eesti keele ja kirjanduse õpetaja Maire Eiert:
Tegemist oli ühe rüblikuga kõige paremas mõttes. Rahutu hing. Lugemus ja oma arvamus paistsid silma. Mäletan, et kaks Peetrit istusid esimeses pingis ja joonistasid pidevalt. Ta oli võrdselt andekas nii reaal- kui humanitaaralal. Loominguline – temalt võis alati saada vastuseid. Ega ta sõna võlgu jäänud. Poisid panevad tavaliselt paberile paar-kolm lauset, Peeter sai kirjutamisega kenasti hakkama.
Tants sussikutoru ümber
Kolm musketäri 1960. aastate lõpul: lapsepõlvesõbrad (vasakult) Märt Mikkov, Peeter Simm ja Peeter Mikkov. “Tollal osteti asju nii, et oleks kasvuruumi. Sama mantel, mis mul sellel pildil seljas, on mul tänaseni maakodus alles ja mahub selga,” ütleb Simm.
Vennad Märt (vasakul) ja Peeter Mikkov on siiamaani Peetri lähedased sõbrad.
Lapsepõlvesõber Peeter Mikkov:
Kutsun oma sõpra ikka Simmiks, kuna seda tegid tol ajal kõik, õpetajad ja vanemad välja arvatud. Olime klassivennad ja alates teisest klassist pinginaabrid, kaks Peetrit. Segaduse vältimiseks kutsuti Simmi lihtsalt perekonnanime järgi, lühike ja suupärane, minu nimi aga lühendati Mikuks.
Arvuteid tollal polnud, teleka pilt oli väike ja mustvalge. Meelelahutuses olid valdavad kino, raadio, raamatud ja õues ringi möllamine. Alati olime kursis nädala kinokavaga, mis oli väljas linnakese kuulutusetahvlitel, samuti rajoonilehes Leninlik Lipp. Kinos käisime tavaliselt Simmiga kahekesi, vahel oli kambas ka minu kaks aastat noorem vend Märt. 1960. aastatel näidati kinos ka Prantsuse filme, millest paljud seiklusfilmid, nagu “Tulp Fanfan” ja “Kolm musketäri”, jätsid kustumatu mulje meiesugustele koolijütsidele.
Enam-vähem iga kinoskäik oli sündmus ning terve kodutee jutustasime meeldejäävamaid episoode elavalt ümber. Prantsuse mõõga-ja-mantli-filmidest inspireeritult püüdsime meiegi olla rüütlid-musketärid-mõõgavõitlejad. Simmi maja ümbritses aed, kus majaelanikel olid õunapuud, peenrad, ja kuudis sebisid ringi kanad. Hernepeenrast tõmmatud kepid sobisid rapiirideks, millega pidasime usinasti duelle, tagajärjeks purunenud kepid ja kriimud.
See vaimustus sai aga peagi läbi ning mängu tulid sussikud. Sussik oli isetehtud primitiivne ühelasuline püstol, mis koosnes puust käepidemest, vasktorust ning traadist ja kummist vinnastus-löögimehhanismist. Vasktoru üks ots löödi lapikuks ja keerati alla, sellesse tehti peenike auk, mille kaudu pääses tikuväävlist lõhkelaengut süütama kas siis tikutuli või peene terava naela löök.
Sussikuid tegi igaüks kuuris või keldris salaja, kuna mingitel arusaamatutel põhjustel suhtusid vanemad sellesse ettevõtmisesse mõistmatuse ja varjamatu vaenulikkusega nagu tänapäeval paljud riigid Põhja-Korea tuumaprogrammi.
Kui muud tarne- ja tootmisprobleemid olid enam-vähem lahendatavad, siis olulisim küsimus oli vasktoru, ilma milleta oli sussiku valmistamine mõeldamatu, nagu tuumarelva ehitamine ilma rikastatud uraanita. Kust seda leida? Otsiti läbi kuurialused, keldrid, pööningud… Kes väärikama leidis, oli kõvem mees. Minule kui magavale kassile oleks hiir peaaegu suhu jooksnud!
Juhtus nii, et sõber Simm oli äkki sisse võetud ühest kooliõest. See polnud muidugi midagi erakordset, meil oli ikka sümpaatiaid, sealhulgas ühiseid, kellega seoses tuli ette ka tõsist rivaalitsemist. Mingisugusest ujedusest tingitult ei söandanud Simm talle üldse läheneda. Jõudis kätte põhikooli vanemate klasside koolipidu. Simm oleks hirmsasti tahtnud oma sümpaatiaga tantsida, aga… palus hoopis mind seda teha! Ei meeldinud mulle see mõte, kuna endalgi oli keegi silme ees, ning milleks aasta vanema – õudne! – ja pikema tüdrukuga tantsima minna? Äkki saab veel korvigi!
