style="font-size:15px;"> Ema justkui tunnustas mind hääletooniga täiskasvanuks, iseseisvaks, kuid ei teinud kuulmagi seda, et ma tulin päriseks linnast ära.
Panin teetassi pihlakamoosi, lõikasin üleleivakääru, määrisin sellele võid, või peale tilgutasin purgist pärnamett. Ema oli meepurgi kõrvale alustassile pannud tädi Maria kingitud varrulusika, mille sabale oli graveeritud „Maarja”. Ma ei jaksanud enam end tagasi hoida ja kahekordse kattega leivale kukkusid tilk-tilk soolased pisarad. Kõik mu sees oli segamini, tahtsin olla emale kangesti hea, aga ei osanud. Ma ei osanud ka kuidagi kõnelda sellest, mis mind just linnakoolist eemale peletas, keegi seal polnud mulle ju midagi kurja teinud, ma ise tundsin, et ei sobi teiste sekka. Pisaraid pühkides rääkisin läbisegi kõigest: pinginaabrist ja kolmekümne üheksast klassikaaslasest, üksindusest, inglise keelest ja neitsi Maarjast, hõbelilladest toakingadest ja imelikest korterinaabritest, tädi rangusest ja koduigatsusest.
Ema vaikis veidi, tegi siis käterätiotsa kuumas vees märjaks ja hakkas mu seelikust Nukitsa käpajälgi välja võtma. Ta kõneles nii vaikselt, et vaevalt ma teda kuulnuksin, kui ta poleks mu põlvede kohal kummargil seisnud. Ema rääkis sellest, kui raske tal oli mind selle kooli nimekirja saada – keegi ei küsinud sellest, et rajoonilinna oli meie juurest palju keerulisem tee kui pealinna, et seal polnud mul kellegi juures elada – arvati, et auahne mamma tahab oma last pealinna sokutada. Ei hoolitud koolikantseleis ka mu kaheksanda klassi tunnistusest, millel kõik hinded olid nagu ühe puuga löödud – viied. „Ennegi nähtud neid maakooli viiemehi, pärast ei pääse nad edasi ega tagasi,” oli öelnud üks keskealine tüse daam. (Kahtlustasin, et see oli meie Meerits.) Esmakordselt kuulsin, et mind võeti uude kooli vastu ainult tänu tädi Maria töötutvustele. „Ja nüüd näib, et sel daamil oli õigus: ei pääse sa enam edasi ega tagasi,” ohkas ema.
Siis tuli jutt, mis mulle maast-madalast tuttav: kui raske oli temal sõjajärgseil aastail edasi õppida, kuidas ta ülikooli ajal õhtuti masinakirjatöid tegi ja kuidas isa EPA-s õppimise kõrval raudteejaamas vaguneid laadimas käis. Kõik lõppes sellega, et lasin end pehmeks rääkida. Imelik: vahel tundub ema nii mõistev ja omasugune, et meie vanusevahe ei tule mulle meeldegi, vahel aga hakkab ta igavalt moraali lugema, ilmutab oma vaadetes sellist puisust ja vanamoelisust, et paistab tädi Maria hingesugulasena.
Esimest korda elus tegin ema loal koolist poppi. Päeviku märkustelahtrisse kirjutas ema: „Maarja puudus laupäeval koolist kodustel põhjustel.”
Kui isa õhtul metsast tagasi jõudis, müts pisikesi punapuravikke täis, tegime kolmekesi kena koduse peo. Miisu hõõrus vöödilise sabaga mu sääri, puravikud nätsusid mõnusasti hamba all, Nukits kraapis välisust ja lootis sisselaskmist, isa rääkis kahest hiljuti tabatud salakütist ja ema vaatas meid oma läikiva kastanimuna-pilguga. Naersime kolmekesi tädi Maria naljakaid põhimõtteid – ja järgmisel päeval tõigi postiljon telegrammi Tallinnast:
AERGE EHMATAGE MAARJA TEADMATA KADU-NUD VOEIB OLLA POLE MOERVATUD OOTAN VASTUST MARIA PUNKT.
Vastusena sõitsin ise pühapäeval linna, kott moosija seenepurkidest raske kui paekivi. Aga süda sai sellest popipäevast kergeks. Enesehaletsuse asemel tundsin suurt trotsi, meeletut tahtmist Meeritsale näidata, et ma pole mingi hädakänkar, kes üksnes ühe õmbleja palvel tema klassi võetud.
