lmine elulooraamat “Ma võtsin viina”, kirjutas Mart Juur eessõnas, et onud on igas peres alati intrigeerivad kujud, kes kingivad isadele napsi ja emadele lilli ning pajatavad seejärel oma uskumatutest seiklustest. See on tõsi. Onud on põnevad persoonid, kelle teed on käänulised, aga tuju ikka hea. Kui nad oma rännakutel meie juurde jõuavad, õhkub neist salapära, päevitunud nägu ning heinakõrs juustes kõnelevad kaugetest ja metsikutest maadest, magus lõhn onu krael tundmatutest tädidest. Onud tunnevad ilma ja inimesi ning neid tasub alati kuulata!
Aga onudel on ka teine nägu ja seda saame me näha siis, kui läheme ise onule külla. Sest loomulikult on onul olemas kodu, nii nagu igal laeval on sadam ja taeva all hõljuval kotkal pesapuu. Ka see kodu on isevärki, ta on onu nägu, nagu kõik, mis onule kuulub. Ja kui me sinna salapaika satume, saame me näha, et onu pole mitte ilmaaegu ilmas ringi seigelnud, ta on omandanud erakordseid teadmisi ning kummalisi kunste, mille abil oma elu mõnusaks muuta. Tore ja põnev on onul külas käia – oletan, et tunne võib olla umbes sama, mida kogesid Tommy ja Annika, sattudes Pipi Pikksuka Segasumma suvilasse.
Onu Bella uus raamat lasebki meil heita pilgu onu n-ö köögipoolele. Kujutleme end seda lugedes Onu Bella külaliseks ja meil hakkab suu vett jooksma! Laud on kaetud kõikvõimalike hõrgutistega, ühes nurgas valmib koduõlu, teises koduvein. Saun köeb, vihad ootavad, kassid nurruvad laua all. Aias sirgub aprikoosipuu ning õitsevad roosid. Maitseme parti, mekime kala, lõpetame ploomikoogiga – ja meil pole kahtlustki, et oleme sattunud paradiisi, kus Onu Bella täidab peaingli kohuseid.
Ajal, mil Euroopa Liidu reakodanik on harjunud sisustama oma külmkappi supermarketist ostetud anonüümsete purgikestega ega tee loodusesse sattudes vahet kuuse ja kase vahel, mõjub Onu Bella otsekui mõni Jules Verne’i kangelane, kes üksikule saarele jõudes millestki puudust ei tundnud. Ammendamatud teadmised kokakunsti ning aianduse valdkonnas muudavad Onu Bella alistamatuks – tema oskab iga puuoksakese enda heaks tööle panna, näiteks hõlmikpuu lehtedega peseb ta pead ning tulemus saab hea.
Arusaadavalt ei hoia Onu Bella oma teadmisi endale, vaid jagab lahkelt lugejatega. Seetõttu on tegemist väga praktilise teosega, mida võib lugeda ka kui koka- või nõuanderaamatut. Aga kuna autoriks on Onu Bella, siis lisandub sellele veel palju muud. Sest onud võivad rääkida millest tahes, alati on huvitav. Teate ju küll – hunt vaatab ikka metsa poole, sama lugu on onudega!
Meeldivat külaskäiku ja tundke end Onu Bella juures nagu kodus!
Sissejuhatuse asemel
Aeg-ajalt taban end mõttelt, et sadade ning tuhandete tekstide kirjutamine retsepti- ja nõuanderaamatutesse on nende autoritele sama suur väljakutse nagu jalgratta leiutamine. Tahaks siiralt uskuda, et nii see pole.
Käesoleva teose autor võtab julguse kompida teabekirjanduse ja memuaristika kokkupuutepindu. Tavapärane käsiraamat rutiinsete retseptide ja puiste nõuannetega oleks igav ja hambutu. Lugeja, kes pole kordagi elus pistnud rinda valitud roogade valmistamise algteadmistega, olgu need tavatud või suisa igapäevased toidud, ning kelle süda põksub kiiremini rännakutel koduõlle ja – veinimaailma, saab järgnevatest kirjaridadest meeleolukat teadmistelisa. Koduaias kasvavad haruldased ja vähem haruldased puud-põõsad ning aegade jooksul pereliikmeks olnud kassid ei täida ses raamatus pelgalt statisti rolli.
Kes otsib teosest autobiograafia elemente, saab autori eelmise sajandi lõpu toimetamistest aimu valdavalt väljaspool lavategevust. Kuid samas on autoril unikaalne võimalus kõnetada lugejat ka läbi tänase päeva prisma, mis on kordumatu rõõm.
Raamatusõber saab võimaluse taaskohtuda põgusalt mõne tuttavaga, kes mängis kaalukat osa autori eelmises üllitises “Onu Bella. Ma võtsin viina”. Tahan rõhutada, et praegune teos pole tavamõistes järg juba nimetet esikraamatule ja lugeja võiks seda võtta kui eraldiseisvat teost. Rikkalik valik illustratiivset materjali pole mõeldud trükipinna küüniliseks täitmiseks. Fotodel ja joonistel on asendamatu informatiivne funktsioon, aidates kirjutatut adekvaatsemalt mõista.
