maas, lömastatud ja surnud, lebamas nagu murtud mänguasi, käed laiali, ja punane pulseeruv Asi pöördus Kane’i poole nagu paks verepilv, muutes pidevalt oma kuju ja vormi!
Kane tundis, kuidas hirmu külmad sõrmed ta aju külge klammerdusid, kuid ta võttis end kokku, tõstis iidse kepi ja lõi kogu jõust Õuduse südamesse. Ja ta tundis, kuidas nimetu, immateriaalne ollus lõhenes sellest langevast kepist. Teda peaaegu lämmatas põrguliku haisu võigas pahvak, mis sealt välja voolas, ja kusagil oma hingesügavustest kajas talumatult võigas kataklüsm, mis, ta teadis, oli koletise surmakarje. Sest too oli tema jalge ees maas suremas, selle punane, laineline kogu, nagu mingi kummalise ranniku tontlikud lained. Ja kui see kahvatus, kajas ta hääletu karje kosmilistesse kaugustesse, nagu kustuks see kusagil kaugemal sfääris, mida inimesed ei tunne.
Hämmeldunud ja uskumatu Kane vaatas alla vormitule, värvitule, kuid nähtavale massile ta jalge ees, kelle ta teadis olevat koletise, kes oli sööstnud tagasi mustadesse maailmadesse, kust ta oli tulnud, Saalomoni kepi ainsa löögi abil. Jah, sellesama kepi, mis oli Kane’i teada olnud võimsa kuninga ja võluri kätes, kes oli väga ammu ajanud koletise sellesse kummalisse vanglasse, ootama, kuni rumalad käed ta jälle siia ilma vabaks päästavad.
Siis rääkisid tõtt vanad jutud ja kuningas Saalomon oli tõesti ajanud deemonid lääne poole ja vangistanud nad kummalistesse paikadesse. Miks oli ta nad ellu jätnud? Kas oli inimlik maagia neil kaugetel päevadel liiga nõrk, et kuraditega rohkemat teha? Kane kehitas imestades õlgu. Ta ei teadnud maagiast midagi, kuid oli tapnud selle, kelle see Saalomon oli vaid vangistanud.
Ja Solomon Kane judises, sest ta oli vaadanud Elu, mis polnud niisugune Elu, nagu tema seda tundis, ja ta oli näinud ja tegelenud Surmaga, mis polnud niisugune Surm, nagu tema seda tundis. Ja ta mõistis, nagu oli mõistetud Atlantise Negari tolmustes kodades, nagu oli mõistetud jäledates Surmamägedes, nagu oli mõistetud Akaanas – et inimelu oli vaid üks eksisteerimise vorm, et maailmad asusid maailmade sees ja et eksisteerimiseks oli rohkem kui vaid üks tasand. Inimesed teavad, et maakera tiirleb lugematuist aegadest saadik, ja tiireldes tekitas see elu ja elusolendeid, kes väänlesid sellel, nagu väänlevad tõugud mustuses ja lagas, mõistis Kane. Inimene oli nüüd peamine tõuk; miks peaks tema omas uhkuses arvama, et tema ja ta järeltulijad olid esimesed tõugud – või viimased, kes valitsevad planeedil vähese aja jooksul oma äraarvamatus elus. Ta raputas pead, vaadates jälle imestades seda N’Longa iidset kinki, nähes selles viimaks mitte musta maagia riista, vaid headuse ja valguse mõõka, ebainimliku kurjuse vastu, igaveseks. Ja teda raputas kummaline aukartus, mis oli peaaegu hirm. Siis ta kummardus Asja juurde ta jalge ees, judises, kui selle kummaline mass libises ta sõrmede vahelt läbi nagu paksu udu laamad. Ta torkas oma kepi sellest läbi ja tõstis selle kuidagi üles ning nihutas tagasi hauakambrisse ja sulges ukse.
Siis jäi ta vahtima Hassimi kummaliselt moonutatud keha, märgates, kuidas see oli määrdunud vastiku limaga ja kuidas see oli juba mädanema hakanud. Ta judises jälle ja äkki äratas teda ta süngetest mõtisklustest mingi vaikne, arglik hääl. Vangid põlvitasid puude all ja vaatasid teda suurte kannatlike silmadega. Võpatades raputas ta endalt oma kummalise meeleolu. Ta võttis mädanevalt laibalt oma püstolid, pistoda ja rapiiri, püüdes kiiresti maha nühkida klammerduvat ollust, mis oli juba katmas terast roostega. Ta võttis ka hulga püssirohtu ja kuule, mille araablased olid metsikus pagemises maha pillanud. Ta teadis, et nad ei tule enam tagasi. Nad võisid põgenedes surra või läbida lugematuid miile läbi džungli rannikule, kuid nad ei tule tagasi oma hirmus selle kohutava lagendiku ees.
Kane astus armetute orjade juurde ja pärast mõningaid raskusi vabastas nad. “Võtke relvad, mis sõdalased on kiirustades maha pillanud,” ütles ta, “ja minge koju. See on kuri paik. Minge tagasi oma küladesse ja kui tulevad järgmised araablased, siis surge oma hüttide rusudes, aga ärge saage orjadeks.”
