orjade kõrval, sundides neid tagant hüüete, vannete ja pikkade, julmade piitsadega, mis tekitasid verepurskeid peaaegu iga löögiga.
„Need orjapidajad on samapalju lollid kui kelmid,” mõtles Kane. „Rannikule ei jõua sel viisil mitte rohkem kui pooled neist.”
Ta imestas, et orjapüüdjad olid seal, sest see piirkond asus kaugel lõunas neist paikadest, mida nad tavaliselt külastasid. Kuid ahnus võib mehi kaugele viia, nagu inglane teadis. Ta oli juba kaua niisuguste tegelastega asju ajanud. Vaadates hakkasid vanad armid ta seljal põletama – armid, mida olid teinud türgi galeeril moslemite piitsad. Ja kustumatu viha põletas Kane’i veel tugevamini.
Puritaanlane järgnes oma vaenlastele nagu vari ja ragistas läbi džungli hiilides ajusid plaani välja mõtlemiseks. Kuidas nii paljudest korraga jagu saada? Kõik araablased ja paljud nende liitlased olid relvastatud püssidega – tõsi küll, pikkade, kohmakate tulelukuga riistadega, kuid siiski püssidega, mis tekitaksid aukartust igas pärismaalaste suguharus, kes võiks neile vastu hakata. Mõned kandsid oma laiadel vöödel pikki hõbedaga kaunistatud püstoleid pisut tõhusamast sordist – ränikivilukkudega, mauri ja türgi päritolu.
Kane järgnes neile nagu mõtlik vari ja ta raev ning viha sõid ta hinge nagu vähk. Iga piitsaplaks oli nagu löök tema enda õlgadele. Troopika kuumus ja julmus mängivad kummalisi trikke. Tavalised kired muutuvad koletuiks asjadeks; berserkerlikuks raevuks, viha leegitseb ootamatuks hulluseks ja mehed tapavad punases kireudus ja imestavad hiljem ehmunult. Raevust, mida Solomon Kane tundis, oleks igal ajal ja igas kohas piisanud, et inimest hingepõhjani vapustada. Nüüd saavutas see koletud mõõtmed, nii et Kane värises nagu külmetushoos; raudsed küünised kratsisid ta aju ja ta nägi orje ja orjapidajaid läbi tumepunase udu. Kuid ta poleks siiski oma vihast sündinud hullumeelsuse tõttu tegutsema asunud, kui poleks olnud üht õnnetut juhtumit.
Üks orjadest, sale noor tüdruk, nõrkes äkki ja libises maapinnale, tirides oma ikkekaaslase endaga kaasa. Pikk kongus ninaga araablane karjus metsikult ja piitsutas teda õelalt. Tüdruku ikkekaaslane hakkas end juba püsti ajama, kuid tüdruk jäi pikali, vääneldes nõrgalt piitsa all, kuid ilmselt võimetuna tõusma. Ta vingus haledalt oma parkunud huulte vahelt ja teised orjapidajad tulid tema juurde, piitsad langemas ta värisevale kehale punaste piinavate hoopidena.
Tunnike puhkust ja pisut vett oleks teda elustanud, kuid araablastel polnud aega kaotada. Solomon hammustas kätt, kuni hambad lihani jõudsid, püüdes kontrolli saavutada, tänas jumalat, et piitsutamine oli lakanud, ja võttis end kokku kiireks pistodahoobiks, mis oleks last piinast vabastanud. Kuid araablased olid lõbutsemistujus. Kuna tüdrukust poleks orjaturul neile erilist kasu olnud, tahtsid nad tema kulul lõbutseda – ja nende kavatsused olid niisugused, et inimese veri oleks muutunud jäiseks veeks.
Esimese piitsutaja hüüded tõid teised summas nende ümber, nende habemikud näod paotusid irvitusteks meeldivas ootuses, kui nende metsikud liitlased lähemale tõmbusid, silmad helkimas. Armetud orjad mõistsid oma isandate kavatsusi ja neilt kostis haletsusväärsete karjete koor.
Õudusest haige Kane mõistis samuti, et tüdruku surm ei saa kerge olema. Ta teadis, mida pikk moslem teha kavatses, kui too kummardus tüdruku kohale terava pistodaga, nagu araablased kasutasid metsloomade nülgimiseks. Inglast tabas hullumeelsushoog. Ta hindas oma elu vähe, ta oleks riskinud sellega ka paganalapse või väikese looma eest. Siiski poleks ta mõtlematult loobunud oma ainsast lootusest aidata neid õnnetuid seal rongkäigus. Kuid ta tegutses ebateadlikult. Püstol suitses ta käes ja pikk lihunik oli maas tolmupilves, ajud välja voolamas, enne kui Kane mõistis, mis ta oli teinud.
