mu suuremeelsusest sinu suhtes, frank?” päris šeik.
“Ma mõtlen,” vastas Kane aeglaselt ja ähvardavalt, “et ma ohverdaksin oma hingeõnnistuse, et võiksin isegi relvastamata sinuga võidelda ning sul paljaste sõrmedega südame rinnust rebida.”
Niisugune oli viha ta sügavas, kajavas hääles ja nii ehe, võitmatu raev lõõmas ta silmades, et karastunud ja kartmatu pealik kahvatas ja taganes tahtmatult nagu hullunud looma ees.
Siis sai Hassim tasakaalu tagasi, ütles oma teenritele paar sõna ning astus rongkäigu etteotsa. Kane märkas tänulikult, et peatus, mille oli peale sundinud ta vangistamine, oli andnud mahakukkunud tüdrukule võimaluse puhata ja kosuda. Nülgimisnuga oli jõudnud teda vaevalt puudutada; ta suutis kaasa tuikuda. Öö polnud kaugel. Varsti on orjapidajad sunnitud peatuma ja laagrisse jääma.
Inglane oli sunnitud rännakut alustama, ta valvurid jäid paar sammu tahapoole, suured mõõgad valmis. Kane märkas ka sünge edevusega, et veel kolm sõdalast marssisid üsna lähedal, musketid valmis ja tikud põlemas. Nad olid ta meisterlikkust tunda saanud ega tahtnud riskida. Ta relvad olid kokku korjatud ja Hassim oli kohe endale võtnud kõik, välja arvatud kassipeaga kepp. Selle oli ta põlglikult kõrvale visanud ja selle oli endale võtnud üks ta metsikutest sõjameestest.
Inglane mõistis viimaks, et üks kõhn halli habemega araablane kõndis ta kõrval. Araablane paistis rääkida tahtvat, kuid oli kummaliselt arglik, ja selle arglikkuse põhjus paistis veidral kombel olevat kepp, mille ta oli võtnud selle üleskorjanud mehe käest ja mida ta nüüd ebakindlalt peos keerutas.
“Mina olen hadži Jussuf,” ütles see araablane äkki. “Mul pole sinu vastu mingit viha. Ma ei rünnanud sind ja minust võiks saada su sõber, kui sa seda soovid. Ütle mulle, frank, kust tuleb see kepp ja kuidas see sinu kätte sattus?”
Kane’i esimene mõte oli saata küsija põrgusse, kuid mingi siirus vana mehe käitumises pani ta seda mõtet muutma ja ta vastas: “Selle andis mulle mu verevend – Orjaranniku nõid nimega N’Longa.”
Vana araablane noogutas ja pomises habemesse ja viimaks saatis ühe sõjamehe ettepoole Hassimi kutsuma. Pikk šeik tuli viimaks tahapoole, mööda aeglaselt liikuvat rivi, pistodade ja saablite kõlinal, Kane’i pistoda ja püstolid laia vöö vahele torgatud.
“Vaata, Hassim.” Vana araablane torkas kepi ettepoole. “Sa heitsid selle minema, teadmata, mida teed!”
“Ja mida siis?” urises šeik. “Ma ei näe midagi peale kepi – terava otsaga ja kassipeaga teises otsas – millel on kummalised paganlikud nikerdused.”
Vana mees raputas seda erutatult tema poole: “See kepp on vanem kui maailm! Selles on peidus võimas maagia! Ma lugesin sellest vanadest raudaköidetud raamatuist ja Muhamed – rahu temale! – ise on rääkinud sellest allegooriais ja mõistujuttudes! Kas näed seda kassipead? See on iidse Egiptuse jumalanna pea! Palju aega tagasi, enne kui Muhamed õpetama hakkas, enne kui tekkis Jeruusalemm, kandsid Basti preestrid seda keppi kummardavate, laulvate usklike ees! Sellega tegi Musa (Mooses) vaarao ees imesid ja kui juudid Egiptusest põgenesid, võtsid nad selle endaga kaasa. Ja sajandeid oli see Iisraeli ja Juuda valitsuskepp ja sellega leidis Suleiman ibn Daud võlureid ja maage ja pani vangi kurje džinne! Vaata! Ja jälle leiame Suleimani kätest selle iidse kepi!”
Vana Jussuf oli peaaegu fanaatilises palavikus, kuid Hassim vaid kehitas õlgu.
“See ei päästnud juute orjusest ega seda Suleimani meie vangistusest,” ütles ta. “Ma ei hinda seda nii palju kui seda pikka peent mõõka, millega ta vabastas mu kolme parima mõõgamehe hinged.”
