style="font-size:15px;"> «Tonti küll. Loll saab õlutki juues peksa. Viige ta siis Marda juurde.»
«Mõtssime et kaevame ta seiassamma lähedale maasse. Ssääl on miskid peenrad, maa on periss pehme.»
«Käsk oli surnud loitsija-raisa juurde viia!»
Vedajad tammusid pahaselt jalalt jalale. Hääleomanik jäi vakka, ilmselt suikus taas. Kui isand enam häält ei teinud, hakkasid sulased uuesti vaikselt laagri serva poole liikuma. Kuid käskija polnud sugugi uinunud.
«Kirp, va koerapoeg! Mis ma ütlesin!»
Tassijad seisatasid taas. Kirbuks kutsutu sülitas pahaselt.
«Imegu too Marrass oma kärvand kürva, mia o jalga küll siukse surnurüvetaja juurde äi tõsta. Põrssik pold sugugi paha meess, kooljalõppu talle küll ei ta´a.»
«Tahate või ei taha, suurisanda käsk oli.»
Kandjad panid Põrsiku maha. Nüüd ilmus nähtavale ka kisaja ise. Vaevaliselt ja ägisedes pistis oma pea vankripalaka vahelt välja Tõusu värske tuttav, hallihabemene rüütel, Timuka ja Kondimurru kuivetunud isand Uhtija Luitepoeg. Isand kiskus endale külmakaitseks villast keepi ümber ja tuli uuris pikalt Põrsikut. See lamas liikumatult ja vaid aeg-ajalt kostis kuskilt tema sisemusest korinat, kui õlu seal ringi loksus. Taat ohkas, vaatas pikalt ja kurjalt tuimade, kangekaelsete nägudega seisvaid surnukandjaid, vangutas siis pead ja lõi käega.
«Tühi teiega, viige, kus tahate.»
Uhtija Luitepoeg kadus jälle vankrisse. Mehed võtsid omavahel poolihääli mõmisedes uuesti surnul kätest-jalgadest kinni ja vedasid laiba laagri servani. Ühel neist oli kaasas puust labidas millega nad olid nähtavasti plaaninud hauda kaevata. Kuid vaevalt olid mehed saanud kandami maha panna ja labida maasse lüüa, kui Tõusule tundus, et miski eemal pimeduses hakkas liigutama. Ta teritas silmi ning tõesti oli pimedus liikvele läinud. Noorisand hõikas labida ümber jagelevatele sulastele hoiatavalt ja osutas surmavälja suunas. Sulaspoisid vaatasid alul häiritult Tõusu poole, siis tema osutatud suunas. Labidas tardus meestel käes.
«Mäs kurja nood nüid nihelema akkassid!»
«Lassvad ´hk varvast, soame noist juba täna lahti.»
Kuid kääpjalad ei mõelnudki lahkumise peale. Otse vastupidi. Surma lehka haistes väänutasid nad oma mädanenud päid matjate poole. Koolnud inimvared ajasid end üksteise järel aegamööda jalule.
«Voata, et meisst endist minejaid ei ssaa.»
«Tonti! Sseia tulevat!»
Tõuski ajas end jalule. Labidat käest visates taandusid mehed laagri poole. Koolnud tuikusid neile ebakindlal sammul järgi.
«Piass vist äiret andma! Ründavad!»
Kuid kooljad ei rünnanud. Nad tulid vaid vankuval sammul Põrsiku laibani, jõllitasid seda ja langesid siis raginal surnukeha kallale. Noorisand jättis lõkke ning ruttas vihaselt mõmisevate sulaste juurde. Surnute aeglased liigutused muutusid inimliha kugistades aina kiiremaks ning mõne hetkega oli vaene võistujooja tükkideks kistud ja alla kugistatud. Näljaselt jäid elukad vahtima allesjäänud riideräbalaid, otsivalt sonkisid nad veel matjate kaevatud augus, kuid rohkem midagi leidmata keerasid kalmulised ringi ja loivasid tagasi, kust olid end püsti ajanud. Kukkusid seal jalapealt maha ja jäid liikumatult lebama. Sulased seisid nagu soolasambad, isegi pomin oli vaikinud. Tõus nende selja taga kogus end esimesena.
