pisikese vanalinna keskaegsesse kõrvaltänavasse, viies peaaegu Andrese auto esiosa kaasa. Dzinnnn!
Andres käratas telefoni, enne kui see tal käest kõrvalistmele sopsas: «Tohhoo pele! On alles Pärnus kombed!»
Ta kihutas liiklushuligaanidele järele. Nii, nagu oli turukotist ilma jäänud vanaema pärast nuttes lubanud.
Järjekordsed kaagid ta eluloos olid aga juba kui tina tuhka kadunud. Andres kihutas põiki läbi vanalinna, üle Rüütli tänava, Koidula pargist mööda, edasi turu poole. Turg, aina üks turg igal pool…
Kunagise poisslaste gümnaasiumi ees, kus on muide õppinud näiteks Valter Ojakäär, kerkis Västriku ette triibuline sau.
Liikluspolitseinik, kes nägi välja kangesti sama nägu nagu lokiline tõmmu poisu, kes laulis «No tere, Kerttu!» andis märku, et Andres tee äärde tõmbaks.
Andres peatas auto ja keris akna alla.
No tere, Kerttu!
Nooruke ja veel üsna maksimalistliku ilmavaatega mundrikandja oli tüüpiline politseinikuhakatis, kelle ülipüüdlikkus ajab ta enese närvid liiga kiiresti läbi. Pollarielu paratamatus on pidev võõraste vigade eest vastutamine, teiste inimeste ellu sekkumine, soovimatu sissetung eraringi – mõni tundlikuma natuuriga võmm hakkab selle kroonilise soovimatuse peale õhtuti regulaarselt jooma. Kes tahaks olla pidevalt teretulematu. Kui aga sinu suhtes tuntavale vastumeelsusele lisandub veel ka ülipüüdlik tähenärimine, hakkab katus sõitma. Nähtud. Eriti selliste tere-Kerttu-vendade puhul, kes arvatavasti õhtuti tina ka ei pane. Nii tublid on. Justkui kellelgi nende ülipüüdlikkust vaja oleks.
«Inspektor Kukk,» tutvustas kohmetu pahaendelisusega poisu, kelle baby-face-tüüpi nägu tuletas meelde tõsiasja, et kõigil meil on kusagil teisik. Paralleelmaailm.
Andres oleks naerma pahvatanud, kui pahameel vahelesegamise pärast poleks vihaseks ajanud. Iga mammutikütt tahab peavõidu tuua – nüüd oli mammuti tabamine käeulatuses… ja äkki mingi hädapidurist inspektor Kukeke!
Aga seesinane déjà vu oli naljakas siiski. Andresele meenus otse loomulikult Dan Põldroosi kehastatud tegelaskuju samast telesarjast, kus olid ka rullnokad Pets ja Aiku. Rahu nende kõigi põrmule. Aga kodumaa oma kangelasi ei unusta. Ühel õhtul näitas sama produtsendi toodetav Reporter Tartus kinnipüütud rullnokki, kellest üks umbjoobes ülbik sõimas Andrese kolleegi inspektor Kukekeseks. Intelligentse näo ja loomingulise sõnakasutusega poisike oli. Kahju kohe teisest, et ta päti ja võmmi mängus vale poole oli valinud.
Tänapäeva poistel pole vanaemasid, kes nad politseinikeks armastaksid. Vanaemad rügavad viimase vindini tööl käia, sest pensionäre ei taheta. Pensionärid on töörahvale kulukad. Vanaemad töötavad – ja poistest kasvavad pätid, mitte võmmid.
Kogu selle mõtterea möödakihutamise ainus tulemus oli Västriku morn mühatus: «Kuule, vale mehe pidasid praegu kinni.»
Inspektor Kukk – no ei ole võimalik! – kuulutas äsja murdunud häälega üliväga filosoofiliselt: «Nii räägivad kõik.»
Võib-olla polnud lapsuke-kukeke tõepoolest neid kaht rämedat kimajat näinud? Nii raju andmine oli tema optilise sihiku jaoks äkki tõesti tabamatu – viuh ja kadunud?
Andres õiendas, otsekui kogu maailma mendid peaksid teda kui kolleegi tundma: «Ma jälitasin just kahte liiklushuligaani!»
«Miks teil turvavöö kinni pole?» ei läinud noor ja printsipiaalne säärase udutamisega kaasa. Selliste lükete vastu oli neid muide koolis just äsja ette valmistatud. Sedasorti tarbe- ja käibepsühholoogia eksam sai viiele tehtud. Ei lähe läbi.