Siis nad oleksid põlvitanud ja ta jalgu suudelnud, kuid tema, olles suures segaduses, keelas seda järsult. Siis, kui nad lahkuma valmistusid, ütles üks talle: “Isand, mida sa teha kavatsed? Kas sa ei tuleks meiega kaasa? Sinust saaks meie kuningas!”
Kuid Kane raputas pead.
“Ma lähen ida poole,” ütles ta. Ja siis kummardasid hõimurahvad ta ees ja pöörasid pikale tagasiteele nende kodumaa suunas. Ja Kane heitis õlale kepi, mis oli olnud vaaraode ja Moosese ja Saalomoni ja nimetute Atlantise kuningate kepiks, ning pöördus ida poole, peatudes vaid ainsaks tagasipilguks sellele suurele hauakambrile, mille keegi Saalomon oli ehitanud kummaliste kunstidega nii kaua aega tagasi ja mis kõrgus nüüd süngena ja igavesti vaiksena tähtede paistel.
Kolpade Kuu
I PEATÜKK
OTSIV MEES
Suur must vari lasus maapinnal, lõigates punase päikeseloojangu leeki. Mehele, kes rühkis mööda džungliteed, paistis see surma ja õuduse märgina, sünge ja kohutava ähvardusena, nagu nähtamatu mõrvari vari, mis paistab mõnelt küünlavalgelt seinalt.
Kuid see oli vaid suure kalju vari, mis kõrgus tema ees, esimene vahimees süngetest mägedest, mis oli ta eesmärgiks. Ta peatus hetkeks selle ees, vaadates ülespoole, kus see kerkis mustalt joonistudes sureva päikese taustal. Ta oleks võinud vanduda, et märkas tipus mingit liikumist, kui ta vahtis, käsi silmade kaitseks, kuid kustuv lõõm pimestas teda ja ta polnud kindel. Kas see oli mees, kes peitu sööstis? Mees või…?
Ta kehitas õlgu ja hakkas uurima rasket teed, mis viis üles kaljule ja sellest üle. Esimesel pilgul paistis, et vaid mägikits suudab sealt üles ronida, kuid lähem uurimine näitas hulka sõrmeauke, mis olid kõvasse kaljusse uuristunud. See paneks ta jõu äärmisel viisil proovile, kuid ta polnud tulnud tuhat miili selleks, et praegu tagasi pöörduda.
Ta võttis maha suure koti, mida ta õlal kandis, ja kohmaka musketi, jättes alles vaid oma pika rapiiri, pistoda ja ühe ta püstoleist, need ta lükkas endale seljale, ning heitmata ühtegi tagasipilku pimenevale teele, mida mööda ta oli tulnud, alustas pikka tõusu.
Ta oli pikk mees, pikkade käsivarte ja raudsete lihastega, kuid ta pidi ikka ja jälle peatuma ja hetkeks puhkama, klammerdudes nagu sipelgas järsu kaljunõlva külge. Öö saabus ruttu ja kalju tema kohal oli ähmane vari, mille külge oli ta sunnitud pimesi sõrmedega klammerduma, ja augud olid tema ebakindlaks redeliks.
Tema alt hakkas kostma öiseid džunglihääli, siiski paistis talle, et isegi need hääled olid maha surutud ja summutatud, nagu heidaksid suured mustad mäed, mis nende kohal kõrgusid, isegi džungliolendeile vaikuse- ja hirmuvarju.
Ta ronis ülespoole, ja et tema teed raskemaks teha, kaldus kalju tipu lähedal väljapoole ja pinge närvides ja lihastes muutus talumatuks. Aeg-ajalt libastus ta ja pääses juuksekarva kauguselt kukkumast. Kuid iga rakk ta kõhnas kehas töötas täiuslikus koostöös ja ta sõrmed olid nagu terasküünised, mis haarasid kruustangide tugevusega. Ta edasiminek muutus üha aeglasemaks ja aeglasemaks, kuid edasi ta läks, kuni nägi viimaks kaljutippu lõhestamas tähti vaevalt kakskümmend jalga temast kõrgemal.
Ja kui ta vaatas, tekkis ta vaatevälja ähmane kivi, mis veeres üle serva ja sööstis alla tema poole. Hirmuvärinal surus ta ennast vastu kaljut ja tundis tugevat lööki õla pihta, ainult riivavat, kuid isegi niisugusena oleks see peaaegu ta alla kukutanud, ja kui ta meeleheitlikult võitles, et kaljul püsida, kuulis ta kaugel all kõmisevat raksatust. Külm higi laubal, vaatas ta üles. Kes – või mis – oli heitnud selle kivi üle kaljupanga? Ta oli vapper, nagu võisid tunnistada kondid paljudel lahinguväljadel, kuid mõte suremisest nagu lammas, abitult ja vähimagi vastuhakuvõimaluseta, tarretas ta vere.
Siis sai raev hirmust tugevamaks ja ta hakkas ronima hoolimatu kiiruga. Oodatud teine kivi ei tulnud siiski ja ükski elav olend ei sattunud ta vaatevälja, kui
