silmad pahupidi, et valged välkusid, ja suu nii pärani, et kõik ta helkivad hambad nähtavad olid, paistis ta lausa eheda hirmu võrdkujuna, mida niipea ei unustata. Moslemite hord kargas püsti relvi haarates ja Hassim hüüdis:
“See on Ali, kelle ma jahile saatsin – ehk lõvi…”
Kuid ükski lõvi ei järgnenud mehele, kes kukkus Hassimi jalge ette midagi pomisedes ja metsikult vehkides enda taha musta džungli poole, kust närvilised vaatajad ootasid ilmuvat mõnda vapustavat õudust.
“Ta ütles, et leidis sealt džunglist kummalise matmispaiga,” ütles Hassim kulmu kortsutades, “kuid ei suuda ütelda, mis teda hirmutas. Ta teab vaid, et teda haaras suur hirm ja pani ta põgenema. Ali, sa oled loll võllaroog.”
Ta lõi lömitavat metslast õelalt, kuid teised araablased kogunesid teatud ebakindlusega tema ümber. Pärismaalastest sõdalaste hulgas levis paanika.
“Nad lasevad meie juurest jalga,” pomises habemik araablane, ebakindlalt vahtides pärismaalastest liitlasi, kes kokku kogunenult erutatult vatrasid ja üle õla hirmunud pilke heitsid. “Hassim, ehk oleks parem paar miili edasi minna. See siin on kuri paik ja ehk tõesti kardab see loll Ali omaenda varju, kuid…”
“Kuid siiski,” pilkas šeik, “tunneksite ka teie end paremini, kui me siit lahkuksime. Hästi, et teid rahustada, viin laagri teise kohta, kuid kõigepealt tahan ma seda asja näha. Piitsutage orje, me liigume džunglisse ja möödume sellest matmispaigast; ehk on sinna maetud mõni suur kuningas. Keegi ei karda, kui me läheme kõik üheskoos, püssid käes.”
Niisiis peksti väsinud orjad jälle üles ja nad komberdasid piitsade all jälle edasi. Pärismaalastest liitlased astusid vaikselt ja närviliselt, vastumeelselt kuuletudes Hassimi kangekaelsele tahtele ja araablaste lähedale hoides. Kuu oli tõusnud, tohutu, punane ja sünge, ning džungel ujus pahaendelises hõbedases valguses, mis jättis süngetele puudele mustad varjud. Värisev Ali näitas teed, olles pisut kindlust saanud oma metsiku isanda juuresolekust. Ja nii kõndisid nad läbi džungli, kuni jõudsid kummalisele lagendikule hiiglaslike puude keskel – kummalisele, sest midagi seal ei kasvanud. Puud ümbritsesid seda imelikult sümmeetriliselt ja ükski samblik ega rohukõrs ei kasvanud maapinnal, mis paistis olevat veidralt paljas ja kõrbenud. Ja selle lagendiku keskel seisis hauakamber.
See oli suur sünge kivihunnik, täis iidset kurjust. See paistis juba sadu aastaid mahajäetud olevat, kuid Kane tunnetas selle ümber liikuvat õhku, nagu hingaks selle sees aeglaselt mingi hiiglaslik, nähtamatu, ebainimlik koletis.
Araablaste pärismaalastest liitlased tõmbusid pomisedes tagasi, tunnetades paiga kurjust; orjad seisid kannatliku, vaikiva rühmana puude all. Araablased astusid edasi kurjakuulutava musta massi poole ja Jussuf, võttes Kane’i köie enda kätte, tõmbas inglast endaga kaasa nagu tõrkuvat jahikoera, nagu kaitseks tundmatuse eest.
“Siia on kahtlemata maetud mingi võimas sultan,” sõnas Hassim, koputades kivi oma pistodaga.
“Kust tulevad need kivid?” pomises Jussuf rahutult. “Need on sünged ja keelavad. Miks peaks suur sultan olema maetud nii kaugele inimasustusest? Kui siin läheduses oleksid mõne vana linna varemed, oleks muidugi teine lugu…”
Ta kummardus, et uurida rasket metallust selle tohutu lukuga, mis oli kummaliselt pitseeritud ja sulatatud. Ta raputas halbaaimavalt pead, kui nägi uksele raiutud iidseid heebrea tähti.
“Ma ei oska neid lugeda,” kogeles ta, “ja tõenäoliselt on see minu jaoks hea, et ei oska. Mida iidsed kuningad on kinni pitseerinud, pole inimestel hea puutuda. Hassim, lähme siit ära. See paik on inimesest sündinute jaoks liiga kuri.”
Kuid Hassim ei pööranud talle tähelepanu. “See, kes on siia maetud, pole islami poeg,” ütles ta. “Ja miks ei peaks me vabastama teda kalliskividest ja varandusest, mis on kahtlemata talle hauda kaasa pandud? Murdke see uks lahti.”
