ja Hauapõhja Õud, nagu tema puhul tavaks, vaid mühatas, seekord nõusolevalt.
«Külalised! Külalised!» kilkas Roosi
«Külalised! Külalised!» kilkas Roosi tuppa joostes. Roosi oli kahvatu, kõhn ja kondine tüdrukutirts, ronkmustade juustega ja hullumeelse silmavaatega. Näojooni oli tornipimeduses võimatu tabada, kuid Mudrumuna kujutas neid vaimusilmas ise ette. Need olid Lätte, ta hukkunud õe sarnased. Nii Väike-Urr kui Mudrumuna, kes olid juba oma asemeile kerra tõmbunud, kargasid püsti. Väike-Urr oli hallide sagris juustega uskumatult karvane poisinäss. Temagi silmad põlesid hullumeelse leegiga. Kui nad talle otsa vaatasid, tundus Mudrumunale, nagu oleksid kaaslased iga hetk valmis teda paljaste kätega lõhki kiskuma. Poiss püüdis neid mitte ärritada ja mõtles, et kas ka tema silmad saavutavad kunagi säärase hullumeelse ilme. Võis vabalt olla, sest see paik siin oli hulluks minemiseks just paras paik. Iga sein tornis oli laotud pealuudest ja kõikjalt põrnitsesid sind vahetpidamata tühjad silmakoopad, ükskõik kuhu ka pilku ei pööranud. Põrandadki olid luust ning kõndides tuli hoolega ette vaadata, et ei koperdaks, sest lagipead olid kui munakivid reas ega meenutanud põrmugi kodust kõvaks ja siledaks tallatud muldpõrandat.
Mudrumuna ei osanud öelda, kui palju oli möödunud aega sellest hetkest, kui Kolbakorjaja ta torni tõi. Kui ta kaaslastelt küsis, siis ütlesid need, et ärgu ta selle üle muretsegu. Aeg tornis ja aeg sellest väljaspool käisid erinevat rada pidi. Võis vabalt olla, et väljaspool torni polnud ta üldse veel oma kodukülast lahkunudki… või oli küla juba aastasadu välja surnud… või oli alles eile. Iga üliharv kord, kui nemad olid välja lubatud, oli seal erinev aeg. Poiss ei saanud sellest hästi aru, kuid ei pärinud rohkem. Igatahes, oli kuidas oli, kuid seni polnud pärast Mudrumuna saabumist rohkem ükski võõras Koljutorni rahu rikkunud. Nüüd tormasid kõik kolm rõdule ja kiindusid pilkudega kaugel all hägusse kaduvale kaljusele teele. Oli öö, kuid täiskuu aeg ja hõredate pilvede tagant kumas piisavalt valgust, et Mudrumuna silmad tabasid kaugel all mäenõlval mingit liikumist. Aeglaselt musta maona kaljunukkide vahel keereldes sõitis paksust udust välja pikk kolonn. Selle ees ratsutasid kolm kuivetunud rüütlit, nende kilpidel ja piigivimplitel võis aimata pooliku sääreluu kujutist. Mudrumuna teadis tulijaid, sellel kondil oli sini-roheline taust. Luukontsu isandate tuttav vapp. Kerge naeratus väreles poisil korraks suunurkades. Külalised olid justkui tervitus kodukohast. Nende valdused asusid otse Murekingu isanda maade kõrval.
Rüütliisandate taga sammusid sadakond kokkuaheldatud inimvaret. Vange valvas mõnikümmend kooljat, kes luude naksudes kahel pool vangiderivi kooberdasid. Enamus kooljatest olid vanad, kokkukuivanud kontlased, kuid oli ka alles värskeid ja mädanevaid kääpjalgu, näha, et äsja manalateele läinud. Nood olid samuti valvatavad olnud, kuid teekonna raskusele alla vandunud ja Luukontsu isanda poolt juba valvuritena uuesti jalule tõstetud.
«Värsket tarkust tuuakse,» tähendas Roosi.
«Ei tiia mis nad koa vasta tahvad?»
«Küllap mõnd manajatarkust, kuidas kääpjalad aeglasemalt mädaneks või kuidas elavaid palja sõnaga surnuks sajatada.»
«Ei tiia, Luukontsu issand o jo isi juba nõi eakas, et võiks Pühardile ühte ja toist õpetada, äi usu mia et tol siit miskit uut o õppida.»
«Sa tead seda rüütlit?»
«Iidvana sugu, keik nende mihed ja puoled naised o surnute manamise piale mihklid. Aint äda, et nende maade pial põle enamb ihtegi elavat inge järel. Ku tahvad uusi sulasid, siss piavad noid sõjakeikudelt tuoma. Õnneks o mede issand noidega liidun, mede kanti põle nad kimbutand.»
