nädalavahetus ühes kaunis Kesk-Eesti linnakeses, mida kutsutakse kelmikalt kevadpealinnaks, on Türile kõige olulisem aeg aastas. Siis hakkab väikelinn kihama nagu sipelgapesa ning igapäevast rahulikku elu elav paigake muutub kui tuiksooneks aiandushuvilise vereringes.
Türi lillelaat on aastakümneid kujundanud linna imidžit. Väidan liialdamata, et see laat pole vaid ostu-müügitehingute sooritamise tallermaa, vaid ka paadunud aiandusentusiastide kokkusaamiskoht, kus jagatakse vanu kogemusi ja nopitakse uusi teadmisi. Väärib lisamist, et hulga Türi elanike kauneid kodusid täiendavad lummavad ja maitsekad aiakujundused, mis ei jää märkamata ühelegi külastajale isegi pärast laadaaega. Türi kui aedlinn on algajale aednikule kahtlemata koloriitne inspiratsiooniallikas.
Mainit laat on mänginud kaalukat rolli minu kollektsioonaia loomisel. See protsess käivitus mõõdukas võtmes 1980. aastate algul, kuid saavutas apogee sama kümnendi teisel poolel.
Aegade jooksul olen toonud Türi lillelaadalt Tartu koduaeda kasvama nii kirsskontpuu, aktiniidia, aprikoosipuu kui ka viinamarjasordi ´Blue Hamburger´. Aastaid hiljem olen mõelnud, et äkki taimemüüja eksis, sest targad allikad pajatavad rohkem küll sordist, mis nime järgi samuti hamburglane, kuid musta värvi. Õigupoolest polnud adekvaatne sordinimetus mulle tookord ülioluline.
Viinapuuistiku müüja viis läbi kiire koolituse, mille sisu kandis mõtet: kuidas käia eksoodiga ümber. Kõrvu jäid kõlama mitmed märksõnad alates talvisest katmisest ja lõpetades meristeempaljundusega. Mida aga erilise püüdlikkusega korrati, oli möödapääsmatu nõue, et taime mittepuitunud osa tuleb sügisel enne püsivate külmade tulekut eemaldada. Kuna sama protseduuri peab ette võtma ka roosidega, siis jäi see detail hästi meelde. Siiski, üks asi sai mulle selgeks. Viinapuu kasvatamine tõotas kujuneda algajale sama erakordseks kui Neil Armstrongi esimene samm Kuul.
Istutasin viinapuukese kasvuhoone keskmisesse ossa. Arvestasin, et taim on päikesenõudlik ning just sellises istutuskohas sai vältida elumajalt ja õues sirguvatelt suurtelt puudelt langevat varju. Kuna viinapuu on ronitaim, siis tuli võimalikult kiiresti meisterdada võrestik. Järgnevatel aastatel selgus, et kasvuhoone uusasunik on kasvult usin ronija ja võrestik vajas üha uusi ja tugevamaid liideseid.
Esimene ja teine aasta kulusid viinapuul oludega kohanemiseks. Seda aega täitis maapealse osa lopsakas kasv. Teise aasta sügiseks ulatusid viinapuu võrsed juba kasvuhoone katuse alla, köitraagude abil ronisid liaanid väga vapralt. Tuleb rõhutada, et köitraagusid peab hoolsalt toetama ja suunama, vajadusel köitma võrestiku külge.
Vilju polnud aga kusagil. Kujundlikult laususin siis sageli, et kasvuhoone uus asunik kindlustab oma tagalat. Hilissügisel painutasin noore viinapuu liaanid alla, et pakane külmakahjustusi ei tekitaks. Sügiseti sai selgeks seegi, et viinapuu rikkalik varisenud lehtede kogum tuleb kõrvaldada. Vastasel juhul oleks kõdunevatest lehtedest kujunenud mitmesuguste hallitusseente vegeteerimispaik ning kasvuhoone üldine “tervishoid” saanuks valusa hoobi.
Kolmandal kasvuaastal juhtus kauaoodatud sündmus: minu viinamarjataim hakkas juunis õitsema. Õied olid tagasihoidlikud, kollast värvi ja koondusid umbes kümnesentimeetristesse pööristesse, mida oli kokku neli. Arusaadavalt kasvas pööriste arv aastast aastasse. Julgen väita, et lineaarses progressioonis.
Arvasin, et esimeste õite näitamine päädibki tagasihoidliku ilu demonstreerimisega, kuid läks teisiti. Kõik neli õitepöörist kasvatasid külge marjad, mis kogusid kiirustamata suurust ja sinakat värvijumet. Viljunud viinapuu kujunes ülekantud tähenduses turismiobjektiks, sest 1990. aastatel ei olnud inimesed harjunud, et Eestis kasvavad harilikud viinapuud (mitte segi ajada amuuri viinapuuga ja metsviinapuuga!). Minu külalised tunnistasid viinapuu autentseks, sest mäletasid samasuguse taime lehti ja vilju piiritusveinide etikettidelt.
