„Kas Riia linna tahad näha?”, ja kui isa muidugi tahtis, siis käskinud tal ukselinki keelega puudutada. Oli olnud kohutavalt valus, kui märg soe keel jääkülma linki puudutas, veel valusam oli keelt lahti tõmmata.
„Säh sulle Riia linna!” oli naabripoiss parastanud ja koju jooksnud.
Ma ei hakanud teistele seda lugu ümber jutustama. Pole kuigi popp viieteistkümneaastaselt leierdada: minu isa, minu ema, ja pealegi on praegu soe suvine aeg ja nii julmad naljad täiesti välistatud.
4
Sõitsime siiski trammiski tüki maad kolmekesi koos. Keskväljakul läks Aet maha. Lehvitas meile tükk aega järele ja paistis, et ta nii väga õnnelik polnudki, et pääses üksipäini reisima.
Oleksin tahtnud teda natuke taga kiruda, aga hoidsin end tagasi: mu meelest on see kangesti labane, kui tüdrukud oma sõbratare taga räägivad, niipea kui neid silma all pole – see on rohkem kümneaastaste komme. Neljandas ja viiendas klassis tekkisid ja lagunesid meie, tüdrukutevahelised sõprusliidud paari päevaga ja igaüks rääkis uuele sõbratarile ilma vähima süümepiinata ära kõik selle, mida eelmine usaldusalune talle endast oli pihtinud. Vastutasuks oli uus pihtimus uuelt sõbratarilt – ja ega seegi vaka alla jäänud, kui juhtus mõni tüli tulema.
Õnneks ei olnud Stiina tüdruk, kes oleks minult midagi säärast oodanud. Ta vaatas mõtlikult trammiaknast välja – või õigemini trammiakent, nagu oleks sellesse mõni luuletus sisse kraabitud.
Meie sõprus Stiinaga algas imelikult. Oli septembri lõpp, aeg, mil alles hakkasin klassi ellu sisse elama, kui ühel vahetunnil koridoris pisike blond tüdruk otse minu nina all kokku varises. Ta oleks nagu tahtnud pikkamisi parketile istuda, kuid vajus siis äkki täies koosseisus pikali – kukal tegi kops! vastu põrandat. Kuna see toimus suisa mu nina all, tundsin, et pean midagi ette võtma, kuid ei osanud muud teha, kui püüdsin tüdrukut jälle püsti upitada. Et see väike habras keha oli võimatult raske, siis libastasin ja kukkusin istuli. „Massimõrv!” karjusid poisid. „Ausammas!”
Võisime tõesti ausamba plaani välja anda: mina nõutult istumas ja teise tüdruku pea, silmad kinni, mu põlvedel. Kuid juba tõi keegi nuuskpiiritust ja torkas sellesse kastetud vatitupsu mu hoolealuse nina alla. Kui too aevastas ja silmad avas, pistis üks heasoovija vatitupsu mulle peaaegu et suhu (võimalik, et see jahmatusest oli lahti jäänud) ja ma olin põrgulikult vihane. Siis tõusis minestanu püsti, nagu poleks midagi olnud, naeratas mulle ja ütles meie ümber kogunenud summale: „Pole midagi, kõik on korras.”
Kell helises ja me läksime klassidesse. Meie klassi tüdrukud uurisid mult enne õpetaja tulekut meeletu uudishimuga, kuidas ja miks see juhtus. Kahele esimesele pärijale püüdsin asja selgitada nii, nagu oli, kuid kui ikka uusi uudishimulikke täpselt sama küsimusega ligi tükkis, vastasin: „Panin jala taha!”
„Mats ja maaühendus!” naeris mu pinginaaber Kilu.
„Just!”
Imelik küll, aga jäädi uskuma.
Hakkasime Stiinaga vahetundidel vestlema nagu vanad inglased – jututeemadeks ilm ja tervis. Põhiline jutumees pidin olema mina – Stiina vastas üksnes mu küsimustele ja võttis harva jutuotsa üles. Sain teada, et ta õppis 8. b-s, kuid oli juba kuueteistkümnene – kaks aastat oli ta haiguse tõttu „istunud”. Arvati, et Stiina põeb mingit rasket südamehaigust, kuid aasta eest oli tüdruk viidud kuulsa lastearsti juurde, see lasknud tal kurgumandlid välja lõigata ja pärast operatsiooni olid Stiina palavikud ja väsimus kui peoga pühitud. Minestamishoogusid polnud tal varem ette tulnud, seekord pidi see juhtuma kindlasti tühjast kõhust: Stiina elas endast seitse aastat vanema poolõe juures, kes aga töötas laevakokana ega tulnud vahel kuude kaupa koju. Stiina hoolitses ise enda eest ja unustas vahel paar päeva järjepannu toidu ostmata. „Meeldib sulle toidupoodides käia?” küsis Stiina. Raputasin pead – minu meelest oli maailmas üksainus inimene, kes kogu oma prii aja pühendas toidupoodidele – mu kõrgeauline tädi. Oli kohutav piin seista tädi kõrval, kui ta valis leti pealt lihatükki või praakis kalapoes müüja kühvlilt kalu välja. Toiduainete lõhnad liitusid kauplustes lämmatavaks, pealetükkivaks lehaks.
