vihmapiserduse üksnes imelise kohtumise: prillipoe nurga juures pidin peaaegu kokku põrkama Märdiga … See on vana Newtoni võileivaseadus: kui kukub, siis ikka võipoolega vastu maad. Poleks Märt mind tervitanud, siis oleks sellele olnud kaks seletust: ta kas ei tahtnud mind tunda või ei tundnud tõepoolest ära (tänu rotindusele ja sirmile). Aga ta tervitas. Lisasin kiirust ja jõudsin trammile silmapilk enne uste sulgemist. Loomulikult ei sulgunud hea vana „koerapea” niisama hõlpsasti kui trammiuksed, sain ta siiski imekombel avatuna trammi hiivatud. Võttis tükk aega ja pusimist, enne kui ta oma mustad tiivad korralikult sorakile laskis (trammi sisenemisega oli murdunud ainult kaks ribi). Tundsin end viimase hädavaresena. Märdi vihmamantlit kaugeneva prillipoe nurgal helendamas nähes naersin iseend: „Kuid nüüd – mu lapsed ootavad mind!” ütles kangelanna musta vihmasirmiga viibates. „Kahjuks on teie hambad endiselt terved,” vastas kangelane ja sisenes prillipoodi.
Saaks ometi kord minema!
2
Miskipärast arvavad kõik vanainimesed,et laste jaoks pole lihtsamat asja kui koolivahetus. Kirjuta ainult vihikule uue kooli nimi ja korras kõik. Võib-olla arvavad nad, et see on niisama lihtne kui neile endile töökohavahetus: otsivad aina tööotsi, kus saaks vähema rabamise eest rohkem palka või parema korteri, töökaaslastega ei lävi nad niikuinii ei siin ega seal, ülemusi kiruvad ka kõikjal.
Aga mida saab üks koolilaps, kui ta uude kooli läheb? Ainult uusi kombeid ja kogemusi, ja need hakkavad külge valusalt nagu nakkushaigused. Muidugi, on ju ka seda liiki õpilasi, keda – nagu elevanti – kaitseb paks nahk, nad on sündimisest peale teadnud, mida tahavad, rühivad aina edasi ega pane tähelegi, mis nende ümber sünnib, kelleks neid peetakse.
Meie klassis on seda liiki elevandipoiss – Tiit. Ta muudkui loeb ja õpib, arvutab ja filosofeerib. Tiit võib rahumeeli sul jala peal seista ja südamlikult algebra ülesannet selgitada, ja kui siis tasapisi oma laiakslitsutud sussi ta kabja alt välja hakkad nihveldama, imestab siiralt: „Näe, üks jalg!” Seejuures ei mängi Tiit professorit: kui poisil midagi teha pole, võib ta küllaltki viisakalt käituda. Tal on hea – ta lihtsalt onselline.
Aga mina ei ole. Minu nahk on jälle nii rumalalt õhuke, et ma tunnen isegi selja tagant ära, kui keegi minuga juttu tahab alustada. Ja mul on metsikult piinlik, kui ta ei oska seda teha ning kõnetan teda ise, kuigi mul seda juttu vajagi pole – üksnes selleks, et teise inimese piinlikkustunnet vältida. Sellise õhukese nahaga tüdrukul on maakoolist linnakooli minek viimane nuhtlus.
Esimesel koolipäeval istud pingis nagu sütel – tunned end valge varesena. Mitte sellepärast, et erineksid teistest väliseltkuigi palju – koolivorm on igal pool ühesugune nagu õppeprogrammidki. Amulettketi serv paistab sul ka pluusikrae alt nagu teistelgi, pole su küünealused mustad ega juuksed palmikutes. Kuid siiski tunned end ilmatu üksildasena, kui kõik teised sumisevad, sädistavad, naeravad ja kõnnivad klassi mööda ringi. See üksildus paneb sulle algusest peale „mammaka” või „maaka” pitseri peale – keegi ei mõtle, et sa ei saa ometi üksipäini äkki naerma pahvatada, iseendaga juttu ajada ega klassi teise äärde võhivõõra blondi tüdruku hõbelillasid toakingi imetlema minna. Pinginaabriks saab sulle see, kes eelmise kaheksa õppeaasta pattude pärast üksipäini istujaks on määratud – või heal juhul mõni sinutaoline „uus”. Kõige narrim on, kui oled sunnitud keskmise rea esimesse pinki istuma nagu mina – ülejäänud on juba hõivatud … Teaksid siin ruumis ühtainukestki sõbrahinge!
Aga see on mu vana viga: ikka tunnen puudust ühest. Ühest õest, ühest vennast, ühest sõbrast. Sõpru on mul kogu aeg olnud palju, igal oma vead ja head, igaühele olen katsunud hea olla, ja igaüks on mullegi omal viisil hea olnud. Aga alati olen igatsenud ühte, kes oleks kõik. Ma ei oska isegi öelda, mis see kõiktähendab – küllap vist seda, et hooliksin ühest tuhat, triljon korda, võrreldamatult palju rohkem kui teistest, ja tema hooliks samamoodi minust. Sõprus, mida vajan, ei peaks olema mingi isanda ja teenri alluvusvahekord, mitte ka südamesaladuste vastastikune müümine, mida paljude tüdrukute juures märganud olen. Sõprus peaks olema minu meelest nii selge ja puhas, et isegi katsumused, mida ta kaasa toob, paistaksid ilusad ja üllad, mitte mõned väiklased nääklemised või kadetsemised.
