tärganud taimi tuli lisaks hoolikale kastmisele hellitada pasliku valgusrežiimiga. Poolpimedas ja väga soojas ettekasvatuskohas kippusid taimed välja venima ja murduma. Muide, seda juhtus mitu korda.
Arbuusitaimede ettekasvatamisel kasutasin kokkupressitud turbast valmistatud taimepotte, mis minimeeris võimaluse vigastada noorte taimekeste juuri. Turbapotid lagunesid kasvuhoone mullas kiiresti, kaasa aitas hoolikas kastmine. Kuna arbuus on väidetavalt kõrbelise päritoluga, polnud külluslik kastmine otstarbekas. Jäin lootma, et loodus kingib sooja ja päikselise aasta ning arbuusikasvatamise debüüt õnnestub.
Juunikuu lõpus oli arbuusitaimede kasvukoht täidetud tihedalt taimevartega. Varte küljes ilutsesid karvased lehed, millel oli aimatav sarnasus viigipuu lehtedega. Algas taimede õitsemine. Kollased arbuusiõied meenutasid kurgiõisi, kuid olid viimastest suuremad. Loomulikult said tolmeldajad putukad kogu õitsemisperioodi vältel vääramatu õiguse õisi külastada.
Augustikuu lõpuks omandasid arbuusiviljad iseloomuliku rohelise värvuse, kuid olid ilma mustade juttideta. Viljad ei olnud suured. Kõige suurem vili oli umbes väikese lapse pea suurune, kuid viljaliha tundus sama magus ja mahlane kui lõunamaadest pärit arbuusidel. Vilja valge osa oli umbes pool sentimeetrit paks, seemned tillukesed.
Kaugeltki mitte kõik järgmised aastad polnud arbuusikasvatuse seisukohalt edukad. Nurjumise peamine põhjus oli päikesepaiste ja soojuse sage defitsiit, ennekõike juulis ja augustis. Päikese varjamise teatud süü sai veeretada kasvuhoone teises sektoris paiknevale viinapuule, mis oli tänu jõudsale kasvule ja arengule kasvuhoone vaieldamatu peremees kogu rajatise 15aastase eksistentsi jooksul. Arbuusikasvatuse tulemuste positiivne jada jäi aastate lõikes ebaregulaarseks ja prognoosimatuks ning mu huvi jätkata rauges kiiresti.
Märksa väiksemate riskidega oli seotud eksperiment melonite territooriumil. Kui arbuusikasvatus võis mõnel aastal päädida nulltulemusega, siis melonite puhul ei jäänud ma kordagi tühjade pihkudega. Ent töö- ja hoolitsemisrõõmu kulus siingi mehiselt.
Sarnaselt arbuusiga tuli ka melonitaimed varakult ette kasvatada. Seemnete idanevus oli alati kõrge, taimed tärkasid reeglina varem kui arbuusil ning seemneid soetada polnud Eestis 1990. aastate alguses suur probleem. Kasvatasin sorti ´Leningradi kantaluup´.
Istutasin taimed kasvuhoonesse siis, kui võimalik külmaoht oli minimaalne. Sirgunud taimed on äravahetamiseni sarnased kurkidega. Esimesel aastal arvasingi, et seemnepakikesse on sattunud ekslikult kurgiseemned. Kui taimed südasuvel õide puhkesid, kadusid kahtlusenoodid kiiresti, kuna meloniõied on suuremad.
Meloni esiisa on nagu arbuuski pärit kuumadelt ja kuivadelt aladelt. Liigne kastmine võib teha kasu asemel hoopis kurja. Melonivars ja juurekael on väga õrnad ning võivad hakata mädanema. Tavaliselt järgneb sellele taime hukkumine.
Melon oli vilkam ja kiirem küpseja kui arbuus. Kahvatukollased, lavakurgist tunduvalt suuremad viljad andsid märku küpsusest, muutudes meeldivalt aromaatseks. Lõhnanaudingut valmistasid isegi terved viljad, polnud vaja neid tingimata tükeldada. Külalistele pakutud meloniviil tekitas alati piisavalt palju elevust, kuigi vilja suurus ei suutnud edukalt konkureerida kauplustes ja turgudel müüdavate rivaalidega.
Minu melonite kasvatamise entusiasm hääbus üsna kiiresti, vabanenud kasvupinda kasutasin teiste kultuuridega katsetamisel. Loobumine oli seotud ühe olulise objektiivse põhjusega: ma ei salli meloni lääget maitset. Värske dessertvilja tuunimine hapude mahladega oli kui põgenemine vihma käest räästa alla. Toidu-, antud juhul melonimaitse üle ei soovi ma vaielda.
Baklažaan kui maavitsaline on kõrvuti paprika ja tomatiga täiesti tavaline, laialt levinud köögivili Lõuna-Euroopas. Meil Eestis mäletatakse baklažaani lähiminevikust ennekõike mitmesuguste Bulgaaria ja Ukraina päritolu köögiviljakonservide koostisosana. Ent baklažaan, mida uuemal ajal kutsutakse kelmikalt ja kadakasakslikult munataimeks, vääriks märksa enam tähelepanu rikastamaks toidusedelit.