Ta oli peaaegu sama üllatanud nagu araablasedki, kes seisid hetke kivistunult ja siis hakkasid üheskoos karjuma. Mõned tõstsid oma kohmakad tulelukupüssid ja saatsid oma raskeid kuule raksatades läbi puude, ning ülejäänud, mõeldes kahtlemata, et neid oli luuratud, sööstsid läbisegi džunglisse rünnakule. Nende käitumise äkilisus tuli Kane’ile kahjuks. Kui nad oleksid hetke kauem kõhelnud, oleks ta võinud märkamatult kaduda, kuid praegu ei näinud ta muud valikut, kui neile avalikult vastu astuda ja müüa oma elu nii kõrge hinnaga, kui ta suutis.
Jah, tõesti oli see teatud raevukas imetlus, mis tabas ta ulguvaid ründajaid. Nad peatusid äkki hämmastunult, kui pikk sünge inglane puu tagant välja astus, ja sel hetkel suri üks neist Kane’i teise püstoli kuulist, mis teda südamesse tabas. Siis tormasid nad metsikust raevust karjudes oma üksildasele vastasele kallale.
Solomon Kane seadis selja suure puu vastu ja ta pikk rapiir moodustas ta ümber särava kaare. Araablane ja kolm ta sama raevukat liitlast vehkisid tema poole oma raskete kaardus mõõkadega, ülejäänud aga tunglesid ümberringi, urisedes nagu hundid, kui nad püüdsid torgata noaga või tabada kuuliga sel viisil, et nad üksteist ei vigastaks.
Välkuv rapiir pareeris vilistavaid skimitare ja araablane suri selle otsas, mis paistis ta südames vaid hetke kõhklevat, enne kui purustas mõõkakeerutava sõdalase aju. Viimase kõhtu tabas pistoda Kane’i vasakus käes ja teised taganesid äkilises hirmus. Raske kuul tabas puud Kane’i pea lähedal ja ta võttis end kokku, et hüpata nende keskele ja surra. Siis piitsutas nende šeik neid oma pika piitsaga ja Kane kuulis teda metsikult karjumas oma sõdalastele, et nood uskmatu elusalt kinni võtaksid. Kane vastas käsklusele äkilise pistodaheitega, mis vilises šeiki peast nii lähedalt mööda, et lõhestas ta turbani ja vajus sügavale ühe tagaseisja õlga.
Šeik tõmbas oma hõbekaunistustega püstoli, ähvardades omaenda mehi surmaga, kui nad ei võta kinni seda elajalikku vastast, ja nad ründasid jälle meeleheitlikult. Üks sõdalastest jooksis otse Kane’i mõõga otsa, ja araablane tema taga lükkas hoolimatult teda takka, lüües ta kuni käepidemeni välja ja niimoodi mõõka kinni hoides. Enne, kui Kane suutis selle välja sikutada, kargasid ülejäänud võidukarjatusega talle otsa ja tirisid ta pikali paljalt oma massiga. Kui nad haarasid teda igast küljest, soovis puritaanlane asjatult tagasi pistoda, mille oli minema heitnud. Kuid isegi nii ei läinud see neil kergelt.
Veri pritsis ja näod purunesid ta raudkõvade rusikate all, mis lõid välja hambaid ja lõhestasid konte. Sõjamees tuikus eemale, vigastatud õelast hoobist põlvekedra pihta. Isegi kui nad olid ta pikali saanud ja kuhjunud mehekõrguselt talle otsa, kuni ta ei saanud enam rusikate ega jalgadega lüüa, vajusid ta pikad kõhnad sõrmed raevukalt läbi pulstunud habeme, et lukustuda ümber kaela haardesse, mis võttis jõu kolmelt tugevalt mehelt ja ohvrid jäid maha õhku ahmides ja roheliste nägudega.
Viimaks, ähkides kohutavast võitlusest, olid nad ta käed ja jalad kinni sidunud, ja šeik, torgates oma püstolid tagasi siidisesse tuppe, astus oma vangi juurde ja vaatas tema poole alla. Kane vaatas üles pikka kõhna kogu ja kullisarnast nägu mustalokilise habeme ja kõrkide pruunide silmadega.
“Mina olen šeik Hassim ben Said,” ütles araablane. “Kes sina oled?”
“Mu nimi on Solomon Kane,” urises puritaanlane šeiki enda keeles. “Ma olen inglane, sa paganast šaakal.”
Araablase tumedates silmades välgatas huvi.
“Suleiman Kahani,” ütles ta inglise nime araabiapäraselt. “Olen sinust kuulnud – kunagi võitlesid türklastega ja barbareist korsaarid lakkusid sinu pärast oma haavu.” Kane ei suvatsenud vastata. Hassim kehitas õlgu.
“Sinu eest saaks hea hinna,” ütles ta. “Ehk viin su Stambuli, kus on tähtsaid mehi, kes sooviksid niisugust meest oma orjade hulka. Ja mulle meenub nüüd Kemal Bey, üks laevamees, kelle näol on sügav arm, mille tegid sina, ja kes vannub sind maapõhja. Ta maksaks mulle sinu eest hea hinna. Ja pane tähele, oh frank, ma teen sulle seda au, et määran sulle erivalvuri. Sa ei kõnni ikkes, vaid vabalt, välja arvatud su käed.”
Kane ei vastanud, ning šeigi märguande peale tõsteti