Võib-olla mõtlen seepärast nii palju oma ideaalsele, olematule sõbrale, et olen üksik laps. Vanasti unistasin omavanusest õest ja palju vanemast vennast. Kuid mu vanemad on õe-venna teemast alati hoidunud, kümneaastaselt painas mind mõte, et ma pole üldse nende laps, fantaseerisin, kuidas isa-ema mind mingist vaesest paljulapselisest perekonnast endale võtsid, ja puurisin koolikaaslasi südamepilguga: kes neist võiksid olla mu õed-vennad, kelle poole „veri kisub”. Kiskus sinna ja tänna, aga tõigaks jäi see, et elan ikka oma päris-isa ja päris-emaga. Praegu on mu meelest juba selgesti märgata, kuidas isa-ema näo- ja iseloomujooned minus ühinevad: isalt sinised silmad ja nöbinina, emalt mustad juuksed ja teravad silmahambad. Teen vahel poisikesetempe nagu isa, aga pärast lahkan neid tõsiselt – ema kombel, ja siis vajuksin või maa alla.
Esimesel koolinädalal olin iga päev valmis „eksamiks” – maakoolis pandi iga uus õpilane algul proovile: kas kleebiti knopka koolipingile või sokutati anatoomiaklassist näpatud kipskops sahtlisse. Olin valmis lõbusasti reageerima ükskõik millisele katsumusele. Kuid eksamit ei tulnud: keegi ei ajanud mind klassist välja ega püüdnud ka kõnetada. Mõnikord mõtlesin, et olen muutunud nähtamatuks, teinekord kuulsin selja tagant vihjeid „maakale” ja matsiroosadele põskedele. Pinginaabriks pandi mulle pikk paksude huultega poiss, kes oli algul okupeerinud viimase koolipingi ja lootnud nähtavasti seal kõik seni ilmunud seiklusjutud läbi lugeda. Ka minu kõrval otse õpetaja silma all istudes jätkas ta „Tarantli” lugemist (raamat seisis tal põlvedel lahti), nii et sellest kalanimega poisist (teda kutsuti Toomas Kilu) polnud mulle mingit seltsi. Kui mind siis veel inglise keele tunnis esimesena vastama kutsuti ja ma esimese „viie” selles koolis kätte sain, mõisteti mind põhjalikult hukka. Hukkamõist avaldus kahe poisi kirglikus aplausis: „Bis, neitsi Maarja!” ja tüdrukute sarkastilises naerus.
Samal päeval jätsin tädile kirja lauale ja sõitsin ära koju. Igaveseks, ütlesin endale. Forever, neitsi Maarja!
Kui rammusalt lõhnas maa! See oli õunte, niiskete kollaste lehtede ja mulla lõhn, mida ahmisin sisse nagu köhija tärpentiniauru. Isegi pori metsavaheteel oli mu meelest ilus, šokolaadikarva. Otse koduvärava juures leidsin külmade lehtede vahelt põldmarja üliküpseid hallikassiniseid mahlakaid marju. Ema oli raamatukogust juba tagasi, läks, kartulikonks ühes ja traadist punutud korv teises käes, kartulimaale „kõhvitsema” – kunagi ei mallanud ta oodata, millal isa sovhoosist hobuse laenab ja kartulivõtutalgud korraldab – ikka oli emal talgute ajaks pooled kartulid konksuga „välja kõhvitsetud” ja ära valitud.
Muidugi oli ema ehmunud, kui mind väraval seismas nägi. Hüüdsin efektselt: „Tulin igaveseks tagasi!”, nagu teeksin sellega emale suurt rõõmu. Olin ääretult pettunud, et ema ei löönud rõõmust käsi kokku. Bussis olin ette näinud, et ema nukratesse pruunidesse silmadesse ilmub kuldne säde. „Kas tõesti, tütar?” pidanuks ta minu stsenaariumi põhjal õnneärevuses hüüdma ja taasleitud lapse rinnale suruma.
„Seda see koer haukus!” ütles ema. „Vaata, et ta sind poriste käppadega ära ei määri!”
Nukits hüppas mu najale (no mis on paar pruuni käpajälge mu hingevaluga võrreldes!), kargas siis tagasi, tegi nii pika tiiru, kui kett lubas, ja tuli, puupulk suus, jälle mu jalge ette. Rõõmujoovastuses hüppas vana, hallide lõugadega hagijas nagu kutsikas edasi-tagasi, pakkus mulle narrides toigast ja teeskles siis kadedat lõrinat. Ema ei öelnud midagi, pani mulle käe õlale ja me läksime kööki. Kui madalaks ja hämaraks oli köök jäänud üheainsa nädalaga! Kartulikeedulõhn käis kõigist teistest hõngudest üle, sinisekirjul lauavakstul seisid