«Aga ma ju räägin, et…» hakkas Andresele pärale jõudma, et selle vennaga ei annagi asja ajada.
«Märki te ei näinud?» ei liikunud Kukekese oimgi Andrese rääkimiste peale. «Te sõidate praegu vastassuunas – siin on ühesuunaline liiklus.»
Oh pättide ja võmmide jumal – need depressiivsed Eesti väikelinnad tükkis oma ühesuunaliste tänavatega. See ka veel…
Andres seletas rahulikult, aeglaselt ja sisendavalt:
«Ma ju räägin, et jälitasin praegu kahte liiklushuligaani. Nemad lendasid vastu voolu – mis mulgi üle jäi, mina olin neil ju kõigest sabas.»
Ei veennud. Politseinik küsis näoilmega teameneid-kõigest-sabas-jutte: «Palun teie dokumendid.»
Kurat, mina teen sinu eest tööd, ja sa küsid veel mult dokumente!
Andres avastas end, krimijälitajat, tundmas liiklusrühma suhtes üleolekut ja pani suu soliidselt kinni.
Ta pistis noormehele nina alla töötõendi. Ja sõbraliku seletuse: «Vaneminspektor Andres Västrik Pärnu kriminaalosakonnast. Meeldiv tutvuda…»
Niivõrd kuivõrd meeldiv – printsipiaalne poisu otsis alkomeetri välja.
«Puhuge palun siia torusse!»
Kas mina olin ka väiksena selline põhimõtteline piimapõrsas? Peab siis ametniku tähtis positsioon tingimata igasuguse loovuse ja inimlikkuse välistama? See kolleegi-kämbu oli otsekui tulnukas teiselt planeedilt. Västriku vanaema oleks kogu selle imemise ja sidumise mängu kohta Andresele õpetlikult öelnud: «Andukene, see on sinu tänane õppetund.»
Praegu on kõik ajakirjad ja raamaturiiulid täis igasuguseid kosmilise külgetõmbe coelhosid. Andrese vanaema teadis enne igasuguste salateaduste moodi tulemist kõiki neid asju oma lihtsast ja inimlikust tarkusest.
Andres jäi lapsukest üllatunult põrnitsema.
Üllatunult põrnitses ta ka oma sisemisse ilusse. Ta mõtles alkomeetrisse puhudes, et veel üsna hiljuti poleks nii leige positsioonisõda kõne allagi tulnud. Kui Västrikul oli testosteroon rohkem laes, oli ta sellistel puhkudel igale kukekesele lambist molli sõitnud. Kuradi kutsikas laskis eluohtlikud kimajad minema, imetab nüüd siin oma alkopiibuga vanemat kolleegi. Nüüd ei tekkinud sellist võimetut viha nagu veel mõne aja eest.
Tekkis stoiline tõdemus, et kogu maailma ei jõua parandada. Oma tublidusega palju jama põhjustavad sepapoisid ruulivad igal kontinendil, ja see siin jääbki mutrikeseks. Isegi kui endale kobeda karjääri kätte tublitab – ikkagi on mutter kukeke.
Andres astus mõõdukalt vihasena oma kabinetti. Tahtis tööpartner Ritale öelda kõik, mida… kuid jäi imestunult seisma. Enne puhkepäevi, kiire Pärnusselennutamise päeval talle kätte näidatud kabineti laua taga istus kaks võõrast naispolitseinikku.
Pruugib paar päeva puhata – ja ongi matriarhaat!
Andres mühatas joviaalse elumehelikkusega: «Mulle on vist uued kolleegid määratud? Ja kaks tükki kohe korraga? Teeme ka midagi või?»
Üks menditar lihtsalt itsitas, teine kudrutas kena mehe nägemisest kihevile äratatuna: «Teie uus kabinet on kaks ust edasi.»
«Ah nii, vabandust…»
Västriku taanduva selja tagant kostis kihistamist.
Andrese ja Rita uues suures ja peaaegu tühjas kabinetis mängis keegi patsiga plika kodu, sisustades nukutuba. Kodu mängimiseks oli tüdrukul keset kõledat ruumi kaks kirjutuslauda, millel tukkusid uued arvutid. Elupusle kokku seadmiseks olid siin mõned tühjad riiulid ja
