oli Stiina jutus mingi ilus valus pettumus, mis teda minust elutargemaks tegi ja mu teorõõmu tublisti kahandas. Mäletan, et sel päeval kohtasin kaht klassiõde endisest koolist – mõlemad olid tulnud Tallinna kutsekooli ja tahtsid saada õmblejaks. Neil olid seljas ühtmoodi palitud, peas sonid, jalas imekõrge kontsaga punased kingad. Nii Anne kui ka Mai olid ühe huulepulgaga klantsima löödud ja küllap oli nende kulmude kallal kõõbitsenud sama žilett. Nad olid ilusad ja võõrad ja läksid kohtamisele. Omal ajal olime peaaegu et sõbrad ja vana sõpruse nimel kutsuti mindki õhtuks nende koolipeole. Ütlesin: „Eks näis,” ja tüdrukud tõttasid edasi. Teadsin kohe, et ei lähe. Sellest kohtumisest muutus tuju veel nukramaks: ühel pool seisis Stiina, teisal Anne ja Mai. Ma ei kuulunud kumbagi kilda.
Kõige krooniks oli tädi enne õiget aega töölt koju tulnud – nende ateljees olla alanud inventuur. Oi jah, oli see alles õnnetu päev!
Tädi Marial oli ilmselt energiat hullupööra üle jäänud ja ta silmitses mind ausal mõrtsukapilgul, kui end peegli ees kammisin.
„Su pea on lohakile jäänud,” ütles tädi.
„Seda ütles täna koolidirektorgi,” vastasin uhkelt. Tegelikult ütles dire üksnes seda, et meie klass on varsti nagu amatsoonide pataljon, kõigil juuksed vähemalt vööni, ja lubas peatselt meile korraldada sundkülastuse juuksuri juurde.
„Koolijuhataja?” uuris tädi Maria. „No tõesti, sa oled nagu metslane, silmad ei paista karvade seest väljagi. Töökojad on veel lahti – lähme kohe juuksurisse!”
Mulle isegi meeldis see mõte – ilmaski polnud mul olnud lühikesi juukseid, võib-olla ainult sündides, ja ma tahtsin, et midagi mu juures just tänamuutuks.
Me läksime, ja mind pügati nudiks. („Tehke ikka lapsepea,” õpetas tädi juuksurit, „ta on loomult nii lapselik!”) Tädi ärritas oma utsitamisega juuksurit seni, kuni see mu põhjalikult ära näris. Vahepeal meeldisin ma endale peeglis isegi väga – paistsin justkui vanemana ja kurjemana, aga siis lõigati veel ja veel ja veel, siis näksiti mingi niidumasinaga mu kukla kallal – ja öeldi: „Ongi kõik!”
„Kohe kümme aastat noorem!” hõiskas tädi. Ta oli täpne nagu alati – kümne aasta eest olin ma viiene. Ma polnud enam inimene, olin amputeeritud kõrvadega jänes: paljad ümmargused silmad ja nöpsis nina olid minust säilinud.
„Jah, Maarjakene, sul olidikka väga ilusad juuksed,” ütles tädi mu kukla kallal hoolitsevalt siblides. Ja siis pudenes tilks-tilks-tilks kogu mu möödunud päeva südamevalu vedelas olekus sülle. Miski ei kao ega teki, vaid muudab üksnes oma kuju, nagu keemias õppisime. Mu „väga ilusad juuksed” olid saanud tuhmiks metsseanahaks juuksuritooli jalus mu jalge ees.
Tädi maksis arve ja me läksime natuke koju. Õige natuke – üksnes trammipeatuseni, sest seal tuli tädile pähe mõte mu pulksirgeid juukseid veidi koolutada lasta. Mul oli ükskõik, kuigi südames süttis väike lootusesäde kübeke inimlikumat väljanägemist saada. Kuna tädi kardab kõiki kemikaale, tehti mulle „tervislikud poldilokid”, millest mul siiani aimugi polnud. Mu piin lõppes hiigelkiivrikujulise fööni all, mille kõrvale tädi asetas „prouade” loal kolmjala. Sellel istudes hakkas ta mulle maast ja ilmast õpetusi jagama, kontrollis, kas mul on soe pesu seljas, ja küsis refrääniks reproduktori häälega, kas ma ikka teda kuulen. Miks ma ei kuulnud, kui kuulsid kõik kaugetegi föönide all istujad! Mõned muigasid, mõned vaatasid mind kaastundliku, mõned põlgliku pilguga. Kui maailmas vähegi üleloomulikke jõude leiduks, vajunuksin ma ühes mühiseva fööniga läbi põranda ja emakese Maa. Aga ma ei vajunud, ja poldilokid tegid mind üllatavalt kenaks. Tundsin juba himu kulmegi kitkuda lasta, kuid selle saatjaskonnaga polnud kulmukitkumine eluilmaski mõeldav.