Septembris toimus pereringis viinamarjade degusteerimine. Vaatamata marjade isuäratavale väljanägemisele olid kogunenud degustaatorid häälestatud skeptiliselt. Esimese marja proovisin ise, sellele järgnes kohe ka teine. Minu näoilme reetis, et tegemist polnud hapude viinamarjadega. Pidulikult kandikule asetatud viinamarjakobarad ei pidanud uusi maitsjaid pikalt ootama.
Järgmistel kasvuaastatel võttis viinapuu nõuks vallutada suurem osa kasvuhoonest. Tema kasv ja areng olid imekspandavalt intensiivsed. Selle tulemusena hakkas ilmnema probleem, millega potentsiaalsed viinamarjakasvatajad peavad kindlasti arvestama. Kobarad, mis jäävad lopsaka lehestiku tõttu päikesevalgusest ilma, on kuratlikult hapud, kuigi on täiskasvanud marja mõõtu. Sama taime viljad, mis on küpsenud otseses päikesevalguses, on aga rikkaliku glükoosisisaldusega, mahlased ja sordile iseloomuliku värvusega. Niisugune tähelepanek pani mind tõsiselt mõtlema käibefraasi “see vein on valmistatud päikesepoolselt mäeküljelt kogutud viinamarjadest” sisu ja tähenduse üle. Hapude viinamarjade maitseomadusi oli võimalik osaliselt parandada. Marju varjavate lehtede regulaarne noppimine andis mõningast positiivset tulemust. Siiski oli see poolik lahendus, sest kasvuhoone kagupoolsel välisküljel sirutasid end püüdlikult päikese poole minu 30. sünnipäevaks kasvama pandud sihvakas hõbekuusk ja tema naaber mägi-ebaküpress.
Kasvuhoone ekspluatatsiooniaeg sai ümber 2003. aasta kevadel. Kandvad puitkonstruktsioonid olid pehkinud, katuse funktsioone täitnud klaasid osaliselt sisse vajunud. Rajatis sarnanes tondilossiga, oli varisemisohtlik. Aga viinapuu püsis endiselt omal kasvukohal. Olen veendunud, et ta aitas innukalt kaasa kasvuhoone kiirele amortiseerumisprotsessile. Otsus oli kindel: rajatis tuleb lammutada. Mis saab aga viinapuust, minu kodu ühest vapitaimest?
Kasvuhoone alt vabanenud pinnale rajasin muruplatsi, mille keskpunkti kroonis uhkelt võrestikule toetuv viinapuu. Miks muidu varajane tärkaja ei suvatsenud pungi pakatada, kuigi kevadine soojus oli sundinud teised puud-põõsad aias juba lehtima? Kas varakevadine suur rõskus ja öised külmad olid saanud hakkama hävitava laastamisega?
Nüüd meenus mulle taimemüüja aastatetagune hoiatus, et nimetatud faktorite koosmõju on viinapuule kõige ohtlikum.
Olin veendunud, et koos kasvuhoone hävinguga on viinapuu läinud kaduva teed. Pärast kahe nädala pikkuseks veninud ootamist tõin puukuurist käsisae ja rutiinsete liigutustega lõikasin liaani juurekaela juurest maha. Läksin tuppa lõunastama ja kohvi keetma.
Lõunapausi lõppedes kavatsesin hävitada saetud oksad ja kokku pühkida saepuru. Siis märkasin seda, mis pani mind korraks võpatama: lõikekoht oli kaetud pisaratega. Neid kogunes aina juurde ning üksikutest piiskadest sai pisarate katkematu vool. Mida ma olin teinud? Ma olin tapnud viinapuu, keda olin viimased 14 aastat armastusega kasvatanud ja kelle eest hellalt hoolitsenud! Kui puud suudaksid rääkida inimkeeli, oleksid agoonias viskleva viinapuu viimsed sõnad peremehele olnud niisugused: “Kas see on siis tänu selle eest, et ma sind nende aastate jooksul rõõmustasin? Pakkusin sügisel sinu sünnipäevaks oma vilju ja valmistasin sinu sõpradele üllatuse! Ma ei olnud väärt sellist surma! Aga jäägu see sinu südametunnistusele! Jumalaga, Bella!”
Praegu on viinapuu kunagisele kasvukohale laotud maakividest kalme, mille otsas asetseb malmist pott. Küpsetan selles suviti šašlõkki.
Adžika
Kas te olete kunagi pidanud valmistama rooga, millest on teada ainult osa komponente? Mina olen.
Leidsin aastate eest toidukaupluse kõige alumiselt riiulilt tagasihoidliku purgikese, millel ilutses kirillitsas kiri “Adžika”, veidi rohkem informatsiooni oli gruusia keeles, juures tagasihoidlik kujunduselement küüslaugu ja terava punase pipraga ning “oksake” mingisugust rohelist taime. Seda viimast ei oleks suutnud identifitseerida isegi vilunud botaanik. Olid ajad, mil toote etikett omas sekundaarset tähtsust ja konservi koostisosi ei pidanud pakendil eesti keeles nimetama.
Avasin purgi, maitsesin
