seda punnissilmi – vahtis, nagu ei suudaks küllalt vaadata. Kaugel nõmmel kõrgus suur tamm nagu võllas, olles nüüd vaid mädanev kest. Seal Solomon Kane peatus.
Vana Ezra väänles oma vangistaja haardes ja häälitses arusaamatult.
“Rohkem kui aasta tagasi,” ütles Solomon Kane, “viisid sina ühel ööl, kartes, et su hullumeelne nõbu Gideon võiks rääkida sinu julmustest tema vastu, ta samale teele, mida mööda me tulime, ja tapsid ta.”
Ezra vajus kössi ja urises:
“Sa ei suuda seda valet tõestada!”
Kane ütles paar sõna toimekale külaelanikule. Nooruk ronis mööda mädanenud puutüve üles lõhesse, kõrgele üles, ja tiris sealt midagi alla, mis langes klõbinal alla ihnuskoi jalgade ette. Ezra limpas eemale kohutavalt karjatades.
See oli mehe skelett, lõhkise kolbaga.
“Kuidas – kuidas sa seda teadsid? Sa oled saatan!” podises vana Ezra.
Kane pani käed rinnale.
“Olend, kellega ma eile öösel võitlesin, rääkis sellest ja ma järgnesin talle selle puu juurde. Sest see põrguline on Gideoni vaim.”
Ezra karjatas jälle ja rabeles metsikult.
“Sa teadsid,” ütles Kane süngelt, “sa teadsid, kes neid tegusid tegi. Sa kartsid hullumeelse vaimu ja seepärast sa otsustasidki jätta ta keha nõmmele, selle asemel, et varjata seda sohu. Sest sa teadsid, et vaim hakkab oma surmapaigas kummitama. Eluajal oli ta hull ja surnult ei teadnud ta, kust oma tapjat leida, muidu oleks ta tulnud sinu juurde hütti. Ta ei vihka kedagi peale sinu, kuid ta segaduses vaim ei suuda üht meest teisest eristada ja ta tapab kõik, et ta tapja ei pääseks. Aga ta tunneks su ära ja saaks rahus puhata, igavesti. Viha muutis ta vaimu nii tugevaks, et ta suutis rebida ja tappa, ja kuigi ta kartis sind eluajal kohutavalt, ei karda ta surnuna sind üldse.”
Kane peatus. Ta vaatas päikese poole.
“Kõike seda kuulsin ma Gideoni vaimult, tema vatramisest, sosinast, karjatustest ja pausidest. Ainult sinu surm võib teda rahuldada.”
Ezra kuulas hingetus vaikuses, kui Kane teatas neid hukatuslikke sõnu.
“On raske,” ütles Kane süngelt, “meest külmavereliselt surma mõista ja niisugusel viisil, nagu mul kavas on, kuid sina pead surema, et teised saaksid elada, ja jumal teab, et sa väärid surma.
Sa ei sure köie, kuuli ega mõõga, vaid tema küüniste läbi – sest miski muu ei rahulda teda.”
Nende sõnade peale lõi Ezra värisema, ta jalad andsid järele ja ta kukkus lömitades ja anudes, et nad teda tapaks, paludes, et nad põletaks teda tuleriidal, et nad teda surnuks piitsutaksid. Kane’i nägu oli otsustav nagu surm ja külaelanikud, keda hirm oli julmaks muutnud, sidusid karjuva armetu olendi tammepuu külge ning üks neist palus, et ta jumalaga rahu teeks. Kuid Ezra ei vastanud, karjudes kõrgel kiledal häälel talumatu monotoonsusega. Siis tahtis üks külamees teda näkku lüüa, kuid Kane peatas ta.
“Las ta teeb oma rahu saatanaga, keda ta tõenäoliselt varsti kohtab,” ütles puritaanlane süngelt. “Päike hakkab loojuma. Lõdvendage tema köisi nii, et ta saaks pimeduseks vabaks, sest on parem surra vabalt ja aheldamatult kui kinniseotult nagu ohver.”
Kui nad pöördusid, et temast lahkuda, vatras ja halises vana Ezra ebainimlikul häälel ja siis jäi vait, vahtides päikest kohutaval ilmel.
Nad kõndisid üle nõmme ja Kane heitis viimase pilgu grotesksele puu külge seotud kogule, kes paistis ebakindlas valguses tüve küljes kasvava suure seenena. Ja äkki karjatas ihnuskoi võikal häälel:
“Surm! Surm! Seal tähtede keskel on kolbad!”
