põrnitses oma hõõguvate silmadega ainiti Kolbakorjajat. Ta tõstis rõngassärgi kõlinal oma muumiakäe ja raputas pihus olevat saua. Mudrumuna tajus enese ümber hämaras õhus nõrka liikumist. Nagu oleks öistest mägedest jahe tuulehoog korraks uksest sisse puhunud ja saalinurkades hiiliva tiiru teinud. Väljast kostis, kuidas kooljad liikvele läksid. Nad ajasid vange templi kõrval asuvate kuumaveeallikate poole. Nood, vaadates mullitavat vett, taipasid ees ootavat saatust, hakkasid kisendama ning vastu sõdima. Kuid kooljad ei andnud neile asu ega armu, vaid tõukasid õnnetud ükshaaval ja hulgakesi keevasse vette. Kisa ei kostnud kaua. Mudrumuna jõudis vaevalt mõelda, kuidas Ürgvana suudab Kolbakorjajat hulluks minemata vaadata, kui Luukontsu suurisand uuesti saua raputas, sellest nähtamatu tuuleiili vabastas ja kooljad väljas ise samuti vette ronisid. Nendega koos läksid ka kõik mädaneva lihaga kääpjalad. Surnud korjasid lihaleemesest supist puhtaks keenud kolbad välja ning tõid need templisse, ladudes need Ürgvana ja ta poegade selja taha kõrgesse püramiidi. Tulikuumas vees solberdades läks värsketel kääpjalgadel piisavalt aega, et ka ise lihast puhtaks keeda. Nüüd sobitusid ka nemad ideaalselt Luukontsu kondisesse saatjaskonda. Ümber Kolbatorni levis vänge mädanenud keeduliha hais. Kolbakorjaja andis hääletu käsu ja Roosi läks pealuude kuhja juurde. Ta tõstis virnast esimese tarkuseanuma. Tüdruk, Mudrumuna jaoks vaid tume varikuju vastu kuuvalget saaliust, pani pea vastu luist otsmikku, hoidis veidi aega silmad kinni ja noogutas, andis kolba Väike-Urri kätte ja võttis järgmise. Poiss lükkis heakskiidetud kauba nööri otsa, mis tal kaelas rippus. Roosi kiitis heaks juba järgmise pea, seejärel järgmise. Ülejärgmise viskas ta Väike-Urri jalge ette maha. Too, alistudes lummutise käsule, hüppas kogu jõust kolbale peale, nii et see jalge all purunes, ja hüüdis: «Seda tarkust on meil juba küllalt!» Nii katsusid nad läbi kogu kauba. Kui üks nöör Väike-Urri kaelas täis sai, asetas ta klobiseva kaelaehte maha ja võttis järgmise nööri. Ühtelugu lendasid luukerad praagihunnikusse.
«Soolapuhujad, rändharjuskid, kõrtsikaklejad ja hoorad,» tähendas Kolbakorjaja halvakspanevalt Mudrumuna suu kaudu. Nii lummutisel kui kõigustel tundus olevat terve maailma aeg, et rahulikult oodata. Lapsed seevastu väsisid kohutavalt ära. Roosi ja Urr said veel vähegi liigutada, kuid Mudrumuna püsis kõik see aeg liikumatult paigal ja pikkamisi tundis ta, kuidas kõik lihased hakkasid tuld välja lööma. Kogu keha karjus kramplikust paigalseisust ja nõudis asendivahetust. Kuid Mudru ei julgenud liigutada. Ta kartis ka ise sinna kolbakuhja sattuda. Parem oli olla hingede lugeja kui loetav. Ta tundis, kuidas hirm hakkas igast küljest peale vajuma. Kas oli lummutise tähelepanu temalt korraks hälbinud või mõjus inimeste elusalt keetmise nägemine nii rängasti, kuid poisi siiani vallanud ükskõikne rahu andis järele. Ta astus juba sammu tahapoole, nutuvõru suu ümber, kui poisi silmad kohtusid Väikse-Urri omadega. Neis silmadest kiirgas hoiatus. Mudrumuna tardus, tohutu jõupingutusega sai ta enesevalitsemise tagasi. Ta sulges silmad, et ei peaks enam nägema enese ümber toimuvat, ja keskendus vaid sellele, et korrata, mida Kolbakorjaja aeg-ajalt lausus.
Lõpuks, kui kogu kuhi oli heaks kiidetud või puruks astutud, rahunes Mudrumuna kiiresti. Saanud lummutiselt loa, lausus Mudrumuna: «Kolpade Korjaja annab teada, et on rahul kingiga. Vastutasuks kingi eest lubab Teadmiste Isand ja Tarkuste Teadja esitada teil ühe küsimuse, millele vastatakse. Kuid Teadmiste Isand pole rahul kinkijaga. Kahesaja talve eest toodi Ürgisand siia torni, kuhu ta pidi jääma tuhandeks talveks. Minult luba küsimata leidis Ürgisand viisi torni kammitsaist vabaneda ja põgeneda koos teadmistega, mis ta siit saanud oli. Nüüd oled sa taas siin…»
Kolm muumiat istusid oma ratsudel kui kivikujud. Vaikus kestis. Nüüd avas Kolbakorjaja esimest korda suu, et ise rääkida: «Sa arvad vist, et lummutis, kellelt kaitset anud, suudab sind päästa. EI! Siin tornis ei võida mind keegi. Tänasest jääd sa taas siia. IGAVESEKS! Seekord ei jäta ma sulle keha, et sa taas pageda ei saaks.»
