Alla Simm:
Kui Peeter jäi esimest korda Nõo kooli, siis ta seisis keset maanteed, jalad harkis, ja lehvitas. Mina lehvitasin vastu ja nutsin sorinal. Sellest ajast peale ongi ta olnud kodus külaline.
Ükskord tuli Nõost kiri, et ostku me oma pojale äratuskell, ta jääb igale poole hiljaks. Kui ta oli juba abiturient, siis tuli teine kiri, et ta suitsetab, vanematel paluti kooli tulla. Süda muidugi valutas, küsisime direktorilt, kas nad viskavad ta suitsetamise pärast välja. Direktor vastas, et siis läheks pool kooli tühjaks.
Nõo keskkooli aegne pinginaaber Taivo Raudsaar, metsanduse konsulent:
Meie füüsikakallakuga klassis oli ainult kaks tüdrukut. Millegipärast pandi meiega kokku ka matemaatikakallakuga klassi tüdrukud. Tunnid olid ühised, kallak tulenes praktikakohast. Meie käisime Tartu Ülikooli juures füüsikalaborites ja tüdrukud põhiliselt Nõo keskkooli elektronarvuti juures.
Reaalainete maht oli suurem kui tavalises koolis. Õppejõud olid oma ala asjatundjad. Enne kontrolltööd õpiti ikka poole ööni, peletades und kohviga. Internaadid olid ahjuküttega. Puud olid kuuris ja kütmine oli õpilaste oma asi. Kuna aeg kulus kõige muu peale, siis juhtus, et tuba oli mitu päeva kütmata.
Klassivend Heiki Epner (fotol paremal) oli füüsikateadmiste poolest Peetrist üle. “Kahjuks oli minust paremaid väga palju. Muidu oleksin eluaeg olnud füüsik, korralik inimene, aga nüüd olen mustlastega ühes paadis. Elatun endiselt juhutöödest,” muigab vabakutseline režissöör Simm.
Kool rentis küla pealt erakortereid juurde ja lõpuklassis elasime Peetriga kahekesi ühe toreda tädi juures. Memmeke küttis ikka toa soojaks. Sealt siis käisime koolis, vahel tegime ka suitsu. Peeter kogus Tallinna sigarettide tühje pakke, kohvritäis oli neid kindlasti. Aeg-ajalt käisid erakates kooli kontrollid.
Ühel kontrollretkel avastas koolidirektor kohvri. Peetri vanemad kutsuti vestlusele, mis lõppes sellega, et klassijuhataja pakkus Peetri isale suitsu, mis oli Peetrilt ära võetud kohvris, ja nad tõmbasid seda kahekesi.
Kuidas karastus haubitsakomandör
Moskva ühiselamu sõbrad-toakaaslased hoos: mongol Suren – täispika nimega, mida keegi ei suutnud välja hääldada, Dzhamjansurengijn Selengesuren –, eestlane Peeter Simm ja sakslane Hans-Werner Honert. “Meie käes on õunavein, üks odavamaid,” osutab Simm. “Jube portvein, millega olen omal ajal tervist karastanud. Jõime seda, mida kätte saime, ega sel ajal peenutsemist ei olnud. Eelistasime punast Alžeeria veini, mis oli väga hea. Portvein oli sellest jupi odavam ja hakkas ka rohkem pähe, mis oli oluline parameeter.”
Hetk õppetunnist: teetermose taga istuvad (vasakult) õppejõud Aleksandr Stolper ja tema assistent.
Simm:
Moskvasse läksin õppima haruldasel aastal, kui üleliidulisse riiklikku kinoinstituuti võeti vastu kaks kursust mängufilmide režissööre. Muidu oli alati üksainuke. Meie kursusel olid ainult mehed. Juhendaja Aleksandr Stolper ei võtnud meelega naisi, et saaksime omavahel avameelselt rääkida. Samas, kui meil käisid näitlejannad külas, siis oli ta alati väga galantne. Stolper oli olnud kunagi tsirkuses püramiidi alumine mees – viis meest ronis talle selga, nii et selgroog sai vigastada. Sellepärast käis ta alati kookus, käed seljal.
Pärast esimest semestrit pidime lavastama platsil etüüde, mida tuli vaatama kogu kateeder, kõik Nõukogude Liidu rahvakunstnikud. Ma ei tea, mis hirm või kramp mul sisse lõi. Mina ja Nikolai Skujbin olime kursusel kõige nooremad, ilma igasuguse elukogemuseta tattnokad. Ma olin täiesti armetu. Kõigil teistel oli etüüd, aga mul ei olnud. Kõik ideed olid hajunud nagu liiv sõrmede vahelt. Järgmisel hommikul oli eksam.
