avanes võimalus luua oma koduaeda juuraaegne park.
Minu Ginkgo biloba on noor puu. Ma ei teagi, kas tegemist on emas- või isasisendiga (hõlmikpuu on kahekojaline taim). Viljunud hõlmikpuud pole ma Eestis kohanud, küll aga nägin Saksamaal Potsdamis Sanssouci lossi aias suure puu all hõlmikpuu kortsuvajunud, ploome meenutavaid vilju.
Hõlmikpuu lehtedest saadavat ekstrakti on üritatud kasutada farmakoloogias võitlemaks Alzheimeri tõve ja dementsuse vastu. Paraku pole mul andmeid, kas teadlased võivad uhkustada põhjapanevate saavutustega. Seevastu oman hõlmikpuu ekstrakti kasutamise kogemust pea pesemisel ja juuste loputamisel. Lehed ju omast käest võtta!
Ajasin vanas kastrulis kolm liitrit vett keema ja puistasin sinna kolm kamalutäit helerohelisi lehvikukujulisi, pisut nahkjaid lehti. Jätsin segu seisma ja jahtuma kehatemperatuurini. Peapesu ajaks oli kastruli sisu omandanud roheka värvitooni ning lõhn, mis anumast tõusis, tundus kõike muud kui meeldiv. Aga pea sai puhtaks ja juuksed välja ei langenud.
Aiandushuvilised, kes soovivad hõlmikpuuga katsetada, peavad valima puule päikesepaistelise kasvukoha. Kevadel ei ole hõlmikpuu virk lehtija. Esimestel kasvuaastatel katsin puu talveks kuuseokstega kinni. Ikkagi soojamaise päritoluga eksoot! Puu näib olevat haiguskindel, probleeme kahjuritega ei ole märganud. Mine tea, äkki on haiguskindlus otseses seoses tõigaga, et hõlmikpuu võib looduses elada kuni 2000 aastat vanaks?
Ginkgo bilobasuisa nõuab, et talle pöörataks kõrgendatud tähelepanu. Soovitan istutada puu koduaeda niisugusesse paika, et ta ei jää märkamata ka kõige aiandusvõõramale kaaskodanikule. Küll te siis kuulete sageli imestushüüet: “Milliste huvitavate lehtedega puu!”
Ärge unustage märgata hõlmikpuu ilu ka sügiseti – kuldkollane rüü on väljakutsuvalt pilkupüüdev ja imetlusväärne.
Korea nulg käbidega.
Mäginulg ´Compacta´.
Halli nulu oks.
Kanada kuusk ´Sander’s Blue´.
20aastane torkav kuusk koduaias.
Must kuusk käbidega.
Jaapani nulg ehk Naabritega tuleb hästi läbi saada
Virga ja kohusetundliku aiapidaja tunneb kaugelt ära. Tema aias, kus teda kohtab sageli askeldamas, on kord ja ilu lahutamatud kategooriad. Iluaias juba töö otsa ei saa.
Täna on palav suveilm. Särtsakas Imbi on olnud mu üleaedne aastaid. Kuigi ta elab oma perega ammu mujal, aitab ta emal peenraid rohida ja tärganud taimi kasta. Täna on Imbil seljas helesinised päevitusriided ning ta liigub vilkalt, kastekann käe otsas, peenarde ja veevõtukoha vahet. Seda on kaunis vaadata, kui naine on tragi ja hoolikas. Sulen korraks silmad ning mõtlen end tagasi aega, kui me Imbiga olime nooremad ja suhtlesime väga aktiivselt. Oh, olid ajad… Aga sõbrajuttu puhume siiamaani.
Lõunapoolses küljes, aia taga, sätib Liina parajasti pesu kuivama. Ta viib pesukausi tuppa ja naaseb suurte murukääridega. Liinal on seljas napid, musta värvi päevitusriided ning ta hakkab meriseale heina ja võililli varuma. Liina armastab pojenge ja tal on ilumeel. Ta on istutanud lillekesi koguni minu aia äärde. Kuna ma parajasti kastan, siis osutab Liina lilledele ning temagi värske istutusmaterjal saab voolikust niisutatud. Hooletu ringikäimise tõttu veejoaga pritsin Liina poolkogemata märjaks, ta kiljatab ning taandub paar meetrit tagasi, kastmisvooliku tööulatusest turvalisemasse paika. Veidi hiljem näen Liinat aia taga kõhuli päevitamas ja raamatut lugemas. Kui ta silmad väsivad, tõstab ta pea ning meie pilgud kohtuvad. Milline idüll!
Õigupoolest elab Liina paljukorterilises majas, mille kõrval on puukuurid ja garaažid. Garaažikatusel armastavad päikest võtta teised kõrvalmaja naiselanikud. Nagu oravad pääsevad nad improviseeritud solaariumisse mööda pehkinud puuredelit. Kui minu 20aastane majakõrgune pirnipuu ´Järve seemik´ kevadel veel lehes ei ole, on teoreetiliselt võimalik jälgida päikesekümblust teise korruse aknast teatribinokliga.
