mis oli nüüd troopilises öös tume ja salapärane.
Siin valitses absoluutne vaikus. Ükski tuuleiil ei liigutanud allapoole jäävaid sügavusi, ükski samm ei sahisenud kääbuspõõsastes, mis platood katsid, kuid kivi, mis oli peaaegu ronija surma viinud, polnud langenud juhuslikult. Mis olendid ronisid küll neil süngetel mägedel? Troopiline pimedus langes üksildasele rändajale nagu raske loor, millest pilkusid läbi kollased tähed. Džungli mädaneva taimestiku lehk kerkis üles temani, sama kombatav kui paks udu, ja grimassi tehes astus ta kaljuservalt eemale, suundudes julgelt üle platoo, mõõk ühes käes ja püstol teises.
Tal oli ebameeldiv tunne, nagu jälgiks teda keegi. Vaikus oli täielik, välja arvatud vaikne sahin, mis tekkis võõra kassisarnasest kõnnakust läbi kõrge mägismaarohu, siiski tunnetas mees, et elusolendid hiilisid tema ees ja kannul ja temast kummalgi pool. Kas teda jälgis mees või loom, ta ei teadnud, ja teda ei huvitanudki see eriti, sest ta oli valmis võitlema inimese või kuradiga, kes teda takistanuks. Aeg-ajalt ta peatus ja vaatas väljakutsuvalt ümberringi, kuid ei märganud midagi peale põõsaste, mis kössitasid nagu väikesed mustad varjud ta tee ümber, segunedes ja ähmastena paksus, soojas pimeduses, milles isegi punakad tähed paistsid kahvatuvat.
Viimaks jõudis ta paika, kus platoo muutus kõrgemateks mägedeks, ja seal nägi ta varjudest kerkivat suurt puudesalu. Ta lähenes ettevaatlikult ja peatus, kui ta pilk, mis oli pimedusega pisut harjunud, märkas ähmast kogu süngete tüvede keskel, mis polnud osa nendest. Ta kõhkles. Kogu ei astunud edasi ega põgenenud. Ähmase ja vaikselt ohtlikuna seisis see nagu oodates. Selles vaikses puudesalus oli tunda midagi ebameeldivat.
Võõras astus ettevaatlikult edasi, mõõk välja sirutatud. Lähemale. Pingutas oma silmi, et märgata mõnda ähvardavat liigutust. Ta otsustas, et see kogu oli inimene, kuid oli hämmeldunud selle liikumatusest. Siis sai põhjus ilmselgeks – see oli musta mehe laip, mis seisis puu vastas, ja teda hoidsid püsti ta kehasse löödud odad, mis teda tüvede külge naelutasid. Üks käsi oli ette sirutatud, seda hoidis suure oksa küljes läbi randme löödud pistoda, nimetissõrm otse ees, nagu näitaks laip millelegi – tagasi mööda teed, kus võõras oli tulnud. Sel tummal, süngel märguandel võis olla vaid üks tähendus – ees ootas surm. Mees, kes vahtis seda sünget hoiatust, tavatses harva naerda, kuid nüüd lubas ta endale luksust sardooniliselt naeratada. Ta oli reisinud tuhandeid miile üle maa ja mere – üle ookeani ja läbi džungli – ja nüüd ootasid nad, kes nad ka polnud, et ta niisuguse tobeduse pärast tagasi pöördub. Ta pidas vastu kiusatusele laipa tervitada, mis poleks olnud eriti väärikas, ja tungis vapralt edasi läbi salu, peaaegu oodates rünnakut tagantpoolt või varitsejaid eest. Midagi niisugust siiski ei juhtunud, ja tungides läbi puude, leidis ta end konarliku nõlva juurest, millele järgnesid teised. Ta astus vankumatult edasi läbi öö ega peatunud isegi selleks, et mõtelda, kui ebatavalised tunduksid tema tegevused mõistlikule mehele. Tavaline mees oleks kalju jalami juurde laagrisse asunud ja oodanud hommikut, et siis üles ronida. Kuid tema polnud tavaline mees. Kui kord ta eesmärk oli käeulatuses, valis ta selle juurde jõudmiseks kõige otsema tee, mõtlemata raskustele, olgu siis päev või öö. Mida pidi tegema, seda pidi tegema. Ta oli jõudnud hirmu kuningriigi vahipostideni hämaruse ajal ning selle sügavusse tungimine öösel järgnes üsna loomulikuna.
Kui ta läks edasi mööda kaljurahne täis nõlvasid, tõusis kuu, muutes kõik ebatõeliseks, ja selle valgel kõrgusid pudenevad nõlvad ta ees nagu võlurilosside mustad tornid. Ta jälgis pingsalt ähmast teed, mida mööda ta sammus, sest ta ei teadnud, kas kõrgustikest võiks tulla järjekordne kaljurahn. Ta ootas mingisugust rünnakut, ja loomulikult oli see ootamatu, mis tegelikult juhtus.
Äkki astus suure kalju tagant välja mees, eebenmust hiiglane kahvatus kuuvalguses, pikk hõbedaselt helkiva otsaga oda käes, jaanalinnusulgedega ehitud peaehe tema ümber heljumas nagu valge pilv. Ta tõstis oda süngeks tervituseks ja ütles jõesuguharude dialektis: “See pole valge mehe maa. Kes on mu valge vend omaenda kraalis ja miks tuleb ta Kolpade Maale?”
“Mu nimi on Solomon Kane.” Valge mees vastas samas keeles. “Otsin Negari vampiirkuningannat.”
“Vähesed otsivad. Vähesemad leiavad. Keegi ei tule tagasi,” vastas teine mõistatuslikult.
“Kas sa viid mind tema juurde?”
“Sa kannad pikka pistoda paremas käes. Siin pole lõvisid.”
“Madu nihutas kivisid. Arvasin, et leian põõsaist madusid.”
Hiiglane tunnistas seda kavaluste vahetust sünge naeratusega ja saabus lühiajaline vaikus.
“Sinu elu,” ütles must mees viimaks, “on minu võimuses.” Kane naeratas kuivalt. “Paljude sõjameeste elud on minu võimuses.”
Neegri pilk liikus ebakindlalt üles-alla mööda inglase helkivat, pikka mõõka. Siis ta kehitas oma võimsaid õlgu ja laskis oma odaotsal maasse vajuda.
“Sul pole kaasas kingitusi,” ütles ta, “kuid järgne mulle ja ma viin su Kohutava juurde, Hukatuse Emanda, Punase Naise, Nakari, kes valitseb Negarimaad.”
Ta astus kõrvale ja andis Kane’ile märku ees minna, kuid inglane, kartes seljatagust odalööki, raputas pead.
“Kes olen mina, et oma venna ees kõndida? Me oleme kaks pealikut – kõndigem kõrvuti.” Kane’i süda raevutses, et ta oli sunnitud kasutama sellist ebameeldivat diplomaatiat metsiku sõdalasega, kuid ta ei näidanud seda välja. Hiiglane kummardus teatud barbarliku majesteetlikkusega ja nad läksid koos üles mööda mägiteed, sõnatult.
Kane teadis, et mehed astusid välja peidupaikadest ja asusid neile kannule, ning vargsi üle õla tagasi heidetud pilk näitas talle umbes neljakümmet sõdalast, kes sammusid nende kannul kahes koonusekujulises reas. Kuuvalgus helkis siledail kehadel, kõikuvatel peakatetel ja pikkadel, julmadel odaotsadel.
“Mu vennad on nagu leopardid,” ütles Kane viisakalt. “Nad lebavad madalates põõsastes ja kellegi silmad ei näe neid; nad hiilivad läbi kõrge rohu ja keegi ei kuule nende tulekut.”
Must pealik võttis komplimendi vastu ta lõvisarnase pea viisaka noogutusega, mis pani suled kahisema.
“Mägileopard on meie vend, oh pealik. Meie jalad on nagu triiviv suits, kuid meie käsivarred on nagu rauast. Kui need löövad, tilgub punane veri ja mehed surevad.”
Kane tunnetas ta hääles varjatud ohtu. Polnud ühtegi vihjet ohule, mis ta kahtlusi õigustanuks, kuid seal oli mingi pahaendeline alatoon. Ta ei öelnud mõnda aega midagi ja kummaline seltskond liikus aeglaselt kuuvalgel ülespoole nagu kummituslik rongkäik.
Tee muutus järsemaks ja kaljusemaks, keereldes kaljude ja hiiglaslike rahnude vahele ja sealt välja. Äkki avanes nende ees suur kuristik, mida ületas looduslik kaljusild, mille ees pealik peatus.
Kane vaatas kuristikku uudishimulikult. See oli umbes nelikümmend jalga lai, ning alla vaadates nägi ta vaid läbitungimatut pimedust, sadu jalgu sügav, nagu ta teadis. Teisel pool kerkisid kaljud tumedalt ja keelavalt.
“Siin,” ütles pealik, “algavad Nakari riigi õiged piirid.”
Kane tundis, et sõjamehed lähenesid talle hooletult. Ta sõrmed pigistasid vaistlikult tugevamini rapiiri, mida ta polnud tuppe pannud. Õhkkond muutus äkki ülimalt pingeliseks.
“Ja siin,” ütles sõdalaste pealik, “on koht, kus need, kes Nakarile kingitusi ei too – surevad!”
Viimane sõna oli karjatus, nagu see mõte oleks rääkija hulluks muutnud, ja kui ta karjatas, liikus ta suur käsivars taha ja siis ette,