Baklažaanieksperimendile läksin vastu oluliselt tagasihoidlikumate kahtluste-kõhklustega, sest läbitöötatud pisku aimekirjandus võrdles selle köögivilja kasvatamist sageli paprikaga. Paprikat olin ma juba varemgi kasvatanud ning saagist polnud ilma jäänud. Küll aga leidis tõestust fakt, et baklažaani vegetatsiooniperiood on pikem kui paprikal ning võib kesta koguni viis kuud. Samuti sai kinnitust tähtis detail, et baklažaani ümberistutamisel ei tohi mitte mingil juhul vigastada juuri, sest siis hakkab taim kasutama oma potentsiaalset energiat mitte maapealse osa arendamiseks, vaid viga saanud juurekava restaureerimiseks.
Pisikesed neerukujulised seemned külvasin turbast istutuspottidesse ühe kaupa juba märtsis. Kivikõva konsistents andis ilmselget märku, et seemnete idanemasaamiseks tuleb neid ülihoolikalt kasta, kasutades sooja, 20–25kraadist vett. Seemned idanesid rahuldavalt ning mai keskel olid võrsunud taimed istutatud juba kasvukohale. Hallikasroheliste ja karvaste munajate lehtedega ning üsna lihavate vartega taimed puhkesid õide südasuvel. Õied meenutasid kartuliõisi. Elujõulisemad taimed olid kasvatanud külge arvestatavad viljad juba septembri alguseks. Need olid väljaveninud pirni kujuga, ahvatleva läikega ning kuninglikult tumevioletsed.
Baklažaanide kasvatamine katmikalal õnnestus igal aastal. Soovitan hakkajatel ja julgetel aiandusentusiastidel katsetada baklažaaniga! Muidugi juhul, kui ollakse kasvuhoone õnnelik omanik ja omatakse vähemalt keskpärast kogemust taimedega ümberkäimisel. Kui nimetet köögivili muutus tavaliseks kaubaartikliks suurte toidukaupluste lettidel, hääbus mu huvi kasvatada neid koduses kasvuhoones.
Veel ühe maavitsaliste sugukonda kuuluva taime kasvatamist praktiseerisin kasvuhoones. See oli tubakas. Tõsi, tubakakasvatus ei hiilga minu botaaniliste eksperimentide virvarris just erilise jätkusuutlikkusega. Kasvatasin tubakat kasvumajas vaid aasta. Ühe tubakataime (õigemini mahorkatubaka) seemnetega kaubitseja leidsin juhuslikult Tartu avaturult 1990. aastate alguses. Kahjuks ei osanud müüja tubakakasvatusest midagi pajatada, seega tuli võtta edaspidiste tegevuste aluseks mõisted “katsetamine” ja “intuitsioon”.
Külvasin peenikesed mustad seemned kasvuhoone ühte nurka. Olin kohe alguses veendunud, et viljakas tubakakasvatamine pole tegevus, millega hiljem uhkustada. Läks aga sootuks vastupidi.
Peagi olid taimed tärganud ning rühkisid jõudsalt kasvada. Silmatorkavalt sümpaatsete lillade õitega taimed olid vaatamisväärsus omaette. Kui vend Enn sai teada, et kasvatan kasvuhoones tubakataimi, muutus tema suhtumine minu aednikuveidrustesse lugupidamise ja austuse suunas. Enam polnud haruldased korrad, kui nägin teda kasvuhoones taimi kastmas.
Kesksuvel ilmnes tõsine probleem. Tubakataimed olid äärmiselt vastuvõtlikud taimehaigustele. Kasvuhoone kui isoleeritud sootsium kiirendas ja soosis tõbede levikut. Haiguste ravi kemikaalidega olnuks maailma kõige suurem nonsenss. Langetasin otsuse likvideerida tubakaistandus, kuna ohtu võisid sattuda naaberkultuurid. Eraldasin vähegi kõlblikud tubakataimed haigusest puretud taimedest, et siis endale rusikaga rinnale tagudes väita: see eksperiment ei ole veel lõppenud täieliku fiaskoga.
Hoolikalt eraldasin taimevarred lehtedest. Õhukesele paberile õhukese kihina asetatuna kuivasid tubakalehed toatemperatuuril kiiresti. Vältisin kuivatamisel otsest päikesevalgust ja hoolitsesin selle eest, et ruum oleks õhutatav. Muide, sääraselt kuivatasin ma ka maitse- ja ravimtaimi.
Paari nädala pärast olid tubakalehed konsumeerimisküpsed. Vend Enn tõi lagedale piibu, mida ta kasutas siis, kui kodus said suitsud otsa ning parajasti ei olnud viitsimist või raha soetada uut pakki sigarette.
Omakasvatatud mahorkatubakas ei pakkunud joovastavaid naudinguelamusi. Pigem sarnanes suitsetamine legendaarsete sigaretimarkide Kosmos, Tuluke ja Sovetski soldat tarvitamisega ning meie laiuskraadidel kasvanud tubakataim on positsioneerunud minu meeltes kui ilutaim.