Stolperi assistent rääkis: “Need, kes homme läbi kukuvad, lööme minema, peabki minema lööma, kui inimene ei sobi selle elukutse juurde…” Stolper käratas talle, et jäägu ükskord vait. Siis ütles Stolper teistele tudengitele: “Mis me selle Petkaga nüüd teeme, tal oli mingi etüüd laadijatest, mõelge veel, midagi peab tal olema.”
Läksime koolist ära, oli pime Moskva detsembriöö. Ees läks neli-viis kursusekaaslast, kes arutasid, mida teha minu etüüdiga, et see oleks naljakam. Mina kõndisin kümme meetrit tagapool. Ma ei saanud lähemale minna, sest mul pisarad voolasid, häbi pärast. Vaju või maa alla, sest sa oled andetu, loll ja elukutseks kõlbmatu.
Alates teisest kursusest elas Peeter Moskvas üürikorterites, vahepeal kohati ühiselamusse põigates. Ühe üürikorteri seinad tapetseeris ta kuulipilduja skeemiga. “Maoistlik värk. Ma olin siis pool maoisti. Ultravasakpoolne,” ütleb Simm.
Järgmisel hommikul tulime kaks tundi varem kohale, et harjutada. Olin ennast veidike kogunud ja ütlesin ka paar-kolm sõna sekka. Etüüdis oli kaks õblukest mehikest, klaveritassijat, kes ei jaksanud ise muusikariista trepist üles viia. Nende töömeetod oli niisugune, et üks hakkas mängima ja teine laulma, majaelanikud ronisid akendele vaatama ja viisid siis ise klaveri üles. Mongolist sõber Suren laulis tõesti imeliselt.
Algas eksam. Minu etüüd oli esimene, kus auditoorium plaksutama hakkas. Pärast Stolper teatas, et meie kursusel oli paar viit ja ülejäänud kolmed-neljad. Paradoks oli selles, et viie sain ka mina. Stolper ei jätnud lisamata: “Meie ju teame küll, mismoodi see tuli.” Mõistsin: ahaa, minu koht! Režissööril on selline elukutse, kus sa lihtsalt ei tohi teisi segada.
Sõber, Peetrist aasta varem kinoinstituuti astunud Valentin Kuik:
Simmi militaarsed kalduvused said nähtavaks juba esimesel tudengiaastal. Talvel kandis ta jope või palitu asemel tavalist sõdurisinelit. Selle all oli pükstel kantav vene sõduripluus ehk gimnastjorka. Rinnas oli ordeni asemel kõigi maailma rahvaste juhi Mao Zedongi kujutisega märk, mille mongolist kursusekaaslane oli toonud Hiinast. Nii väljendas Simm protesti kehtiva riigikorra vastu. Kuna Nõukogude Liidu peavaenlased asusid tol ajal hoopis teises ilmakaares, ei pälvinud see protest suuremat tähelepanu. Ei siis, kui Simm paguniteta gimnastjorkas nagu sõjavang kinomajja esilinastustele ilmus, ega siis, kui ta marssis Moskva konservatooriumi suurde saali mõne kuulsa vene interpreedi kontserdile.
Ema Alla Simm:
Moskva ajal käis Peeter õudselt riides: ilmus koju, vana vene sõdurisinel seljas. Ütlesin, et sellega ärgu enam koju tulgu. Ükskord tulen koju ja vaatan: täditütre mehe mantel ripub varnas. Peeter oli sõitnud sugulaste juurde Tartusse, laenanud tolmumantli ja sellega koju tulnud.
Pärast filmisin klaveritassimise etüüdi järgi üles ühe kursusetöö. See oli naiivne lihtne lugu, praegu teeks selle vasaku jalaga ära. Siis ei osanud ma ühtegi näpunäidet öelda. Operaator oli minust kümme aastat vanem tadžikk. Vend pani võtteplatsile üles kaarleekprožektorid, mis kaaluvad 65–70 kilo. Pärast filmitut üle vaadates märkasin: ta oli pannud valguse nii madalale, et seintel olid viiemeetrised varjud.
Skujbin vaatas filmimist kõrvalt, sest kooliülesandena pidi ta kirja panema minu režissööritöö analüüsi. Pärast kirjutas: “Simm seisab, jalad harkis, põrnitseb altkulmu kaamera suunas ja karjub nagu haubitsakomandör: “Laadida! Sihtida! Nurk kolm! Tuld!””
Kõik ikka selleks, et varjata oma sisemist ebakindlust.