«Ju on neile antud käsk elavaist eemale hoida, aga surnute kohta pole sõnagi öeldud.»
Sulased võpatasid ehmatusest ja oleksid äärepealt laiali jooksnud. Siis, pead õlgade vahele tõmmatud, nägid, kes kõneles, ja vangutasid päid.
«Vai siss vasstaoksa. Kuoljate kohta o noile irmutistele jüsst üteldud, et andke takka. Egas nuod kõigussed mudu poles uma tõbe elavate sekka lahti last. Miss muud, ku tahavad uma õõvikuid toita.»
Tõus kergitas kulme. See oli huvitav seisukoht. Teised sulasedki läksid selle mõtte peale keema.
«Tõsi jäh, tolle piale mai tuldki. Susi neid värdjaid süöks!»
«Oless nüid õnne, et ise koibi sirgu ei viskaks. Kohe tehasse kas kuoljaks vai söödetasse kuoljatele.»
«No mis pläägutamine siin käib!» müristas äkki isanda hääl. «Kas matsite Põrsiku maha juba?»
Uhtija Luitepoeg oli omakorda vankrist välja roninud ja tulnud sündivat kaema. Sulased, läbielatust alles leilis, kukkusid jalamaid läbisegi seletama.
«Matssime matssime, issand Luitepoeg, toppissime vennikse otse kuoljatele vatssa.»
Vana rüütel heitis raevuka pilgu pimeduses laiuva laibavälja poole. Siis märkas Tõusu ja viipas noore isanda endaga kaasa. Koos istusid nad lõkke äärde.
«Ena raisakonte, panid pintslisse?» küsis isand ja sulased kasutasid kohe võimalust. Nagu mägioja, mille voolu ei saa pidurdada, kukkusid nad kätega vehkima ja üksteise võidu seletama. Tõus nägi nende välkuvais silmis selget hirmu.
«Kahe ssuupoolega pisstsid!»
«Lätsutasid mis hirmus!»
«Õnnetult läits temaga, ai õnnetult.»
«Ega ta taht umale isi õnne kutssuda ka, seletass aiva, et küll elu ise näitap.»
«Näitasski – trääsa!»
«Ma mõtssin kohe, et ega ssee ikke õige assi ole…»
«Et äkki issand lubaks meitel end säästa?»
«Tahaks jo isi oma saatuse sepp olla…»
«Mudu kui ssee nüid nõissama jätta, siis tiib elu jälle miski vimka…»
«Ai too oles paha…»
Sulased tahtsid veel miskit seletada, kuid isand Uhtija sundis nad käeviipega vaikima.
«Jaa-jaa, sain aru. Tahate aadrit lasta?»
«Ku issand oles nõnna lahke…»
«Tehke, mis tahate, aga…! Kõik peavad homme olema krips ja kraps ning valmis teele asuma! Mitte mingit lonkamist ega vingumist ja teesklemist. Peremees saab väga hästi aru, kas teil on valus ja paha või ainult vigurdate. Kui töö lolluste pärast tegemata jääb, siis alles saate oma väljakutsutud õnne maitsta. Topin teid oma käega neile korisejatele vatsa!»
«Aitümma. Äi o nii kurjalt vaja. Töö ssaab ikke tettu, ei mede pärast misski kannata.»
«Tore oleks.»
Sulased sumisesid rõõmsalt. Ilmselt ei olnud isand just tihti nii heldes tujus. Murekingu noorisand vaatas nende nägusid. Noored, armilised, vaevatud näod.
«Nii see elu siin laagris siis käib?»
Uhtija mühatas.
«Elu? Laagris ei käi mingit elu. Elu käib siit laagrist praegu suure kaarega mööda.»
«Mis asja need sulased teevad?»
Uhtija