Loodan väga, et lugeja moraalne pale ei saa selle raamatuga kahjustatud.
Tähelepanu! Teose tegelased on ilukirjanduslikud kujud, kel võib, aga ei pruugi olla midagi ühist konkreetsete isikutega.
Vaade aprikoosipuule.
Ema Aita Maasik aprikoosipuuga.
Õitsev aprikoosipuu.
Raadio Tartu korvpallimeeskond, treener ja sm Ansip.
Aprikoosipuu
Minus tekitab aprikoosipuu alati väikese küsimuse või üllatuse: kas ta on tuttav või tundmatu või hoopis hästi tuntud haruldus?
Ostsin puu 1990. aastate alguses Türi lillelaadalt. On siiralt kahju, et unustasin tookord pärida täpsemat teavet sordi nime ja päritolu kohta. Kas spetsiaalselt põhjamaade jaoks aretatud aprikoosisort oli ´Põhja-aprikoos´, ´Mitšurini parim´, ´Mindalnõi´ või ´Harku varajane´, jäägu uurida pomoloogia ajaloolastele.
Kahel esimesel kasvuaastal katsin puu talve tulekul kuuseokstega ning kuhjasin kattele lund. Hiljem polnud seda enam võimalik teha, sest puu kogus jõudsalt kõrgust. Nelja-aastaselt hakkas ta õitsema ning järgmised kaheksa aastat sai igal maikuu hakatusel imetleda valgesse mähkunud imet. Aprikoosipuu oli kui töörahvapüha kuulutaja, kuna õitses alati 1. mail. Tõsi, sugugi kõik aastad polnud õierohked. Pakaseline talv ja vähene õitsemine polnud omavahel seotud. Näis, et enam kurnas aprikoosipuu õitsemistahet mõõdukate külmade ja pikkade sulaperioodidega talv.
Aprikoosipuu püstitas omamoodi rekordeid õitsemise kiiruses: kui esmaspäeval avanesid esimesed õied, siis järgmisel esmaspäeval hakkasid kroonlehtede valged helbed juba langema ning puu valmistus lehtima. Mida ei tohtinud juhtuda selle lühikese aja jooksul? Loomulikult ei tohtinud olla öökülmi või – veel hullem – sadada lörtsi ja lund. Nädalane õiteaeg pidi meelitama puule palju mesilasi, kes kindlustaksid tolmeldamise, et kogu vaev poleks asjatu. Efektiivne tolmeldamine on tähtsamaid kriteeriume, et saada saaki. Õnneks on aprikoosipuu isetolmleja, seega puudub akuutne nõudlus sordikaaslase järele.
Kahtlus, et aprikoosiviljad ei valmi meie tingimustes, osutus alusetuks. Viljaalgetest küpsete aprikooside ilmumiseni kulus kolm kuud. On huvitav märkida, et soodne kevad ei pruukinud olla otseses korrelatsioonis puu varasügisese rikkaliku viljakandvusega. Aprikoosid olid enam-vähem sama maitsega ja sama suured kui need viljad, mida poes müüakse. Küpsed aprikoosid olid kollased, päikesepoolsetel okstel kaetud vaevumärgatavate karmiinpunaste täpikestega. Täisküpsed aprikoosid varisesid puult väga kergesti.
Aprikoosipuust kujunes minu kollektsioonaia oluline kehand. Kui kasvuhoones oli imetlusobjekt viinamari, siis avamaal kogus ilma igasuguste reservatsioonideta rammusama osa tähelepanust aprikoosipuu. Veel enam! Erinevalt viinamarjast pöörati aprikoosipuule uudishimulikke pilke kaks korda aastas, õitsemis- ja viljumisajal. Kõrget kasvu puu jõudis viljapuude istutus- ning paljundusmaterjalidega tegelevate spetsialistide ja entusiastide huviorbiiti. EPMÜ agronoomia teaduskonna lektor Toomas Laidna käis teda tihti vaatamas ning tõdes, et tegemist on üsna tavatu nähtusega meie laiuskraadidel. Ta varus peotäie puuoksi pookematerjaliks ja palus säilitada aprikoosiseemneid, et paljundada omajuurseid puukesi. Üsna tõenäoline, et kusagil Eestimaa aias sirgub praegu aprikoosipuu, mis sai alge minu aiast.
“Imepuu” uudistajate hulka kuulusid ka kolleegid Tartu raadiost. Kollektiiv oli pikka aega unistanud ühisvisiidist mu koduaeda. Olin säärasest uudishimust ja tähelepanust liigutatud ning nõustusin võõrustama peaaegu 20 töökaaslast. Töötades väidetavalt esimeses eraõiguslikus raadiojaamas, tundsin elus esimest korda, millist tähendust omab sõnapaar “meeskondlik koostöö”. Me olime kui üks suur pere oma rõõmude, aga ka probleemide ja muredega. Tööst vabal ajal tähistasime
