Pärast pidupäeva tänukõnet, mida ta esitas isikupäraselt, lugija intonatsiooniga, avas seltsimees Ansip taskusse peidetud võtme abil raadiojaama varuväljapääsu, lükkas uksed pärani valla ning lausus: “Tänutäheks tubli töö eest on kõikidele Tartu raadio töötajatele ja nende külalistele priipääs kohe algavale Depeche Mode’i kontserdile siin Tartu laululaval.”
Vähem kui aasta hiljem, tol päikselisel maikuu päeval, olid raadiokolleegid võtnud külakostiks kaasa kolossaalse koguse suupisteid ja mitmesuguseid jooke. Esimene külaline, kes aiaväravast sisenes ja võõrustajat sõbralikult kätles, oli raadiolegend ja meie tegevdirektor Vello Lään. Ta ulatas kingituse ning tegi teatavaks tähtsa uudise: “Ansip peaks ka läbi astuma!”
Jäime teda üheskoos ootama kui Godot’d.
Meie järgnevaid hetki sisustasid tikuvõileivad, mitmesugused joogid ning aiaperemehe ekskursioonid ühe põõsa juurest teise juurde, ja vastupidi. Vello Lään arvas, et aias kasvavast saab teha ühe põhjaliku raadiosaate ning lubas pere- ja kodunduse saate toimetaja peatset visiiti.
Siis tuli Ansip.
“Tervist! No tule, taevas, appi! Kuidas te siia kõik ära mahute?” hüüdis raadioomanikust linnapeaks saanud külaline.
Hoidsin kaenla all külalisteraamatut, et ei ununeks dokumenteerida tähtsa persooni visiit. Pakkusin seltsimees Ansipile istet aia kõige mugavamal toolil ja küsisin, kas külalise pea kohale tuleks paigutada päikesevari. Ta ei soovinud. Oletasin, et teda kaitseb nähtamatu varjestus, mis on võimeline elimineerima isegi Päikesel toimuvate võimsate magnettormide kiirguse.
Tahtsin auväärses külalises huvi tekitada. Prognoosisin, et atraktiivsust pakub maja taga kõrguv, üleni valgetes õites aprikoosipuu, ning alustasin vestlust: “Härra linnapea! Ma tahaksin näidata teile ühte puud… Kui teie võtate linnapeana vastu külalisi kaugetelt ja soojadelt maadelt, siis võite neile öelda, et Tartus kasvavad koguni aprikoosipuud.”
“Mis puu?” krimpsutas Ansip kulmu.
“Aprikoosipuu! Läheme vaatama, ma näitan teile!”
Olime aprikoosipuust aupaklikul kaugusel, mina ja seltsimees Ansip. Linnapea vaatas hindava pilguga kord mind, kord puud, ning ma lugesin ta kehakeelest välja arusaamatust. Lõpuks kuulsin ta lugijahäälset pettumushüüdu:
“Mis, see või? Ma olen näinud Krimmis selliseid kümneid või koguni sadu!”
Ansip sõi paar tikuvõileiba, rüüpas mahlajooki, tänas kohalolijaid ning läks ära.
Roosisort ´Flammentanz´ loojuvas päikesevalguses.
Roosikollektsioon hiilgeaegadel.
Roosisort ´Flammentanz´ keskpäevases päikesevalguses.
14 reeglit algajale roosikasvatajale
Umbes 15 aastat oli minu aia üks värvikamaid osi nii otseses kui ka kaudses mõttes roosikollektsioon. 21. sajandi esimene, väga pakaseline talv jättis kogust alles vaid paar puhmast roni- ja käputäie kääbusroose. Siiani peab hämmastavalt suur hulk inimesi mind ekslikult roosikasvatuse korüfeeks.
Sukeldusin sellesse maailma tänu suurele juhusele. Toredad sõbrad üllatasid mind ühel jaanipäeval kahe roositaimega. Alustasin hoolitsemist nende kapriissete aiaasukate eest võhikuna, abiks vaid paar käsiraamatut. Kogumiskire ajel said kaks esmaasukat peagi täiendust ning varsti võisin uudishimulikele deklareerida, et minu aeda on tekkinud pisike roosikollektsioon. Nende mõneteistkümne aasta jooksul omandasin mõnegi olulise nipi, mis kulub algajale marjaks ära. Vormistan isiklikud kogemused reegliteks.