Loomulikult ei läinud kõik nii nagu muinasjutus: mõeldud-tehtud. Kulus tükk aega, peaaegu terve õppeveerand, enne kui kõrgeauline 9. a mind oma täieõiguslikuks liikmeks võttis. Oma klassi kiuste hakkasin vahetundides sõbrustama Stiinaga 8. b-st, igal võimalikul ja võimatul juhul näitasin oma teravaid hambaid – vahel naeratades, aga enamasti hammustades. Uurisin isegi tädi Maria piiblit, et leida neile, kes mind neitsi Maarjaks kutsusid, kõlavaid vastunimesid. Lõppude lõpuks olin ju minagi pärit samast perest, kuhu kuulusid isa ja tädi Maria, ja mis oli külas tuntud oma sõnakuse poolest, ning ma võisin seda sõnakust pruukida teiste pihuks ja põrmuks tegemisel, kui ainult tahtsin. Tegelikult ei tahtnud … Kuid just oma õhukese naha tõttu põdesin ma kiiresti ja põhjalikult läbi kõik ümberkohanemistõved, sain kätte žargooni ja klassi tavad nii karvapealt, nagu oleksin klassikaaslastega ühes lastesõimeski käinud. Kõik see mäng pakkus mulle lõbu nagu mõni võõramaine näidend. Ainult et – ühtegi lähemat sõpra ma oma klassist ei leidnud.
Tramm loksus ja logises, nagu tahaks mind kiusata patuste linnamõtete eest. Veel viis minutit, siis olen Aeda pool. Ehk õnnestub elegantne khaki kuskile salaurkasse visata, ja siis kaome. Labriit, Lätimaa!
3
„Labriit!”
Aet avas ise ukse, punane sebrasärk seljas ja uued kuluvad teksased jalas. Vaat see on alles õige elegantne lohakus: need püksid tõi Aeda isa tütrele turismireisilt Inglismaalt, kus nad olevat maksnud rohkem kui üks korralik ballikleit – ja just tänu oma poolpeetud väljanägemisele – kuluvusele, pleekivusele ja kortsuvusele.
Viskasin koti nurka ja ajasin vihmavarju võimsad tiivad jälle laiali. Sirm võttis enda alla pool esikut – näis, nagu pesitseks siin tige hiigellind. Märkasin peeglis oma alati moodsat inglise kraed, ja tuju langes korrapealt.
„Su džiinid meenutavad mulle Tuhkatriinut,” ütlesin juukseid harjates Aedale.
„Tuhkatriinut? Miks?”
„Noh, pealtnäha vaatad, et eht paadialuse püksid, aga kui järele uurid, siis leiad, et neil on kuninglik hing!”
„Pükste hing?”
„Või hind,” maksin Aedale kätte iseenda khakikarva alanduse eest. Kord Päitsik puskis Punikut ja Punik jälle hunnikut, nagu me kord üht valmi edasi arendasime …
Aet naeratas ühe suunurgaga ja mu süda aimas õnnetust.
„Astu sisse,” avas sõbratar oma toa ukse.
Raalisin hetkega peas läbi kõik võimalikud Aeda paha tuju põhjused: väljasõit lükati edasi, mind ei võeta kaasa, meid ei võeta kaasa …
„Terekest!”
Stiina istus kušetil ja luges rahulikult mingit vanaaegset raamatut. Stiina võis lugeda ükskõik kus ja ükskõik kunas, ta oli kõigega rahul, kui tal ainult lugeda lasti. Kiikasin üle Stiina õla – ikka ja jälle luuletused!
„Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad, tuul mängib lillelõhnaga.”
„Ernst Enno,” ütles Stiina vabandavalt.
Hakkas justkui piinlik enda pärast: mina aina kibelen ja rabelen ja häbenen, aga teine inimene istub sellal ja loeb: „Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad …” Nagu poleks midagi juhtunudki! Aga tegelikult – mis siis ikka juhtus! Mingi pisike riidetüli, väike vihmatibutus, mokaotsast öeldud tere … Puhas tõde on see, et kodus õitseb varsti ristikhein – õitseb õrnaleheline väikese linalaka õienutiga valge ristik, õitseb punane härjapea, mille vars on tugev ja lehed lopsakad, vanarohelised. Varsti hakkavad mesilased peret heitma ja isa käib õuel ringi tihedast mustast võrgust näokattega, käes suitsulõõts, millest tuleb koduneva puu magusat peent lõhna … Nukits tahab talle arusaamatust tegevusest ka osa võtta, püüab viisakate aevastustega isa tähelepanu endale tõmmata … Ja taevas on suur ja sinine, üksnes paar vahulist pilve otsivad endale seal päikese ligi tegemist.
Tühja! Kui reisist asja ei saa, sõidan jalamaid koju.
Aet pakkus küpsist ja kommi.
Kaunis