Ometi on siis ratsionaalsem alustada aias kastmist, sedapuhku sademeveega, mis on kogunenud päevinäinud malmvanni. Kastekannuga saab sõeluda vanni ja taimede vahet üpris palju – vanni ja garaaže lahutab sümboolne vahemaa ning trajektoori ei varja ükski puu ega põõsas.
Minu aia läänepoolne külg piirneb teise rohelusse uppuva territooriumiga, kus asjaliku noorperenaise Evelini töökat kätt on tunda igal sammul. Täna on Evelinil seljas mummulised päevitusriided ning ta istutab aiaga piirnevasse alasse elupuid. Tulevikus peaks siia sirguma tihe hekk. Kas roheline müür on mõeldud privaatsuse tagamiseks või võrkaia kaitseks, jääb ebaselgeks. Sportlik, triksis-traksis Evelin õppis bioloogiat ning oleks ilmselt võrdne partner pajatama puude-põõsaste hingeelust.
Lausun Evelinile sõbralikult viisaka “Jõudu tööle!” ning alustan aednikujuttu elupuudest, kuigi Evelinile pakuvad enam huvi kaks ebatavalise kuju ja värviga tundmatut, introdutseeritud okaspuud, kes asetsevad teineteise vahetus läheduses. Evelin vaatab puid ning tunnistab, et ei suuda neid ilma taimemäärajata tuvastada. Temast võib aru saada, sest kuuskede, eriti aga nulgude välimääramine on koguni dendroloogile paras pähkel pureda. Lasin kord kahel dendroloogia spetsialistil aias kasvavaid nulge sõltumatult määrata ning sain üllatuseks erinevad tulemused. Pole harvad juhud, kui asjaarmastaja puusõber ei tee vahet isegi kuusel ja nulul.
“Vaata, kõige kindlam on vahet teha käbidega puudel. Kuusekäbid on tippudega maa poole, nulu käbid on tippudega taeva poole. Kui kuusekäbid elavad oma aja ära, siis kukuvad nad puu otsast alla, nulukäbid maha ei kuku, vaid jäävad puu külge ja lagunevad,” selgitan noorele naabrinnale. Jätkan: “Enamiku kuuskede okkad on neljakandilised, aga nulgudel on lamedad.” Unustan vestluspartnerile mainida, et minu jaapani nulu kõrval kasvav serbia kuusk eristub teiste hulgast lamedate okastega ning et nulupungad on vaigused.
Aianurka istutatud varjutaluvale jaapani nulule olen andnud rohkelt kasvuruumi ja võimalust nautida päikest kogu päeva jooksul. Püüdsin vältida viga, mille tegin palsamnulu aeda paigutamisel. Vaatamata väitele, et nulud võivad kasvada poolvarjus, soovitan võimalusel leida neile avatud, avar ja päikseline kasvukoht. Kui neid tingimusi ignoreerida, kasvab puu küll kõrgustesse, ent jääb pisut kipakaks, sest alumised oksad kipuvad laasuma. Minu jaapani nulu oksad ulatuvad peaaegu maani, puu on iseloomuliku koonilise kujuga. Nulgude iludusvõistlustel oleks “jaapanlanna” üsna esirinnas. Puu rohelised okkad, mis altpoolt helehallikad, teevad temast kaunitari. Erilist tähelepanu väärivad nulu silinderjad käbid, mis on tumesinakasvioletsed ja mõjuvad puu rohekashallil foonil eriti efektselt. “Jaapanlanna” käbikandvust pidin ootama pikalt – alles kümnendal aastal näitas puu esimesi käbisid.
Kes soovib nautida nulu käbiilu varem, peaks eelistama korea nulgu, kes on väga aeglase kasvuga, kuid juba meetrikõrgune isend kannab rikkalikult käbisid. Selline puu on ilma igasuguste reservatsioonideta imetlusobjekt. Paraku on minu korea nulg sattunud sageli kahjurite meelevalda, mis on jätnud parandamatud haavad; puu on osaliselt rootsik.
Dendroloogia entusiastid, kellel on tekkinud huvi ja sümpaatia nulu vastu, peaksid arvestama, et puu ei ole linnatingimustega suur sinasõber. Heitgaasid ja tahm talle ei meeldi ning seepärast ei ole mõtet kasvatada puud automagistraalide lähedal. Mul on tunne, et õhk minu aias on puhas, kuna nulud on võtnud kasvukoha enamvähem omaks.
Vaatamata sellele, et ma ise tähistan jõulupühi 24. juunil ja mul puudub igasugune vajadus tuua tuppa okaspuid, tahan siiski märkida, et nulud omavad jõulupuuna sugugi mitte vähetähtsat eelist. Detsembris tuppa toodud ja ehitud ning kuivama sunnitud puud ei poeta enda küljest nii massiliselt
