sisemaale, polnud tal niisugusest maast aimugi. Vähesed valged mehed, kes Aafrikast üldse midagi teadsid, kellega ta oli rääkinud, polnud kunagi nimetanud Kolpade Maad või naispõrgulist, kes seda valitses.
Kane tõukas seina ettevaatlikult. See paistis olevat vanusest pudedaks muutunud – raevukas löök, ja see andis märgatavalt järele. Ta viskus kogu oma raskusega vastu seina – ja terve seinaosa andis raksatades järele, kukutades ta hämarasse koridori kivide, tolmu ja mördikuhja keskele.
Ta hüppas üles ja vaatas ringi, oodates, et lärm toob kohale hordi metsikuid odamehi. Valitses täielik vaikus. Koridor, milles ta nüüd seisis, sarnanes väga pika kitsa koopaga, välja arvatud et see oli inimese kätetöö. See oli mõned jalad lai ja katus oli palju jalgu tema pea kohal. Tolm lasus pahkluu sügavusel põrandal, nagu poleks ükski jalg neid lugematuid sajandeid puudutanud, ning Kane otsustas, et ähmane valgus immitses kuidagi koopalaest, sest ta ei näinud kusagil mingeid uksi ega aknaid. Viimaks ta otsustas, et allikas pidi olema lagi ise, mis helendas kuidagi eriliselt.
Ta asus mööda koridori teele, tundes end ebamugavalt nagu hall vaim, kes liigub surma ja kõdunemise hallides eeskodades. Tema ümbruse ilmne iidsus rõhus teda, pannes teda ähmaselt tunnetama inimsoo kiirelt mööduvat ja tühist eksistentsi. Ta arvas end nüüd olevat maapinna lähedal, sest sisse immitses mingisugust valgust, aga kust, ei osanud ta kuidagi mõista. See oli nõiduse maa – õuduse ja hirmuäratavate saladuste maa, olid džungli- ja jõesuguharud ütelnud, ja ta oli kuulnud sosistatavat vihjeid selle saladustele sellest ajast saadik, kui ta oli Orjaranniku seljataha jätnud ja üksi sisemaale teele asunud. Aeg-ajalt kuulis ta vaikset ebaselget pominat, mis paistis tulevat ühe seina tagant, ja viimaks jõudis ta järeldusele, et ta oli leidnud salakäigu mõnda lossi või majja. Pärismaalased, kes olid julgenud rääkida talle Negarist, olid sosistanud kivist ehitatud nõialinnast, mis asus kummituslike mägede süngete mustade kaljude vahele.
Siis, mõtles Kane, võis juhtuda, et olen juhtunud just sellele asjale, mida otsisin, ja ma olen selle õudustelinna keskel. Ta peatus, valis sobiva paiga ja hakkas pistodaga mörti uuristama. Töötades kuulis ta jälle seda vaikset sosinat, mis valjenes, kui ta läbi seina tungis, ja viimaks tungis tera läbi, ning avausest läbi vaadates nägi ta kummalist ja fantastilist stseeni.
Ta nägi suurt kambrit, mille seinad ja põrandad olid kivist ja mille võimsat lage toetasid hiiglaslikud, kummaliselt nikerdatud kivisambad. Sulgedega kaunistatud mustanahaliste sõdalaste read asusid seinte ääres ja nad seisid ka topeltreas nagu kujud trooni ees, mis paiknes kahe kividraakoni vahel, mis olid suuremad kui elevandid. Need mehed, nagu ta meeste oleku ja üldise väljanägemise järgi arvas, olid sõdalaste hõimukaaslased, kellega ta oli kuristiku serval võidelnud. Kuid ta pilk liikus vastupandamatult sellele suurele, groteskselt kaunistatud troonile. Seal, tundudes kääbusena teda ümbritseva tohutu hiilguse keskel, lamaskles üks naine. Ta oli pruunika nahaga, noor ja tiigerlikult nägus. Ta oli alasti, välja arvatud sulgedega kiiver, käe- ja jalavõrud ning värvilistest jaanalinnusulgedest vöö, ja ta lebas siidpatjadel, käed laiali sirutatud, kütkestavas poosis. Isegi sellest kaugusest võis Kane aru saada, et ta näojooned olid kuninglikud, kuid barbaarsed, kõrgid ja käskivad, kuid meelelised, ja ta täidlaste punaste huulte kaares oli julmust. See ei saanud olla keegi teine, kui naine, kelle kuriteod olid muutunud peaaegu müütilisteks – Nakari Negarist, deemonlinna deemonkuninganna, kelle koletu verejanu oli pool maailmajagu värisema pannud. Kuid ta paistis küllalt inimlikuna; hirmunud jõesuguharude jutud olid muutnud ta kuidagi üleloomulikuks. Kane oli peaaegu oodanud nägevat mingit jäledat poolinimlikku koletist mingist kaugest ja deemonlikust ajast.
