nii vanaemalt kui Katrinilt. Need pudenesid püksist pesumasinasse ja tirisesid tsentrifuugimise ajal närvesaagivalt trumlis ringi.
Rita hõikas kiiruga: «Mina olen kull»
Andres irvitas: «Soome keelt ei oska vä? Ah-jah, sa oled ju faking pärnakas. Kulliga on selline lugu, et… Näe, ei saa sulle keeltekursustki korraldada – ahistamine! Ministeeriumis on terve funktsionäär selle ala peal, kes mind ära keelaks ja repertuaarist kõrvaldaks, kui ma sulle seletaksin, mis vahekorrad sinul kulliga tegelikult on.»
Ta viskas mündi mornilt muheledes õhku ja see kukkus talle peo peale. Västrik kärtsatas mündi lauale.
Münt oli Västrikule mänginud soomekeelset kulli.
Rita hõiskas: «Minu võit! Õiglus pääses ükski kord võidule!»
Ole siis emm, kui tahad, jonnis Västrik.
Rita mööbeldas õnnelikult kui väike plika koos mossis Andresega oma laua, riiuli ja tooli akna alla. Andrese mööbel läks ta enese vastumeelsel jõul teise seina.
Rita kehitas rahulolevalt patsi: «Ma lähen ja tellin nüüd kardinad ära, sinu hooleks jääb praht ära pühkida. Vaata, et sa vahepeal pahandusi ei tee!»
Kardinad!
Politseitöötaja – ja kardinad. Nõme. Öäk. Tuleb tagasi ja vigiseb kindlasti, kes-kes-on-minu-toolikesel-istunud!
Andres istus vastumeelselt oma laua peale. Põnts. Tahan ja istun. Nii mees olen. «Kurradi naisõõõõõd!» tegi Andres Üllar Jörbergi häält.
«Kuidas palun?» küsiti ukse vahelt sellise paksukurgu-häälega, mille tõttu vanaema oli väikese Västriku arsti juurde viinud. Arst oli Andu kinni sidunud ja tangidega, ilma igasuguse tuimestuseta, tal ninaneelust polüübid välja tirinud.
Alati, kui Västrik kuulis sõna adenoidid või kuulis sihukest sumbunud neeluga undamist, tuli talle see hetk meelde. Kärr-lurts – ja kohutav valu. Ja veri. Ja pahandav arst. Ja süüdlaslikult veekalkvel silmadega vanaema…
Sisse astus esinduslikus ülikonnas, prillidega ja väga klanitud olemisega härrasmees.
Õigemini selline mees, kes on kusagil Änkkülas sündinud, end linna heidelnud ja salgab-varjab ihust-hingest, et ta üldse kunagi linnast väljagi on sattunud.
TM, mõtles Västrik endamisi.
Mitte transtsendentaalne meditatsioon – lihtsalt tõusik-mats.
TMil oli süles suur toapalm.
See täitis kogu kabineti, nagu ilmselt ta mersujeep mendimaja parklagi praegu ummistas.
Mees vankus palmi oma mine-persse-ülikonnast vaevaliselt eemal hoides ringi ning ägises: «Kus Rita laud on?»
Sool haavale, aitäh.
Andres osutas peaga Rita laua suunas. Mees tümpsatas palmi Rita laua kõrvale. Keeras, kohendas ja sättis taime, mis oleks tundnud ennast palju paremini Tallinna botaanikaaias Liis Lassi turundustöö kütkes kui tolle TMi snoobipintsaku hinnalises haardes. Oleks palm seda teadnud, poleks hommikul ärganudki.
Otsekui hiidtaime hädakarjet kuuldes võttis künnivaolt linnakividele eksinud härg taskust veepritsi ja vihmutas ehmunud palmi üle. Andres vahtis toda tulnukat hämmastusega. Mees marssis oma raske sammu tärinal pooltühjadel kapiriiulitel tasselusikaid tilistades Andrese ette. Ulatas käe.
Loomulikult klotser. Ainumõeldavalt. Kareda servaga nõme klotser.
«Gunnar Särg.»
Mida oligi arvata. Tema siis selle patsiga tüütuse kihlatu oligi. Gunn. Küprok-karpide külvimeister. Linnaomanik.
«Andres
