Selleks kiskusid nad ülakeha paljaks ja seisid eemale ringi. Oli näha, et elu, mis laagrist suure kaarega ringi käis, ei olnud sulaste vastu armuline olnud. Igalühel neist oli kehal rohkesti arme. Üks oli koguni tont teab mis asjaoludel kõrva kaotanud.
«Kirp, ssina o assjamiis, keikse vanemb ja kogenum, võta ssa altar oma ooles.»
Kirp, sakris ja punase, paistes ninaga sulane, noogutas tähtsalt ning tuikuski vankri juurde. Naasis ivakese aja pärast kerge puust alusega ja kahe väikse kompsuga. Altar seati meeste vahele üles ja ühest kompsudest ilmus sinna peale tumedat karva kujuke. See kujutas endast mäetipust alla vaatavat inimkuju, võimatu öelda, kas meest või naist. Teisest kompsust, kui see altarile lahti rulliti, ilmus terve rida puust käepidemetega nuge.
«Kes see on?» küsis Tõus kujule osutades. Uhtija heitis poolviltu pilgu altari poole.
«See on Veritaak, õnne ja õnnetuse valitseja.»
Tõus kergitas kulme, teritas pilku ja silmitses kujukest hoopis tähelepanelikumalt.
«Veritaak?»
«Tema ise, oma luisel kujul.»
Kirp laskus sellal altari ette põlvili ja veetis tükk aega selle ümber nöörist mingit kujundit maha laotades. Tipud kinnitas ta puust, nikerdustega kaetud vaiadega. Saanud sellega valmis, võttis ta ühe nugadest ja lausus:
«Veritaak, ssaatuse issand, assade suunaja, ingede juhtija, õnne ja õnnetusse valdjass. Keik o maailmas tasakaalus, o õnn ja o õnnetus. Kesski ei ssaa umale õnne valida, aint ssina saad toda jägada. Ää ssaada meie peale õnnetust, me valime endile selle isi, ssaada meitele siss koa seokest õnne, nigu me isi valime. Lase meil ssõjakäik üle elada. Näid, me olemme õnnetud, ssaada meitele ssamapallu õnne, kui meil õnnetust o. Näe, mul põle aavu ja tõbesi vaja, mul ju o need olemass.»
Seejärel lõikas ta endale noaga laia haava otsaette ning kummardus altari kohale. Veri ladises alla kujule ja altarile. Seejärel ulatas ta noa edasi. Temast järgmine kordas tublisti lühemalt öeldut ja lõikas endale samuti haava, ning nuga rändas edasi. Tõus vahtis end veristavaid sulaseid jahmunud pilguga. Ta oli Veritaaga kultusest paljutki kuulnud, kuid nägi seda esimest korda lähedalt. Uhtija ta kõrval pomises endale midagi habemesse ja Murekingu noorisand neelatas tahtmatult. Siin laagris tundusid nii elavad kui surnud ühtmoodi võikad.
Kolbakorjaja lõdvendas oma haaret
Kolbakorjaja lõdvendas oma haaret, pani poisi maha, ning ühtäkki asendus trummide tümin mäestikutuule ulgumisega, lõkketulede vehklev valgus kahkjalt läbi pilvede kumava kuu kumaga, kontide klõbin jalgade alt veerevate kivide kolinaga. Poiss vankus ning kukkus põlvili. Hirm ei olnud tagasi tulnud, kuid ka mitte päriselt lahkunud. See luuras endiselt kuskil ta hinge sügavates soppides, ent alla surutult, väsinud esimesest korrast.
«Surnumägi,» lausus lummutis, «ja Kolbatorn,» ning seal siis nägi Mudrukas esmakordselt Torni. See oli tohutu ehitis, mis seisis keset Maagimägede musti kaljusid selle kõrgeima mäe tipus. Helevalge luust ehitis ulatus otsapidi pilvedesse ning oli keldrist tipuni laotud pealuudest. Kuuvalgus pani selle kumama, ning mustade kaljude taustal joonistus iga Kolbatorni detail selgelt välja. Poiss jõllitas vaikides oma uut eluaset. Ka lummutis vaatas rajatist, mille loomine oli tal võtnud aega aastatuhandeid.
«Siia on kogutud kõigi möödunud ja praeguste aegade tarkused,» lausus Mudriku uus peremees. «Mul ei ole mahti siin kuigi tihti viibida, minu äraolekul vajab see teadmiste tempel kaitset. Selle üheks kaitsjaks saad sina. Su oma valik, kas kaitsed seda oma teadmiste,» lummutis pööras oma punased punnsilmad taas poisi poole ja hirm selle hinges hakkas koletise pilgu all uuesti pinnale tõusma, «või kaitsed seda oma eluga. Nüüd aga püsti, hale ollus.»
Tuul sikutas riideid ning näpistas külmalt. Poisil oli üll vaid pikk, verega määritud linane särk, ta ajas end püsti ning tammus paljaste varvastega sooja otsides jalalt jalale. Lummutis pööras temalt pilgu ning hirm kadus taas kuhugi poisi mõtete taha. Mudrumuna väristas õlgu ja suutis mõelda ainult oma külmetavatele varvastele ning paljastele säärtele, mida kuri tuul halli taeva all halastamatult piinas.