Tuul pääses jälle saali ning mängis vilepilli selle seinte arvututes silmakoobastes. See oli üsna kaeblik viis. Siis tõstis kõigus käed ning rebis endal kuiva raksatusega pea otsast. Keha koolnud hobuse seljas lõi hetkeks kõikuma, sai siis tasakaalu tagasi ja peatu rüütel ulatas oma pea lummutise poole. Mudrumuna jälgis seda ja mõtles, et kas vana muumia andis oma kolba vabatahtlikult või sundis teda selleks lummutise vägi? Vastust ta ei leidnud. Samal ajal sirutas Kolbakorjaja laisalt oma hiiglasliku käe, mis tundus veelgi pikemaks venivat, ja võttis pea vastu. Samal hetkel kui muumia pea lummutise kätte läks, kukkus Ürgvana keha kärvuri seljast maha. Kolbakorjaja hüpitas koljut veidi oma käel ja viskas kuiva krõksatuse saatel siis teiste juurde püramiidi. Nüüd oli taas Mudrumuna kord suuvoodri rolli jätkata.
«Esitage oma küsimus!»
Kaks alles jäänud surmarüütlit istusid, nagu poleks midagi juhtunud. Mudrumuna oleks andnud nii mõndagi selle eest, et suuta vaadata nende koolnud ihu sisse, hingesügavusse. Surmarüütlid esitasid oma küsimuse. Mudrumuna kuulis, kuidas lummutis andis Roosile käsu ja see ruttas tornisügavusse otsima üht igivana pealuud, et kutsuda välja vaim, kes oskaks anda vastust külaliste küsimusele. Roosi ja Urr olid Mudrumunale rääkinud, et mitte kunagi ei vastanud lummutis ise, alati otsisid templilapsed hiiglaslikust tornist üles vaimu, kes oma elukogemuse tõttu teadis vastust või selle osa. Kui sellist ei olnud või nõudis vastamine sügavamat mõttetööd ja uurimist, nagu praegugi, siis otsiti kokku mitu pealuuvaimu. Tänagi läks nii. Ka Mudrumuna ja Väike-Urr pidid tormama otsima lisatarkusi. Esimest korda kogu siinviibitud aja jooksul lasti Mudrumuna üles, Koljutorni kõrgematele korrustele.
Iidmaa tuhm päike
Iidmaa tuhm päike kumas jõuetult kuskil pilvede taga oma lõpmatus kauguses, niipalju kui tema vähene jaks lubas. Palju see ei lubanud ja ilm oli jahe. Koolnud vares tiirutas kõrgel pea kohal, lehvides kurja oomenina mornis ja lohutus taevas.
«Kaua veel?» hõikas Tõus Urinale, kes oma setukaga kolme rüütliisanda ees sõitis.
«Kui siit mäenuki tagant välja saame ja pahemat kätt hakkab Kolbatorn paistma, siis olemegi mägedest väljas ja pärast metsatukka ongi küla.»
«Võta siis paar meest ja mine ette, vaata, et mõni külamees enneaegu hoiatama ei pääse.»
Urin noogutas ja saatis oma pojad, Rabaleiu, Nutu ja veel paar ette. Tõus nägi kuidas Urin heitis põlgliku pilgu Uhtija Luitepoja meeste poole. Kirp oma kaaslastega istusid vankreil ja aietasid aeg-ajalt, kui nende endi lõigatud haavad vahepeal tunda andsid.
«Vaatan teie sulaseid ja mõtlen, et kas see Veritaaga verega toitmine ikka tasub ära?»
Vana rüütel vaatas üllatunult oma sõjasõitjaid ja kehitas õlgu.
«Pärast seda, kui mu poisid andsid oma hinge Veritaagale, pole neist enam ükski surma saanud. Tundub, et aitab. Igatahes on see etem, kui peaksime pidevalt kellegi ära tapma, et neetud lummutisi eemal hoida.»
«Mis mõttes andsid oma hinge Taagale?»
«Te ei ole Taaga tavadega üldse kursis?»
«Tean, et ta ammutab oma väge lisaks verele ka inimeste piinadest ja annab vastutasuks piinadega samavõrra edu…»
«Jah, nii see on.»
«Aga mis see hing siia puutub?»
«Noh… ma ise seda värki väga ei jaga,» ja Kondimurru isand pöördus nende kõrval, sadulas einestava Õud Karmipoja poole. «Äkki Hauapõhja isand oskab täpsemalt rääkida. Kui ma ei eksi, siis rääkisite, et olite poisipõlves oma onu, Laibavere kõiguse juures rüütlitarkusi õppimas.»
Õud mühatas. Ta sõi suu aegamisi tühjaks.
«Te ei eksi. Seda Veritaaga värki tunnen ma läbi ja lõhki. Mu onu on Varivarju Kondikuga, kes Veritaaga ideega lagedale tuli, suur sõber.