Stiina ütles, et kui ta söögikauplusse astub, siis tahaks korraga kõiki kaupu osta, eriti küüslaugulõhnalist vorsti, ja toidule kohe hambad sisse lüüa. Kodus aga selgub, et alati on ta ostnud valesid asju … Hea, kui saaks lõhnu süüa, arvas Stiina.
Sestpeale hakkas Stiina ülepäeviti minuga koos lõunastama. Ülepäeviti seepärast, et tädi töötas kord õhtuses, kord hommikuses vahetuses. Meie köök oli õige tilluke, gaasipliidil vaid kaks keedukohta, mida kasutas kolm peret. Pärast seda, kui naabrinaine tädil panniga kulmu katki lõi, ei kippunudki ma enam kuigivõrd ise toitu tegema, leppisin sellega, et koorisin keedupoti kolme käteräti seest välja (kindluse mõttes pani tädi toidupambu radiaatorile), pärast tegin toas elektripliidil sooja vett, hiilisin momendil, kui kedagi köögis polnud, kraanikausi juurde ja küürisin kähku oma taldriku puhtaks. Kahe taldriku pesemine ei nõudnud mult suuremat vaeva, kuid rõõmu oli ühislõunatest rohkesti: Stiinal polnud enam nälgimisohtu, mina ei tundnud end nii üksildaseni ja tädi võidutses, et mu söögiisu polnud enam nii närb kui esimestel linnapäevadel. „Sa oled nagu hulkuja koer,” ütles tädi, „sööd korralikult ainult siis, kui keegi pealt ei näe!”
Stiina käis meil paar korda ka siis, kui tädi kodus oli, kuid tädile ta ei meeldinud. „Vahib mind altkulmu nagu kurjategijat, endal seelik pressimata ja sukad tagant porised! Matsiplika,” arvas tädi.
Stiina oli tõepoolest väga kinnine ja harva vaatas ta kellelegi otse silma. Ta jutt oli vaikne ja ühetooniline, just nagu poleks tüdrukul sellest sooja ega külma, kas teda kuuldakse. Aga temas oli midagi, mis tegi ta huvitavaks, ta kõneles hoopis teistsugust juttu kui teised ja märkas hoopis teistsuguseid asju. Vahel naersime koos tundide kaupa, üks sõna sündis teisest, üks nali ületas teist. Stiina teadis rääkida kummalisi jutte – kummitustest, vesipükstest ja orkaanidest. Harva kõneles ta pikalt, kuid ka siis jäi jutust mulje, nagu varjaks tüdruk pooli asju, nagu räägiks ta üksnes sellest, mis kuulajale lihtsasti mõistetav. Raamatutest ja filmidest jutustas Stiina nii, nagu tõlgiks ta oma jutustust mõnest võõrkeelest. Minu raamatuelamused tulenesid tavaliselt tegevuse või tegelaste eriskummalisusest, Stiina mäletas peensusteni värve, looduspilte ja ilusaid lauseid, kuigi tegelaste nimed tal kibekähku ununesid. Mina, metsavahi tütar, teadsin ometigi loodusest rohkem kui tema – olin istutanud mände, teinud kitsedele vihtasid, käinud isal abiks sihte raiumas, suusatanud talvel põtradele soola viima … Olin näinud põtru puu otsast lehti nosimas, tedrekukki mängimas ja nugist lumisel männioksal vahtimas. Aga ometi poleks ma osanud kõigest sellest nii piltlikult rääkida, nagu jutustas Stiina sipelgapessa visatud sinilille aeglasest roosatamisest. Mul oli Stiinaga hea olla. Pärast, kui ma juba kooli raadiosõlmes diktoriks sain, kui mind seinalehe toimetusse valiti (mis valiti, lükati!), polnud mul Stiina jaoks enam nii palju aega ning tundsin ta ees piinlikkustki – selle pärast, et mulle meeldisid niisugused askeldused, mille kohta Stiina ütles: „Tühi rabelemine!” Siis võeti mind üheksandate klasside tütarlaste ansamblisse ja Stiina raputas pead: „Sa killustad end tuhandeks tükiks ega leia ennast eluilmaski nende kildude vahelt üles.”
Olin sel päeval omadega täiesti läbi. Lahkusime Stiinaga meie maja uksel nagu teretuttavad. Ta ei tahtnud sööma tulla, ta ei tahtnud minna kaubamajja kübaranalja tegema (käisime seal vahel lõbu pärast endale kõige ekstravagantsemaid viltkiivreid pähe proovimas, iga kübara juurde „vastavat” ilmet näole manades). Stiina ei kutsunud mind ennast saatma ja ma tundsin, et ei tahakski minna, olin tedagi enda poole palunud üksnes viisakuse pärast. Kui Stiina oli ümber nurga keeranud, läksin tänavale tagasi ja hulkusin mööda