“Ta armastas elada, kuigi ta oli kõver ja ihne ja kuri,” ohkas Kane. “Ehk on jumalal niisuguste hingede jaoks koht, kus tuli ja ohvrid võivad puhastada neid nende jäätmetest, nagu puhastab tuli metsa seentest. Kuid mu süda on raske.”
“Ei, sir,” ütles üks külameestest, “sa tegid seda jumala tahtel ja tänaöisest teost võib tulla ainult head.”
“Ei,” vastas Kane raskelt. “Ma ei tea – ma ei tea.”
Päike oli loojunud ja öö saabus hämmastava kiirusega, nagu oleksid suured varjud saabunud tundmatutest sügavikest, et katta maa pimedusega. Läbi öö kostis kummalist häält ja mehed peatusid ja vaatasid tuldud teed tagasi.
Midagi polnud näha. Nõmm oli varjude ookean ja rohi nende ümber kummardus pikkade lainetena nõrga tuule käes, muutes surmavaikuse vaikseks sosinaks.
Siis kerkis kuu kauge punane ketas nõmme kohale, ning hetkeks joonistus sellele mustalt üks sünge kogu. Too põgenes üle kuu näo – kõver, groteskne olend, kelle jalad paistsid vaevalt maad puudutavat, ja tihedalt tema kannul tuli olend, nagu lendav vari – nimetu, vormitu õudus.
Hetkeks paistsid nad selgelt kuu taustal, siis ühinesid kirjeldamatuks, vormituks koguks ja kadusid varjudesse.
Kaugele üle nõmme kostis korraks kohutavat, kriiskavat naeru.
Sammud hauakambris
Solomon Kane vahtis süngelt pärismaalasest naist, kes lebas surnult ta jalge ees. Too oli vaid pisut rohkem kui tüdruk, kuid ta vigastatud jäsemed ja vahtivad silmad näitasid, et ta oli kannatanud palju rohkem, enne kui surm tõi talle halastava kergenduse. Kane märkas ta kätel ja jalgadel ahelate jälgi, sügavaid ristirästi arme ta seljal, ikkemärke ta kaelal. Mehe külmad silmad suurenesid kummaliselt, helkides jahedalt ja valgelt, nagu oleksid pilved ületanud jäiseid sügavikke.
“Nad tulevad isegi siia üksildasele maale,” pomises ta. “Mul polnud aimugi…”
Ta tõstis pea ja vaatas ida poole. Mustad täpid sinise taustal keerlesid ja ringlesid.
“Raisakullid näitavad nende teed,” pomises pikk inglane. “Häving käib nende ees ja surm järgneb neile. Häda tulgu teile kaela, õeluse pojad, sest jumala raev langeb teile peale. Köidikud lõdvenevad viha hagijate raudsete kaelte ümber ja kättemaksuvibu on pingule tõmmatud. Te olete uhked ja tugevad ja inimesed karjuvad teie jalge all, kuid karistus on tulemas kesköö pimeduses ja koidupunas.” Ta nihutas vööd, millel olid ta rasked püstolid ja terav pistoda, puudutas vaistlikult puusal oma pikka rapiiri ja kõndis vargsi, kuid kiiresti ida poole. Julm viha lõõmas ta sügavais silmis nagu sinised vulkaanitulukesed jäämägede all, ja käsi, mis surus ta pikka kassipeaga keppi, valgenes raudses haardes.
Pärast paari tundi järjekindlat astumist jõudis ta kuuldekaugusele orjakaravanist, mis suundus vaevarikkalt läbi džungli. Orjade haledad karjed, juhtide hüüded ja vanded ning piitsade plaksumine olid talle selgesti kuulda. Veel üks tund tõi ta nende kõrvale ja kõrvalteed pidi kõndides jälgis ta neid ohutust kaugusest.
Kane oli võidelnud Darienis moslemitega ja teadis, kui osavad nad olid puutöös. Rohkem kui sada pärismaalast, noored mehed ja naised, tuikusid mööda teed, ihualasti ja tugevalt kokku kinnitatud julmade ikkesarnaste puust riistadega. Need ikked, rohmakad ja rasked, käisid neile kaela ja ühendasid nad kahekaupa kokku. Ikked olid omakorda kokku köidetud, moodustades ühe pika ahela. Ajajate hulgas oli viisteist araablast ja umbes seitsekümmend neegersõdalast, kelle relvad ja fantastiline rõivastus näitasid nende kuuluvust mõnda idapoolsesse suguharru – ühte neist hõimudest, kelle