Simmil oli juba tol ajal läbilöögi- ja veenmisvõimet: ta saavutas oma tahtmise, pakkudes nimetatud tantsu eest mulle SUSSIKUTORU! Lõime käed. Võtsingi neiu tantsima. Pärast tantsu saatsin partneri kohale, tegin kombekohase kraapsu ning naasin uksealusesse pimedamasse nurka, kus Simm erutatult ootas: “Noh?” Mis ma oskasin öelda…
Igatahes sain järgmisel päeval oma tasu kätte. Kust see tuli? Simm ei teinud saladust: tema vannitoas rippus riiulikardin vasktorul, mis oli oma kümme sentimeetrit pikem kui hädavajalik. Simmil oli piisavalt käelist osavust, et see jupp rauasaega maha võtta ja mulle pidulikult üle anda. Ent kõik oli liiga ilus, et olla tõsi…
Paari päeva pärast tuli süüdlasliku pilguga Simm minu juurde ja palus: “Anna see toru tagasi!” Tema isa märkas vannis istudes, et osa torust on läinud, ning elukogenud, oma ainsat poega hästi tundva intelligentse inimesena sai ta selle kadumise kaugemast eesmärgist ruttu aru. Ma olin kurb ja pettunud ja ma ei mäleta tõesti, et Simm oleks seda kaotust mulle kuidagi hüvitanud. Kuid oli selge, et see oli force majeure (vääramatu jõud), nii et tuli leppida.
Nõo keskkool mõjus kui kaitsepookimine
“Väga poose särk, biitlite järgi tehtud,” kommenteerib Simm muiates oma riietust. “Tollel ajal olid rokimeeste särgid just sellised: lilleline hipisärk kõrge kraega, mis käis külje pealt nööpidega kinni. Ma olin siis eriline moekutt. Praegu ostan kõige tavalisemaid riideid.”
Igal esmaspäeval käis Peeter Simm koos klassikaaslastega füüsikapraktikal Tartu Ülikooli laboris.
Simm:
Nõo keskkooli tulid kogu Eestist kokku auahned vennikesed, jõle kõvad mehed, maailma kõige targemad. Seal tehti teerulliga maatasa. Said aru, et sa ei ole mitte lihtsalt loll, vaid lootusetu debiilik, kes võiks püüda inimeseks saada. Ülesanded olid nii rasked, et ei osanud lahendada.
Läksin Nõosse õppima füüsikakallaku pärast. Kiviõlis olin füüsikas kõva käsi, aga Nõos olin keskmine, minust oli palju paremaid. Algusest peale hakati andma erinevaid ülesandeid, vastavalt tasemele. Sealne keskmine hinne oli oluliselt madalam kui mujal. Tartu Ülikoolis lihtsalt teati, et Nõo kooli füüsikahinne kolm oleks mujal kuus.
Nõo kool tõmbas mu tulevikku lähemale kolm-neli aastat. See oli nagu kaitsepookimine paljude asjade suhtes: naised, viin, füüsika ja muusika. Universaalne nagu kassisüst, mida tehakse kõigi haiguste vastu. Olin lapsest saadik õppinud klaverit, keskkooli ajal käisin veel pool aastat muusikakoolis, siis loobusin. Ei jaksanud enam õppimise ja jalgrattasõidu kõrvalt harjutada ning solfedžo oli mulle nagu hiina keel.
Mulle meeldis väga üks Angela, kellega me paar kuud käisime. Ükskord sain kirja, et ta “tahab mulle tunnistada, et tal on üks noormees, kelle vastu tema tunded on enamad kui sõprus”. Põletasin ühiselamus kõik Angelast tehtud fotod. Toakaaslased ei esitanud ühtki küsimust.
Ülikoolis keeravad paljud oma tuleviku sellega perse, et hakkavad jooma. Nõo poes oli keelatud müüa alkoholi kooliõpilastele ja ka lõpetanutele – et nad noorematele edasi ei annaks.
Kui ma poleks Nõos õppinud, siis poleks ma ka kinokooli läinud. Oleksin õppinud arstiks või füüsikuks ja saanud pärast kolme kursust aru, et olen füüsikas debiilik. Kuigi füüsika huvitab mind siiamaani. Võtteplatsil läheb seda kogu aeg vaja, katsun kõik ratsionaalselt ära lahendada.
Mind vapustas poolaka Andrzej Wajda film “Kõik müügiks”, mida vaatasin Nõo kultuurimajas. Siis tekkiski tunne, et võiks kinoga tegeleda. See on tõsielu ainetel tehtud mängufilm:
