löögile välkuva torkega, mis sõjamehe tappis, kes jäi selleks hetkeks tema ja pealiku vahele tuikuma.
Odad välgatasid kuuvalguses ja Kane, pareerides ühe löögi ja kummardudes teise löögi alt läbi, hüppas kitsale sillale, kust talle võis korraga läheneda vaid üks mees.
Keegi ei tahtnud olla esimene. Nad seisid kaljuserval ja püüdsid teda koos rünnata, tungides edasi, kui ta taganes, andes järele, kui ta peale tungis. Nende odad olid pikemad kui tema rapiir, kuid ta tegi erinevuse tasa oma peene oskusega ja rünnaku külma raevukusega.
Nad liikusid edasi ja tagasi ning siis äkki hüppas üks hiiglane oma kaaslaste hulgast välja ja tormas sillale nagu metsik pühvel, õlad küürus, oda madalal, silmis mitte päris täiemõistuslik helk. Kane hüppas ta rünnaku ees tagasi ja hüppas veel korra, püüdes vältida seda torkavat oda ja leida oma mõõgaotsa jaoks avaust kaitses. Ta hüppas kõrvale ja leidis end tuikumas sillaserval, sügavik tema all haigutamas. Sõjamehed karjusid metsikus vaimustuses, kui ta kõikus ja püüdis tasakaalu saada, ja hiiglane sillal möirgas ja ründas oma kõikuvat vastest.
Kane pareeris, nagu suutis – vähesed mõõgamehed oleksid sellega hakkama saanud, tasakaalust väljas, nagu ta oli – nägi julma odaotsa oma põse kõrval välkumas, tundis end tagasi kuristikku kukkumas. Meeleheitliku jõupingutusega haaras ta odavarrest, ajas end sirgu ja torkas odamehe läbi. Hiiglase suurest punasest ammuli suust purskas verd ja surija jõupingutusega heitis ta end pimesi oma vastase vastu. Kane, kelle kannad olid üle sillaserva, ei suutnud teda vältida ja nad kukkusid koos üle ääre ning kadusid vaikselt all olevasse sügavikku.
See kõik oli juhtunud nii kiiresti, et sõdalased seisid jahmunult paigal. Hiiglase võidukarjatus oli vaevalt ta huultel vaibunud, kui nad kahekesi pimedusse kukkusid.
Nüüd astusid ülejäänud pärismaalased sillale ja piilusid uudishimulikult alla, kuid pimedast sügavikust ei kostnud ainsatki häält.
II PEATÜKK
HIILIVA SURMA RAHVAS
Kui Kane kukkus, järgis ta oma võitlusvaistu ja keeras end õhus ringi, nii et kui ta kukuks, oleks see kümme või tuhat jalga allpool, maanduks ta mehe otsa, kes kukkus koos temaga.
See lõppes rutem – palju rutem, kui inglane oleks arvanud. Ta lebas hetkeks pooluimasena, siis vaatas üles ja nägi ähmaselt kitsast silda, mis ulatus üle taeva tema kohal, ja sõdalaste kogusid joonistumas kuuvalguses ja groteskselt lühemaina, kui nood üle serva vahtisid. Ta lebas vaikselt, teades, et kuukiired ei ulatunud sügavusteni, mis teda varjasid, ja et neile vaatajaile oli ta nähtamatu. Kui nad vaateväljast kadusid, hakkas ta oma olukorra üle järele mõtlema. Ta vastane oli surnud, ja Kane oli elus vaid sellepärast, et tema laip oli kukkumist pehmendanud, sest nad olid kukkunud päris pika maa. Kuid praegu oli inglane jäik ja marraskil.
Ta tõmbas oma mõõga pärismaalase kehast välja, olles tänulik, et see polnud katki, ja hakkas pimeduses ringi kobama. Ta käsi tabas millegi serva, mis paistis olevat kalju. Ta oli mõelnud, et ta oli kuristiku põhjas ja ta mulje suurtest sügavustest oli olnud vale, kuid nüüd arvas ta, et oli kukkunud kaljuservale ja mitte päris alla. Ta pillas väikese kivi kuristikku ja aja pärast, mis paistis väga pikana, kuulis nõrka heli, kui see kaugel allpool põhja jõudis.
Pisut segaduses, mida ette võtta, tõmbas ta vöö vahelt tuleraua ja tulekivi ja lõi neid vastu taela, ettevaatlikult kätega valgust varjates. Nõrk helk näitas talle laia eendit, mis ühelt küljelt kaljult välja ulatus, ja mis asus üsna tipu juures. Ta oli kukkunud serva lähedale ja oli vaid äärmise juhuse tõttu pääsenud sealt alla libisemast, teadmata kuhu.
Kui ta seal küürutas, püüdsid ta silmad kohaneda põhjatu pimedusega, ja ta märkas midagi, mis paistis seinal varjude keskel kõige tumedama varjuna. Lähemal uurimisel leidis ta, et see on küllalt suur avaus, et ta võiks kummardumata sisse astuda. Koobas, oletas ta, ja kuigi see paistis olevat sünge ja ähvardav paik, astus ta sisse, teed käsikaudu kobades, kui tael kustus.
Kuhu tee viis, polnud tal loomulikult aimugi, kuid igasugune tegutsemine oli parem, kui istuda vaikselt, kuni raisakotkad ta konte nokivad. Mõne aja pärast hakkas koopapõrand ülespoole suunduma – kõva kalju ta jalge all – ja Kane suundus mõningate raskustega üsna järsust kallakust üles, aeg-ajalt libastudes. Koobas paistis olema suur, sest mitte kordagi ei õnnestunud tal lage puudutada, ega suutnud ta ka üht seina kombates ulatuda teiseni.
Viimaks muutus põrand horisontaalseks ja Kane tunnetas, et koobas oli seal palju suurem. Õhk tundus paremana, kuigi pimedus oli just sama läbitungimatu. Äkki jäi ta liikumatult seisma. Kusagilt koopapimedusest kostis kummalist kirjeldamatut sahinat. Ootamatult tabas teda miski näkku ja hakkas metsikult laperdama. Kõikjal ümberringi kostis paljude väikeste tiibade kummalist sahinat ja äkki naeratas Kane lõbustatult, kergendatult ja tusaselt.
Muidugi nahkhiired. Koobas kubises neist. Siiski oli see hirmutav kogemus, ja kui ta edasi läks, sahisesid tiivad tohutu koopa põhjatuis sügavustes, ning Kane mõlgutas kummalisi mõtteid, kas oli ta kuidagi veidral kombel põrgusse juhtunud ja need nahkhiired olid kadunud hinged, kes lendlesid läbi igavese öö? Siis, mõtles Solomon Kane, kohtun varsti saatana endaga, ja nii mõeldes tundis ta nina kohutavat haisu, jäledat ja eemaletõukavat. Hais tugevnes, kui ta edasi läks, ja Kane vandus vaikselt, kuigi tal polnud see kombeks. Ta tunnetas, et lõhn andis märku varjatud ohust, mõnest ennenägematust õelusest, ebainimlikust ja surmavast, ja ta sünged mõtted jõudsid üleloomulike olenditeni. Siiski uskus ta end hakkama saavat igasuguse põrgulise või deemoniga, võttes abiks oma kõigutamatud tõekspidamised ja usu oma eesmärgi õigusesse. Järgnev juhtus ootamatult. Ta oli kobamisi edasi astumas, kui pimedusest ilmusid nähtavale kaks kollast silma, külmad ja ilmetud, liiga võikalt lähestikku, et olla inimese silmad, ja liiga kõrgel, et need võiksid kuuluda neljajalgseile olendeile. Mis õudus oli end niimoodi tema ees püsti ajanud?
See on Saatan, mõtles Kane, kui silmad tema kohal kõikusid, ja järgmisel hetkel võitles oma elu eest pimedusega, mis paistis olevat võtnud kombatava kuju ja heitnud end ümber ta keha ja jäsemete suurte libedate rõngastena. Need rõngad köitsid ta mõõgakäe ja muutsid selle kasutuks; teise käega kobas ta pistoda või püstoli järele, vastikust tundes, kui ta sõrmed libisesid limastel soomustel.
Seal mustas pimeduses nahkhiirte tiibade kahina saatel võitles Kane nagu rott mao haardes ja ta võis tunda, kuidas ta ribid järele andsid ja hingeõhk kadus, enne kui ta meeleheitlik vasak käsi haaras pistoda käepidemest.
Siis tegi ta tohutu jõupingutuse, rebis oma vasaku käe osaliselt vabaks ning torkas pistodatera ikka ja jälle käepidemeni looklevasse, väänlevasse õudusse, mis teda ümbritses, tundes viimaks, kuidas võbisevad ringid lõdvenesid, libisesid ta jäsemeilt ja jäid ta jalge ette lebama nagu tohutud köidikud.
Võimas madu peksles metsikult oma surmaheitluses ja Kane, vältides ta kontepurustavaid lööke, vaarus raskelt hingeldades pimedusse. Kui ta vastane polnudki just Saatan ise, oli see ta lähim käsilane, mõtles Solomon, lootes südamest, et ta ei pea enam pimeduses uut võitlust pidama.
Talle paistis, et ta oli juba terve igaviku pimeduses kõndinud, ja ta hakkas mõtlema, et kas see koobas üldse kusagil lõpeb, kui pimedust lõhestas valgushelk. Ta pidas seda kaugel asuvaks väljapääsuks ja kiirustas selle poole, kuid tema üllatuseks jõudis ta paari sammu järel tühja seinani.
Siis ta märkas, et valgus tuli kitsast praost seina sees, ning seina kobades leidis ta, et see oli teistsugusest materjalist kui ülejäänud koobas, koosnedes ilmselt korrapärastest kiviplokkidest, mis olid mingi mördiga kokku ühendatud – vähimagi kahtluseta inimese ehitatud. Valgus hoovas kahe kivi vahelt, kust mört oli maha varisenud. Kane silitas käega üle kivipinna huviga, mis
