tegema.»
Õud Karmipoeg mühatas.
«Külmjalad on sõdalased nagu kõik teised. Või tahate öelda, et kui saate lahingus surma, siis olete te vähem sõdalane kui praegu? Kas teie meelest on surm häbiväärne?»
«Surm lahingus on auväärne ja kui ma langen niiviisi, siis olen enese üle uhke ja mu poegadelgi on põhjust isa hea sõnaga mälestada. Aga tont võtku, see sandikari seal ei ole küll auväärset surma surnud. Vähemalt enamik neist mitte. Hukatud vargad, röövlid, hoorad, mässajad, lõpnud pidalitõbised ja maanteekraavist leitud kärvand kerjused. Miks muidu on nende hinged maa peale kondama jäänud, selle asemel et tähtedele põrutada? Häbi on sellistega lahingusse minna!»
«Sõda on sõda, võta neid kui relva-, mitte võitluskaaslasi.»
«Relva? Sinu jaoks on ilmselt roostes hang ja kõver vikat ka relvad.»
«Ennemini roostes hang kui paljad käed. Rammulohu on suur ja rahva poolest rikas kuningriik. Me ei saaks iial kokku piisavalt väge, et neid alistada, kui me ei kasutaks kõiki relvi, mis meil on. Ja näete, auväärne isand, need seal.» Õud Karmipoeg osutas koolnud rüütlite salgale, kes neist mööda ratsutasid. «Need on rüütlid, nendega koos võidelda ei saa olla häbiasi. Kõik nad on oma eluajal olnud samasugused mõõgakeerutajad kui meie.»
Vappide järgi võis neis ära tunda Maagimägede rüütleid. Kõige ees ratsutas kurikuulus Kurisuu Vereiha.
«Vereimejad,» sülitas Uhtija Luitepoeg, «nendega koos võib juba võidelda, kuigi ühise pidulaua taha ei istuks. Mingi sohi lõhn on neil, surmarüütlitel, juures.»
«Miks sohi? Võta nende koolnuolekut kui lisaturvist. Kas parem turvis lahingus on häbiasi? Ei ole kellelgi keelatud endale surnunahka kaitseks selga tõmmata.»
Luitepoeg naeris ja patsutas Õudusele õlale. Tõus vaikis. Talle tuli silme ette öö, mil Kontlik Põrmupoeg ta isa võigastas ja millise jälestusväärse pidulaua taga ta oli sunnitud olnud istuma. Noormees sülitas vastikustundega. Õud Karmipoeg märkas seda.
«Noo, kas Murekingu noorisand ei ole meiega nõus?»
«Täiesti nõus olen. Ühe laua taha nendega istuda ei tahaks, aga seda on raske vältida, kui üks säärastest on mu oma isa.»
Uhtija vilistas üllatunult ja kaastundlikult, kuid Õud Karmipoeg patsutas Kaepojale tunnustavalt õlale.
«Ära muretse, sellega harjub.»
«Harjub?»
«Minu vanavanaisa Ontlik Verepoeg on vereimeja. Juhib siiamaani suguvõsa ja mis seal salata, hästi juhib. Hea, kui isaisad ei sure ja taeva poole jalga ei lase, nii jääb nende tarkus alles. Ebasurnud sugulased muudavad suguvõsa tugevaks. Elu eest ei tohi põgeneda, see on lahinguväli ja siin tuleb võidelda lõpuni!»
«Elu lõpuni ma saan aru, aga mille lõpuni kooljatel võidelda?»
«Maailma lõpuni! Kuni püsib Iidmaa, seni seisab siin ka mu vanavanaisa Ontlik Verepoeg ja tema järeltulijad!»
«Tundub, et minu isa on otsustanud ka oma vereliini kuni maailma lõpuni jalgel hoida. Ainult, et millest pean mina elama, kui ta igavesti oma maade ja valduste otsas istub? Kas ma pean eluaeg tema lossis elama?»
«Ving-ving! Ise tuleb omale maad ja varad kätte võidelda! Sul on selleks terve elu aega! Surnud suguvõsa kindlustab, et kui midagi nihu läheb, siis ei lõpeta sa maanteekraavis, vaid sul on alati kuhu tõmbuda haavu lakkuma ja uut jõudu koguma, et otsast alustada! See ongi õige mõõgameeste viis elada. Ei lase mugavaks minna, nagu Rammulohu vedelvatsadel tihtilugu juhtub, elu, nagu ma ütlesin, on lahinguväli.»