«Minu äraolekul on sinu isandaks siin Pühard.»
Lummutis hakkas küüniste krabinal astuma ja Mudrumuna sibas talle üle teravate kivide järele. Kolbakorjaja sammud olid pikad ning poiss pidi tublisti vaeva nägema, et valugrimasse tagasi hoida ja tal kannul püsida. Iga sammuga muutus tohutu torn nende ees üha hiiglaslikumaks. Mudrumunale tundus, nagu liiguksid nad mitte sammudega, vaid hiiglaslike, tohutute hüpetega. Maailm nende ümber sööstis mööda ebaloomuliku kiirusega ja Torn kasvas nende ees nagu halvas unenäos, kuni oli nii suur, et täitis kogu ruumi nende ees. Siis maailm peatus ja hakkas liikuma oma tavalise kiirusega. Nad olid kohal. Ehitis oli tõepoolest hiiglaslik. Kahel pool selle sissepääsu aurasid tohutud kuumavee-allikad, suured nagu järved. Nendest tõusev aur mässis kogu torni jalami aeg-ajalt endasse. Elukas viis poisi torni tohutust väravast sisse. Torni sisemus helendas vaevu-vaevu. Kuuvalgusega sarnane kahkjas valgus immitses vastu tahtmist kuskilt kõrgelt, saali laes olevatest avadest, kuid oli nii hädine, et erines vaid õige vähe täielikust pimedusest. Sammaldunud inimpealuudega palistatud iidse saali teises otsas oli hiiglaslik, ajast mustaks tõmbunud, varjudesse uppuv luutroon, millel võis aimata mingit tohutut kogu istumas. See ei olnud inimene. Lummutise teener, kui ta end kolinal püsti ajas ja ositi hämarusest nähtavale ilmus, polnud isegi mitte inimese moodi. Pühard oli erinevate olevuste kontidest kokku laotud monstrum, kelle ainsaks elavaks koeks oli keha ülaosas asuv roosa suu, mille abil torni vardjas kõnelda sai.
«Vai, et isand toob uut liha,» ütlesid tontja olevuse roosakad huuled. «Vai-vai.»
«Õpeta teda.»
«Vai õpetada vaja, vai-vai. Kutsika pia tarkusest tühi, näe. Isandale toodi ohverduseks lollakas, vai eh? Nigu isand käsib, taome pea tarkust vai midagi täis, lolluse lööme välla, nii-jah.»
Veri tarretas poisi soontes. Kas siia, selle koletise juurde peabki ta nüüd igaveseks jääma?! Kui Mudrumuna ehmunult Kolbakorjaja poole vaatas, et sellelt armu paluda, oli lummutis juba kadunud. Poisi juuksed tõusid peas püsti.
«Vai-vai,» astus kont-tont lähemale. Hiiglaslikus hämaras saalis trampisid luised jalad põrandat nagu rammpalgid. Mudrumuna süda peksles rinnus, püüdes iga hinna eest rinnakorvist pageda. Hirm poisi hingest puges kõhukoopasse ja tegi sinna oma jääkülma pesa. Luine monstrum kõrgus sellal juba hiiglasliku varjuna poisi kohal ning põrnitses teda oma tühjade silmakoobastega. «Nu too oma piakene siia, vaatame, mis seal sees kah on? Eh?»
Esimesena läksid liikvele
Esimesena läksid liikvele ebasurnud. Suure ja haisva karjana liikusid nad Rammulohu suunas. Nende haudkondi juhatasid surnud nekromandid – kõigused, koolnud, oma kärvuriteks kutsutud ratsudel. Tee nende jalge all oli kaetud vaklade ja mädanenud ihutükkidega, kui mitu nädalat maas haisenud kalmulised määndunud liha pudenedes end püsti ajasid ja minema loivasid. Elavate laager ohkas kergendusest. Loodeti taudi taandumist ja ilguti vastaste üle, kes selle jama nüüd endale kaela saavad. Vaid üksikud vangutasid pead ja ei pidanud säärast sõjapidamisviisi auväärseks. Üheks neist oli Murekingu noorisand Tõus ja teiseks rüütel, kelle kõrvale nad olid oma lõkkepaiga üles seadnud, Timuka ja Kondimurru isand Uhtija Luitepoeg, riietatud musta ja punasesse, Kahe Murtud Kondiga kaunistatud sõjasärki. Tõusu teine vestluskaaslane oli isand Uhtija vastand – noor, tervisest pakatav, valjuhäälne ja rahutu Laibavere ja Hauapõhja noorisand Õud Karmipoeg, üleni valges, Suure Verenire vappi kandev rüütlipoeg. Kolm sõjameest seisid koos teiste pealtvaatajatega laagri ääres tee servas ja saatsid pilkudega aeglaselt minemaloivavat eelväge.
«Häbilugu,