Inglane vaatas lummatult, kuigi vastikusvärinaga. Isegi mitte Euroopa õukondades polnud ta näinud niisugust hiilgust. Tuba ja kogu selle sisustus, alates nikerdatud madudest, mis väänlesid sambajalamite ümber, kuni ähmaselt nähtavate draakoniteni varjulises laes, olid kujundatud hiiglaslikena. Mulje tekitas aukartust – kõik oli tohutult, üleinimlikult suur ja peaaegu mõistusttuimastav, mis püüdis selle mõõtmeid haarata ja võrrelda. Kane’ile paistis, et need asjad pidid olema pigem jumalate kui inimeste kätetöö, sest seesama ruum üksi jätnuks varju enamuse Euroopa lossidest, mida ta näinud oli.
Sõjamehed, kes tunglesid selles võimsas ruumis, paistsid groteskselt kokkusobimatud. Nemad polnud selle iidse paiga arhitektideks. Kui Kane seda mõistis, vähenes kuninganna Nakari kurjakuulutav tähtsus. Lamaskledes sellel majesteetlikul troonil keset teistsuguse ajastu kohutavat hiilgust, paistis ta omandavat oma õiged proportsioonid, hellitatud, jultunud laps, kes mängis petumängu ja kasutas oma eesmärgiks vanematelt päranduseks saadud mänguasja. Ja samal ajal hakkas Kane mõtlema, et kes olid need esivanemad. Siiski võis see laps oma mängus surmavaks muutuda, nagu inglane varsti nägema pidi. Pikk ja kogukas sõdalane astus trooni ees olevaist ridadest välja, ning olles selle ees neli korda end maha heitnud, jäi põlvili, ilmselt oodates luba rääkida. Kuninganna laisk ükskõikne ilme kadus ja ta ajas end sirgu kiire, nõtke liigutusega, mis meenutas Kane’ile end sirgu ajavat emaleopardi. Ta hakkas rääkima, ning naise sõnad kostsid nõrgalt Kane’ini, kui too kõrvu pingutas. Naine rääkis keeles, mis väga sarnanes jõesuguharude omaga.
“Räägi!”
“Oh, Suur ja Kohutav,” ütles põlvitav sõdalane ja Kane tundis temas ära pealiku, kes oli teda platool esimesena kõnetanud – valvurite pealiku kaljudel, “ärgu te raevutuli teie orja kõrvetagu.” Noore naise silmad kitsenesid õelalt.
“Sa tead, miks sind kutsuti, raisakotka poeg?”
“Oh, Lõõmav Ilu, võõras nimega Kane ei toonud kingitusi.”
“Ei toonud kingitusi?” Naine sülitas sõnu. “Mida peaksin ma kingitustega peale hakkama?”
Pealik kõhkles, teades nüüd, et võõras oli olnud kuidagi eriliselt tähtis.
“Negari Gasell, ta ronis mööda kaljut üles öösel nagu palgamõrtsukas, kandes mehe käsivarre pikkust pistoda. Kivi, millega teda viskasime, läks mööda, me kohtusime temaga platool ja viisime ta Taevasilla juurde, kus me soovisime teda tappa, nagu kombeks on, sest te ütlesite, et olete väsinud meestest, kes teile kosja tulevad.”
“Tobu,” urises naine. “Tobu!”
“Su ori ei teadnud, Ilu Kuninganna. Võõras mees võitles nagu mägileopard. Ta tappis kaks meest ja kukkus ühega kuristikku, ja nii ta hukkuski, Negari Täht.”
“Jah,” kuninganna toon oli mürgine. “Esimene suur mees, kes kunagi Negarisse on tulnud! See, kes oleks võinud – tõuse, tobu!”
Mees tõusis püsti.
“Võimas Emalõvi, kas see mees ei või ehk otsida…”
See lause jäigi pooleli. Kui mees end sirgu ajas, tegi Nakari käega kiire liigutuse. Kaks sõdalast astusid vaiksetest ridadest välja ja kaks oda läbistasid pealiku keha enne, kui too jõudis pöörduda. Veri pulbitses ta huulte vahelt, pursates kõrgele õhku, ja laip langes suure trooni jalamile maha.
Read seisid vankumatult, kuid Kane tabas kummaliselt punaste silmade kõrvaleheidetud pilgu ja paksude huulte tahtmatu niisutamise. Nakari oli end poolpüsti ajanud, kui odad välkusid, ja nüüd vajus ta tagasi, julm rahulduseilme ilusal näol ja kummaline, mõtisklev helk ta säravais silmis.
Ta viipas ükskõikselt käega ja laip tassiti jalgupidi minema, surnu käed lohisesid lõdvalt laias verereas, mille keha põrandale jättis. Kane võis näha teisi sarnaseid jälgi kivipõrandal, mõningaid peaaegu eristamatuid, teisi selgemaid. Kui palju metsikuid, veriseid ja julmalt raevukaid stseene olid need suured kivist troonidraakonid oma nikerdatud silmadega näinud?
Конец ознакомительного