Jussuf raputas pead. “Su pilkamine ei too sulle head, Hassim. Ühel päeval kohtad sa jõudu, mis ei lõhene su mõõga ega kuku su kuulide ees. Mina hoian selle kepi alles ja ma hoiatan sind – ära tee frankile liiga. Tema kandis seda Suleimani ja Musa ja vaaraode püha ja kohutavat keppi, ja kes teab, mis maagia on ta sealt omandanud? Sest see kepp on vanem kui maailm ja on tundnud kummaliste aadamaeelsete preestrite käsi vaiksetes linnades merede all ja omandanud Vanema Maailma salapära ja maagiat, mida inimsugu ei tunne. Koidikuajal oli kummalisi kuningaid ja veel kummalisemaid preestreid, ja ka kuri oli siis olemas, juba sel ajal. Ja selle kepiga võitlesid nad kurja vastu, mis oli iidne, kui nende kummaline maailm oli noor, nii palju miljoneid aastaid tagasi, et nende loendamine tooks judinad selga.”
Hassim vastas talle kannatamatult ja kõndis minema ning vana Jussuf järgnes talle kangekaelselt ja toriseval toonil lobisedes. Kane kehitas oma tugevaid õlgu. Ta ei teadnud midagi selle kummalise kepi kummalisest jõust, kuid ei vaielnud vana mehe kinnitustele vastu, kuigi need paistsid olevat fantastilised.
Nii palju ta teadis – et see oli tehtud puidust, mida tänapäeval maailmas kusagil ei leidunud. Oli vaja vaid pilku ja puudutust mõistmaks, et see materjal oli kasvanud mingis teises maailmas. Peen nikerdustöö selle otsas, püramiidideeelsest ajast, ja hieroglüüfid, sümbolid keelest, mis oli unustatud, kui Rooma oli noor – need, tundis Kane, olid selle kepi moodsad lisandid, umbes nagu oleksid Stonehenge’i monoliidile kirjutatud inglisekeelsed sõnad.
Mis puutub kassipeasse – siis vahel oli Kane’il seda vaadates kummaline tunne, et see pole õige asi; nõrk arusaam, et kunagi oli kepi nupule nikerdatud midagi teistsugust. Tolmvana egiptlane, kes oli valmistanud Basti pea, oli vaid muutnud originaalset kuju, ja missugune oli see kuju olnud, polnud Kane kunagi püüdnud ära arvata. Kepi lähem uurimine tekitas alati rahutut ja peaaegu peadpööritavat tunnet aegade kuristikest, mis ei kutsunud uurimist jätkama.
Päev kulges edasi. Päike kõrvetas armutult, siis varjus suurte puude taha, horisondi poole vajudes. Orjad kannatasid julma janu ja pidev halin kostis nende ridadest, kui nad pimesi edasi tuikusid. Mõned kukkusid ja pooleldi roomasid, pooleldi veeti neid edasi nende vaaruvaist ikkekaaslastest. Kui kõik olid kurnatusest kokku vajumas, loojus päike, saabus öö ja hõigati peatumiskäsk. Laager löödi üles ja valvurid asusid oma postile. Orjadele anti pisut süüa ja küllalt vett, et neid elus hoida – kuid ainult niipalju. Nende ikkeid ei päästetud lahti, kuid neil lubati pikali heita, nagu nad said. Kui nende hirmuäratav janu ja nälg olid pisut järele andnud, talusid nad oma ikete ebamugavust iseloomuliku rahuga.
Kane’i söödeti, jättes ta käed endiselt kinniseotuiks, ja talle anti nii palju vett, kui ta soovis. Orjade kannatlikud silmad vaatasid vaikselt, kuidas ta jõi, ja tal oli äärmiselt häbi kugistada seda, millest teistel kibedalt puudus oli, ning ta lõpetas enne, kui ta oli janu täis joonud. Laagripaigaks oli valitud lai lagendik, mis oli igast küljest ümbritsetud hiiglaslike puudega. Kui araablased olid söönud ja kui mustad moslemid ikka veel endale süüa tegid, tuli vana Jussuf Kane’i juurde ja hakkas jälle kepist rääkima. Kane vastas ta küsimustele imeväärse kannatlikkusega, arvestades viha, mida ta kogu hadži soo vastu tundis, ja vestluse jooksul astus Hassim nende juurde ja vaatas neid põlglikult. Kane mõtles, et Hassim oli nagu militaarse islami sümboliks – julge, hoolimatu, materialistlik, kes ei säästnud midagi ega kartnud midagi, olles oma saatuses kindel ja sama põlglik teiste õiguste suhtes, nagu kõige võimsam lääne kuningas. “Kas sa jälle vatrad sellest kepist?” pilkas ta. “Hadži, sa muutud veel vanas eas lapsikuks.” Jussufi habe värises vihast. Ta raputas keppi oma šeigi poole nagu ähvardades.
“Su pilkamine ei sobi su seisusega, Hassim,” nähvas ta. “Me oleme salapärase ja deemoneid täis maa südames, kuhu kaua aega tagasi pagendati Araabia kuradid, ja kui see kepp, mis nagu iga lollgi näeb, pole pärit sellest maailmast, on eksisteerinud meie päevani, kes teab siis, mis teised asjad, käegakatsutavad või mitte, võivad samuti läbi aegade olemas olla? Seesama tee, mida mööda me käime – kas tead, kui vana see on? Sellel on käidud enne seda, kui seldžukid tulid idast või roomlased läänest. Legendid räägivad, et mööda sedasama teed tuli suur Suleiman, kui ta ajas