1. Leidke roosidele kõige päikesepaistelisem paik koduaias. Roosid nõuavad aplalt päikesevalgust!
2. Roosid vajavad viljakat kasvupinnast ja hoolikat väetamist anorgaaniliste ja orgaaniliste väetistega.
3. Ärge valige oma roosikollektsiooni sorte kõlavate ja populaarsete nimede järgi. Uurige müüjalt, aga ka aimekirjandusest, kas tegemist on avamaa- või kasvuhooneroosiga, milline on sordi talvekindlus ja vastupanuvõime haigustele.
4. Tehke endale selgeks, millisesse rühma kuuluvaid roose kavatsete kasvatada. Detailsemat klassifikatsiooni oskab tutvustada asjalik müüja-konsultant.
5. Roosid on vastuvõtlikud paljudele taimehaigustele ja – kahjuritele. Vaid haiguste ja kahjurite regulaarne tõrje garanteerib tugeva ja vitaalse roositaime.
6. Paljudel juhtudel on roosid vääristatud pookealusele – kibuvitsale. Jälgige, et pookealus ei võtaks juhtohjasid enda kätte ning selle asemel, et olla toeks õrnale roosisordile, ei hakkaks ise jõuliselt kasvama ja arenema. See reegel ei laiene omajuursetele roosidele.
7. Õitsemise lõpetanud roosid kas pudenevad või muutuvad koledaks. Kui teil on säilinud ilumeel, siis hoolitsege, et pudenenud kroonlehed oleksid peenralt koristatud ja närtsinud õied roosipuhmalt nopitud.
8. Sügisel enne püsivate öökülmade saabumist eemaldage roosipuhmaste puitumata varreosad teravate aiakääridega, samuti eemaldage vigased ja kahjustunud taimeosad. Kui jätta see töö tegemata, siis on loodud soodus taimelava mitmesuguste roosihaiguste tekkeks ja levikuks.
9. Enne talve kuhjake roositaime juurekaela ümber aiaturvast.
10. Katke roosid talveks kinni. Roniroosid painutage ettevaatlikult maapinna ligi, vältides otsekontakti pinnasega. Rooside kate peab võimaldama talvituval roosil “hingata”. Väga hästi sobivad okaspuude oksad, mitte mingil juhul ärge kasutage polüetüleenkilet ega teisi ventilatsiooni takistavaid sünteetilisi materjale. Katteks ei sobi ka niiskust koguvad materjalid (näiteks kartong).
11. Kevadtalviste sulailmadega vältige roosipeenardele kogunevat lumesulamisvett. Vesi võib uuesti külmuda ja puhmast vigastada või selle koguni hävitada.
12. Varakevadel ärge kiirustage kattematerjali eemaldamisega roosidelt. Tehke seda järk-järgult. Varakevadine ere päike kahjustab roose!
13. Pärast talvitumist eemaldage kuivanud ja haigustunnustega puhmaosad taimedelt.
14. Põuasel suvel kastke roose hoolikalt, soovitatavalt vihmaveega, mis pole jääkülm.
Hõlmikpuu koduaias.
Hõlmikpuu viljadega.
Kastemärg hõlmikpuu.
Hõlmikpuu
Te mõelge vaid! Selle puu lehti ja oksi on eelajaloolistel aegadel nosinud dinosaurused. Botaanik ei saaks selle puu lehti õigupoolest korrektselt lehtedeks nimetadagi. Dendroloogiaõpikud algavad õppetükkidega, mis on pühendatud sellele 18. sajandil Hiinas inimese taasavastatud puule. See on hõlmikpuu – Ginkgo biloba.
Eesti elanike ajaloolises mälus leidis lähiminevikus märksõna “hõlmikpuu” kindla koha 1990. aastatel, kui Tallinnas Pärnu maantee ja Peeter Süda tänava nurgal kasvavale hõlmikpuule taheti saag sisse lüüa, sest kavandatavat uut ooperiteatrit polnud kusagile mujale ehitada. Spontaanselt tekkinud “roheline mõtlemine”, pigem küll kaine mõistus, päästis toona reliktse harulduse, millel jätkub vanust enam kui eestlastele keskmist eluiga. Räägitakse, et Tallinna hõlmikpuu