Värskeid surnuid oli enne kooljastamist kõvasti rapitud ja näritud. Ju olid Luukontsu isandad lasknud kontlastel nende kallal oma isu rahuldada. Sel oli ka kasvatuslik külg. Vaatepilt, kuidas ebasurnud kokkukukkunud kaaslasi õgisid, sundis teisi vange ebainimliku pingutusega viimase võimaluseni jalgel püsima. Ärasöömise saatus oli tabanud viimastel päevadel mitut inimest isegi siis, kui nad polnud veel kokku kukkunud. Seekord ei läinud nad aga kooljate roaks, vaid oma elavate kaaslaste ninaesiseks. Otse sõjakäigult toodud õnnetute vangide toit oli juba nädala eest otsa lõppenud ja et nood teel nälga ei kooleks, lasksid rüütlid neil paar kaaslast nahka panna. Rüütlid ise toitu ei vajanud. Nad olid sama surnud kui kontjalad, keda nad käsutasid, veel surnumadki, kuna olid viimastest mitusada aastat vanemad ja korralikult mumifitseerunud. Vanim neist oli inimeste poolt korduvalt tapetud ja tükkideks raiutud, korra isegi ära põletatud, kuid tema pojad, kes olid isa jälgedes hoolsalt surnumanamist õppinud, tõid ta iga kord teispoolsusest tagasi ja kloppisid uue keha kokku. Perekond ja nende järgi ka teised kutsusid vanataati Ürgisandaks. Praeguseks olid Ürgisanda pojad juba ise ammu manalateel, niisamuti nende pojad, ja nüüd käis vana isanda lemmiklapselapselaps, kes veel elas, mumifitseerunud taadi juures tarkusi õppimas. Siia polnud poissi aga kaasa võetud. Liiga verine oli tegu, mida kolm kõigust tulid tegema. Elus inimene võis sellest kergesti mõistuse kaotada või saada mõtlemisse vildakusi, mis hiljem karmilt kätte võisid maksta. Asjatu julmus oli Luukontsude suguvõsas ja Ürgisanda õpetustes alati põlatud käitumine olnud. Ei olnud mõtet tekitada endale liigseid vaenlasi. Kunagi ei võinud teada, kes sinu tapetutest mingil hetkel uuesti tegutsemisvõimeliseks muutub ja kõige ebasobivamal hetkel kättemaksu nõutama tuleb. Parem oli kohelda neid vajaliku julmuse seadust mööda. Sest need, kes hiljem ebasurnuna saavad piisavalt võimsaks, et ohtlikuks muutuda, mõistavad selleks ajaks juba ise, et Luukontsu isandad ei teinud midagi üleliia ega halvasti, on ehk veel tänulikudki, et õigel viisil hukka said.
Väsinud inimmass aeti templi kõrvale, kus kooljad neid valvama jäid. Isegi oma praeguses jubedas väsimuse seisundis vahtisid vangid, silmad jõllis, tohutut pealuudest torni ja selle imikupeadest kaunistusi.
«Lähme alla,» soovitas Urr. «Peremees kutsub.»
Teised noogutasid, nemadki tundsid, et külaliste puhul on Kolbakorjaja ise koju käima tulnud ning nõuab neid alla. Nad viskasid veel viimase pilgu torni ees kogunevale salgale ja lippasid siis, kuidas jalad võtsid, alla, peasaali, mille ühes otsas asus Kolbakorjaja troon ja teises Torni peasissepääs. Sõnagi lausumata ja troonile pilkugi heitmata võtsid kolm õpilast sisse koha otse trooni ees oleva trepi jalamil ja jäid sinna liikumatult seisma.
Kolm rüütliisandat jätsid vangid ja kondikud välja ning trampisid oma kärvanud ratsudel templisse. Luuratsude kapjade trampimine kajas pimeda saali igast seinast vastu. Nii mõnigi põrandaks olev pealuu läks raksudes puruks. Koolnud rüütlid tulid otse trooni ees seisvate lasteni. Vaid suure vaevaga suutsid need kolm hoida oma näod ilmetud ja kehad võpatamata, kui Ürgisanda võimas, ammusurnu enda poolt luuhaaval karu, põdra ja hobusekontidest kokku laotud kärvuri tume kogu templiteenijate ees seisatas. Luukontsu pojad järgnesid talle. Igivana muumia pimedas kollakalt hõõguvad silmad põrnitsesid lapsi nagu sitikaid, justkui kaaludes, kas lömastada nad kapjade all või mitte. Siis pööras ta oma pilgu troonis istuva lummutise poole. Kõigus kummardas lummutisest kojaisandale kergelt. Isegi kärvuril istudes ulatus ta pea vaevalt Kolbakorjaja põlvedeni.
«Ole tervitatud Kolpade Korjaja, toon sulle kingiks sada inimest, sada tarkust,» teatas vana surnumanaja. Ilmselt oli see lummutise loitsu mõju, et Luukontsu isanda hääl kõlas nõrgalt ja kähedalt, vaevukuuldavalt.
«Loodan, et mitte sada lollust,» põrutas Roosi ilmetu näoga vastu. Ta kordas, mida kuulis oma peas. Surmarüütlid ei teinud sellest ebasõbralikkusest väljagi. Nad olid tunded juba ammu kaotanud.
«Alkeemikud, laialt rännanud kaupmehed, osavad sõdalased, armukunstnikud,» ütles üks poegadest, Vargseks kutsutu, kuid Mudrumuna ei osanud öelda, millest säärane nimi. Hääl oli räme ja korisev nagu rabalaugas. Seegi kõlas suures saalis vaikselt ja alandlikult.
«Iga nende teadmistekübe saab sinu omaks,»