Stiina naeratas ja ütles: „Su juuksed on jälle pikaks kasvanud.” Nagu lugenuks ta mu mõtteid!
„Mäletad seda neegrinalja?” küsisin.
„Neegrid nii krussi ei lähe,” vastas Stiina muiates.
Jah, kes võis arvata, et tervislikud poldilokid on nii salakavalad! Järgmisel päeval pärast juukselõikust tibas peenikest vihma – sellist õrna seeneudu, mis normaalsele inimesele midagi ei tee. Muidugi panin minagi nagu teised vormimütsi pähe alles kooliväravas – valveõpetaja seisab meil uksel ja kontrollib vormimütsi ja susside olemasolu, sellepärast. Muidu võiks seda koolimütsi ju teelgi kanda. Jõudsin kooli viimasel minutil – nagu ikka siis, kui tädi hommikuses vahetuses töötas ja mind äratuskella hoolde usaldas. Meie klass oli mind nähes hetke keeletu! Siis ütles Kilu: „Jõle loll!”, aga selja tagant kiitis Tiiu: „Issand, kui popp sa oled! See on afro, eks ole?”
Minu teada tähistati selle nimega krussis pead, aga minu poldi-inglilokkidele see küll ei passinud, kuid igaks petteks vastasin: „Mh-mh!”
Kirjandustund oli esimene ja kirjandust andis direktor. Esimene lause, mis ta pärast traditsioonilist „istuget” ütles, oli: „Maarja, mis teie endaga teinud olete?”
Kirusin mõttes oma õnnetut esimest pinki – viimases pingis istuvate suure-Sirje ja Maarika juuksed muudavad peaaegu iga nädal karva ja kuju, ilma et keegi selle üle pahandaks. Tõusin ja vastasin: „Te ise ju ütlesite, et …” Dire vangutas pead ja ütles: „Ma ei mõelnud teid.”
„Aga seda ma ei teadnud.”
„Istuge!”
Sirje saatis käsipostiga kirja: „Priimalt lõid vanakese pahviks!”
Tegin talle silma – just!
Aga tegelikult meeldib direktor mulle kangesti: ta on suur ja tugev, sinise lõua ja kõuehäälega, ja ta ümber hõljub pidevalt samasugune suitsulõhn nagu minu isalgi. Pealegi oskab mees oma ainet nii hästi seletada, et hakkad lugu pidama isegi rahvaluulest. Siiani oli see mulle kangesti igav ja üksluine tundunud – mis siis, et kollektiivne, traditsiooniline ja anonüümne, kuid Pajupuu mõistis isegi „Lõpe, lõpe, põllukesest” nii palju huvitavat leida, et mulle paistis, et see laul on just minu vanavanavanavanaema välja mõeldud. Olin veidi uhke, et „ma ei mõelnud teid”, aga ei saanud midagi parata – juuksekarvu ükshaaval tagasi ei liimita.
Ja vahetunnil peegli ees selgus mulle tüdrukute jahmatuse põhjus: mu armsad poldilokid polnud enam lainelised, vaid hoopis tihedasti krässus nagu karakullilambal. Mida rohkem juukseid harjasin, seda villasemaks nad läksid. Mu kaotatud nooruse mainisid ära kõik õpetajad järjepannu. Ainult Stiina ei paistnud midagi märkavat, kui talle sööklatrepil vastu juhtusin. Ta loobus sööklasse minekust, tuli koos minuga üles tagasi ja palus mind oma klassi ukse ees oodata. Hetke pärast oli ta tagasi ja ulatas mulle roosa pehmete pappkaantega kaustiku: „Loe ja ütle, mida arvad! Ainult ära kellelegi näita!” Mu esimene mõte oli, et Stiina peab sellise kujuga salmikut, et oma hingepõhjas on ta jäänud neljanda klassi tasemele. „Ei elevant ole siga, ei lammas laululind. Oh Stiina, mis sul viga, et sa ei salli mind?” peaksin talle ehk kirjutama?
Avasin kaustiku, esimesel lehel seisis: „Luulet. Stiina Talvik.” Stiina ise oli kadunud kui vits vette. Kibelesin tundides kaustikut lugema, aga või see sul õnnestub, kui istud õpetaja silma all, lambapea kaela otsas! Pärast tunde oli jälle lauluproov, õhtul tädi ahastus mu väljanägemise pärast.
Lõpuks õnnestus mul kaustik algebraõpiku vahele susata ja lugema hakata. Ma olin esimestest ridadest peale rabatud. Muidugi, minagi olin luuletanud: seinalehte naistepäevaks ja esimeseks maiks, tädile sünnipäevaks („Armas, kallis tädike, õnne sulle soovime!”) ja vemmalvärsse treinud: „Kust välja võetud on see eit, kel seljas ruuduline kleit.