Mõned araablased raputasid kahtlevalt päid, kuid Hassimi sõna oli seaduseks. Ta kutsus enda juurde tohutu sõdalase, kes kandis rasket nuia, ning käskis tal ukse lahti murda.
Kui mees oma nuia üles tõstis, hüüatas Kane teravalt. Oli ta hull? Selle sünge kivimassi ilmselge iidsus oli märgiks, et see oli seisnud häirimatult tuhandeid aastaid. Siiski oleks ta võinud vanduda, et kuulis selle seest samme! Olend astus edasi-tagasi, nagu oleks keegi kasutanud oma jubeda vangla kitsaid ruume lõppematus monotoonses liikumises.
Külm käsi puudutas Solomon Kane’i selgroogu. Kas hääled, mida ta arvas kuulvat, puudutasid ta kõrva või mingit tundmatut alateadvuse sügavikku, ta öelda ei osanud, kuid teadis, et kuidagi sai ta teadlikuks mingitest koletute jalgade sammudest selle tontliku hauakambri sügavustest.
“Pea kinni!” hüüdis ta. “Hassim, ma võin olla hull, kuid ma kuulen mingi eluka samme selles kivihunnikus.” Hassim tõstis käe ja peatas liikuva nuia. Ta kuulas pingsalt ja teised kikitasid kõrvu vaikuses, mis oli äkki muutunud pingeliseks.
“Ma ei kuule midagi,” ühmas habemik hiiglane.
“Mina ka mitte,” kordasid teised. “Frank on hull!”
“Kuuled sa midagi, Jussuf?” küsis Hassim pilkavalt.
Vana hadži niheles närviliselt. Ta nägu oli rahutu.
“Ei. Hassim, ei veel…”
Kane otsustas, et ta pidi olema hull. Kuid oma südames ta teadis, et polnud kunagi olnud tervema mõistusega, ja ta teadis kuidagi, et neist üleloomulikest sügavamatest tunnetest, mis eristas teda araablastest, tuli mingi seosetunnetus selle nõiakepiga, mida vana Jussuf hoidis nüüd oma värisevates kätes.
Hassim naeris karedalt ja andis sõjamehele märku. Nui langes raksatusega, mis kajas kurdistavalt ja väreles läbi musta džungli kummaliselt moondunud naerulaginana. Jälle – jälle ja jälle langes nui, kasutades pingul musklite ja võimsa keha kogu jõudu. Ja löökide vahepeal kuulis Kane ikka veel neid kopsivaid samme, ja ta tundis hirmu külma kätt oma südant haaramas. See hirm erines maapealsest või surelikust hirmust, nagu erinesid sammud surelikest sammudest. Kane’i hirm oli nagu külm tuul, mis puhus tema peale tundmatu Pimeduse välispiiridest, kandes temani surnud epohhi ja kirjeldamatult iidse aja kurjust ja kõdunemist. Kane polnud kindel, kas ta kuulis neid samme või tunnetas neid mingi ähmase vaistuga. Kuid ta oli kindel nende reaalsuses. Need polnud inimese ega looma sammud, vaid selle musta, äärmiselt iidse hauakambri sisemuses liikus mingi tundmatu olend vapustavate ja alateadvust puudutavate sammudega.
Tugev sõjamees ohkis ja ähkis oma raske ülesande juures. Kuid viimaks andis iidne lukk tugevate löökide all järele, hinged naksusid ja uks prahvatas sissepoole lahti. Ning Jussuf hakkas karjuma.
Sest sellest mustast haigutavast avausest ei karanud välja ei tiigrihambulist koletist ega lihast ning verest deemonit. Sellest heljus välja kohutav udu lainetavate, peaaegu kombatavate hoovustena, üheainsa ahnitseva sööstuna, mistõttu paistis haigutav avaus verd purskavat, ja Õudus oli neil kallal. See ümbritses Hassimit, ning kartmatu pealik, võideldes asjatult peaaegu kombatamatu olendiga, karjus äkilises harjumatus hirmus, kui ta lajatav skimitar vihises ainult olendist läbi, kes oli sama puutumatu ja vigastamatu nagu õhk, ja kui ta tundis, kuidas surma ja hävingu keermed teda ümbritsevad.
Jussuf kriiskas nagu kadunud hing, pillas nõiakepi ja ühines oma kaaslastega, kes tormasid džunglisse hullumeelselt põgenedes, ja neile järgnesid nende ulguvad liitlased. Ainult orjad ei põgenenud, vaid seisid, valmis surema, hirmust halisedes. Nagu segases luupainajas, nägi Kane Hassimit kõikumas nagu pilliroogu tuule käes, kelle ümber mähkis end hiiglaslik punane Asi, millel polnud
