baklažaaniviljade pisikesed seemned on pehmed, neid võib süüa ja need ei häiri kedagi. Tükeldatud baklažaanivilja lõikepind tumeneb väga kiiresti. Vilja katab õhukene koor, mille võib eemaldada, kuid alati pole see vajalik ega otstarbekas.
Baklažaanidest valmistatud ikra on üks maitsvamaid leivakatteid. Pisut harjumatud on hõrgutise värvus ja konsistents: tumepruun ja poolvedel. Ikra valmistamiseks läheb vaja järgmisi aedvilju ja maitseaineid:
* 1 SUUR BAKLAŽAAN
* 2 SUURT SIBULAT
* U 6 SPL HEAD OLIIVIÕLI
* 7 KÜÜSLAUGUKÜÜNT
* 2 ROHELIST VÕI PUNAST PAPRIKAT
* 2-3 TL PEENESTATUD MUSTA PIPART
* KEEDUSOOLA(MAITSEJÄRGI)
Ajage oliiviõli pannil kuumaks, lisage seibideks või kuubikuteks tükeldatud baklažaan. Praadige, kuni baklažaanitükid on muutunud kuldkollaseks. Lisage viilutatud või tükeldatud paprika, sibul ja küüslauk ning sool ja pipar, jätkake praadimist, kuni segu pannil on küpsenud ühtlaselt pehmeks. Jahutage segu ja ajage läbi hakklihamasina, soovitatavalt kaks korda. Segu püreestamiseks võib kasutada ka mikserit. Vajadusel järelmaitsestage soola ja pipraga. Serveerige mustal leival või röstitud saial ja võtke teadmiseks, et Rumeenias nimetatakse baklažaaniikraga leiba sakuskaks.
Baklažaanidest valmistatud ikrat tunti eestlaste toidusedelis juba 1940. aastate lõpul. Sellest suupistest rääkis mulle meeleoluka loo ema Aita Maasik, kes alustas õpetajaameti pidamist 1946. aastal Kaagvere lastekodus-internaatkoolis. Kooli kasvandikele, kellest paljud olid viibinud Nõukogude tagalas, pakuti ülepäeviti lõunaooteks maitsvat ikrat mustal leival. Lastele meeldis suupoolis väga! Suur pesukauss, millesse olid asetatud leivad, tühjenes kärmesti.
Ajaloost on teada, et see oli seltsimees Stalini valitsemisaeg ja iseenesestmõistetavalt oli haridussüsteem Nõukogude riigi valvsa pilgu ja kontrolli all. Ema jutu järgi toitlustati lapsi koolis tasuta ja laitmatult ning kooli töötajadki maksid lõuna eest sümboolset tasu. Kuigi Stalin tegi oma valitsemisajal vigu, ei maksa pöörata tähelepanu ainult negatiivsele. Vaatamata rasketele sõjajärgsetele aastatele olid koolilapsed söönud ning neile pakuti ka hõrku eelrooga – ikrat baklažaanidest.
Pihlakas valminud viljadega.
Vähendame pihlaka kibedat maitset
Kes meist poleks märganud metsaserval või teeveeres kasvavat pihlakat. Puu annab meile vähemalt kaks korda aastas märku, et on olemas: mais õitsemise ajal ja sügisel, kui pihlapuna sooritab looduses peagi toimuvate muutuste avamängu. Punakasoranžid kobarad rõõmustavad kõiki, kuid kahjuks rõõmustab meid märksa vähem pihlakamarjade maitse. Kibedale ja hapule maitsele saabub pisku leevendus pärast öökülmi, kuid inimestest agaramad pihlakasõbrad linnud on puud selleks ajaks sageli marjadest puhtaks söönud.
Võimalus muuta pihlakatest valmistatud koduveini ja želeed tarbijasõbralikumaks on ahvatlenud mind eksperimenteerima.
Pealiskaudne vaatlus võib anda märku, et pihlakal pole eriti mahlased viljad. Olen saanud otse vastupidise kogemuse: nii pressides kui ka keetes eraldub marjadest arvestatav kogus mahla.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