«Täiesti nõus,» noogutas Uhtija oma halli habet. «Selles on Karmipojal õigus – meie maal elab veel meestesugu. Ainult see koolnud lihtrahvas, see on häbiks.»
Tõus Kaepoeg vaatas mööduvat koolnukarja ja pigistas mõõga käepidet. Ta hääl hakkas ohtlikult raevukaid noote võtma.
«Kui ma pean omale ise maavaldused välja võitlema, siis tahan ma seda teha omaenda käte rammuga, mitte pugeda nende töllakate selja taha. Mina igatahes ei kavatse seda kannatada. Väeülemad võivad ju arvata, mis tahavad, aga mina ajan oma sellid jalule ja põrutan sellest kooljakambast ette!»
Uhtija Luitepoeg vangutas pead.
«Kui neist kööbatsitest siin ette lähete, siis tulen teiega, isand Tõus. Alamrahvas naerab mind välja, kui lähen tagasi ja selgub, et olen kogu sõjakäigu olnud koolnute ripatsiks.»
«Just!»
«Ärge olge tormid,» püüdis Õud kaaslasi vaigistada, «Rammulohul on mehi nii, et mustab. Las koolnud teevad väed võrdsemaks, saate ainult asjatult hukka.»
«Alles esimene surm teeb rüütlist rüütli, isand Sabassörkija,» otsis Tõus välja ütluse, millega isa teda kodus kostitanud oli. «Kas see ei peaks mitte olema südamelähedane just teile, vereimeja järeltulija? Või ei kiirusta te vanaisa eeskuju järgima, väike värin on ikka sees?»
Laibavere noorisand tõmbus turri.
«Jutt või asi!»
«Ja pealegi, ma mõtlen,» jätkas Tõus. «Mis varandusi me sõjakäigust ikka saame, kui see kaarnakari ees puhta töö teeb?»
See argument mõjus vereimeja pojapojale silmapilkselt. Too ajas end sirgeks nagu pulk.
«Tohho tonti! Tulen teiega, saab näha, kes meist siin on sabassörkija ja kes esivõitleja.»
Uhtija nägu kiskus neid kuulates habemepuhma varjus naerukurrule.
«Oh, noorus tuleb meelde, siis olid ka sõdalased veel sõdalased, mitte mädakonnad, ja tehti tegusid, mida siiamaani mäletatakse.»
«Milliseid?»
«Võin teile näiteks pajatada, kuidas me omal ajal mäejahil käisime…»
Kuid Tõus, kes oli ennast üles kütnud, ei soovinud vanamehe pajatusi kuulata.
«Teine kord ehk kuulame, praegu peaks võimalikult kiiresti teele asuma. Kuidas me neist, raiskadest, mööda saame? Tee on tõpraid nii tihedalt täis, et hanereaski ei mahu õieti läbi, peab teisi jalge alla hakkama tallama, mis siis veel härjavankritest rääkida.»
Uhtija ei solvunud, temaski oli tärganud nooruslik seiklusjanu.
«See ei ole mingi mure. Koolnud põrutavad mööda otseteed ja esimesena jääb neile ette Külmvee küla. Mitte kõige suurem ja rikkam, aga see-eest täiesti kaitsetu. Kuigi otse, liiguvad kalmulised nii aeglaselt, et neid on – heheh – paras surma järele saata. Kui me teeme hobustele säru ja jätame voori tasapisi järele sõudma, siis võime teha tagasipõike, käänu läbi Järsuveere kuru, jätame Külmvee kooljatele ja ise järgmiste külade kallale. Tee on küll pikem, kuid hea õnne korral jõuame enne kondikuid kohale ning teeme hoopis rikkamate küladega puhta töö. Saadame saagi paari sulasega tagasi Järsuveere teele, voorile vastu, ja kihutame ise muudkui edasi. Seal on Lillehaua, suur ja tore küla, ning siis on juba Hädala mõis käega katsuda. Kui veab, jõuame põhjaliku rüüsteretke teha, enne kui kohalikud isandad sõjasalgad kokku saavad, kui aga saavad, siis on juba kalmulised ka kohal ja hakkame ühiselt lahinguid lööma. Kuidas plaan kõlab?»
«Kõlab
