alt="Peeter_Simm"/>Suvi, päike, hea seltskond – malevas oli lõbus! Puhkehetk Vana-Vigala malevas, Peetri kaisus oma rühma tüdruk. Taamal teatritudeng Urmas Kibuspuu.
Peeter ja Hille 1976. aastal. “See kaabu oli varem isa oma. Kaua aega noolisin seda endale, aga isa keeldus kangekaelselt. Ja siis ta kinkis selle mulle pulmadeks. Kaabuserva vahel olid veel kinopiletid ajast, kui ta mu emale külge lõi,” ütleb Simm.
Kuni Peeter Moskvas õppis, nägime me mõne korra aastas. Kui ta tuli Eestisse tagasi ja läks Tallinnfilmi praktikale, siis hakkasime koos elama. Mingil perioodil ei olnudki meil õiget elukohta. Kus õhtu, seal öömaja. Peetril oli mitmeid tädisid, olime ühe ja teise juures. Kuni Peeter tuli teatega, et “oh, ma leidsin!”. Mina nägin uut elamist alles kolimispäeval. See oli väike tuba, kus oli soemüüriga pliit ja pool akent. Toa keskele oli sein vahele ehitatud ja teisel pool seina elasid teised inimesed. Hakkasin lahinal nutma. Ma nii väga armastan valgust ja siis korraga vaid POOL akent! Peldik oli koridoris ja sellel oli kaks ust.
Me ikkagi kolisime sinna. See oli pisike puumaja Tallinnas Imanta tänaval, Olümpia hotelli lähedal. Praegu on seal suured üheksakorruselised elamud.
Hille toidab esiklaps Kadrit.
Tegime oma elamise hubaseks, tõin vanaema kaltsuvaibad põrandale. Sõpradega sai seal mõnusaid pidusid peetud.
Edaspidi leidsime parema koha, kojamehekorteri praeguse rahvusraamatukogu lähedal. Seal oli meil kaks väikest tuba eraldi sissekäiguga. Sel ajal me ka abiellusime. Pulmakleit on mul tänaseni alles. Lasin värvalil selle kuldkollaseks toonida ja mõlemad tütred on seda kandnud. Me ei tahtnud pulmapidu, aga kuna sugulased pidid omavahel tuttavaks saama, siis tegime piduliku lõunasöögi Viru hotelli 22. korruse restoranis.
Pärast viisid ämm ja äi meid Kloogale, kus nautisime mesinädalaid. Seal oli Peetri vanatädi suvemaja, mis oli tühi, sest oli juba september. Võtsime kõik lilled ja kingitused kaasa, tuba sai paksult lilli täis. Käisime koos seenel.
Pärast Kadri sündi saime osta Mustamäele kahetoalise kooperatiivkorteri, esimese päris oma kodu. Peetrit taheti korduvalt sõjaväkke võtta, filmidirektor Veronika Bobossova käis teda lausa vastuvõtupunktist tagasi nõutamas. Kui oli kaks last, siis enam sõjaväkke ei võetud – see oli ka põhjus, miks Mari nii ruttu sündis. Muidu oli kogu aeg oht, et Peeter viiakse minema.
Hille lastega jalutuskäigul Mustamäe-kodu lähistel.
Kadri ja Mari vanusevahe on aasta ja neli kuud. See on liiga väike vahe. Raske oli, sest Simm oli palju ära. Peeter elas oma kinodes, sina vaata ise, kuidas kahe lapsega hakkama saad.
Meil ei olnud Tallinnas ühtegi vanaema, kelle juurde lapsi viia. Mulle oli see üsna karm aeg. Lapsed olid väga toredad, aga kui sa pead olema nende jaoks olemas 24 tundi 7 päeva nädalas ja niimoodi kuust kuusse ja aastast aastasse, siis muutub see kurnavaks.
Ma ei saanud oma loovust rakendada. Enne laste sündi laulsin erinevates bändides. Kui Kadri oli väike, siis käisin veel laulmas Mustamäe mängude majas ühes bändis. Mäletan, et Kadri istus proovi ajal klaveri peal. Siis sündis Mari ja kahe väikesega enam ei lähe ju. Kord kohtasin oma kunagise ansambli Vikerviis juhti, kes kutsus mind laulma. Kui rääkisin kodus Peetriga, kas saaksin kord või kaks nädalas proovis käia, siis ta ütles: “Mina sinu lapsi hoidma ei hakka!” Ma ei saanudki kuskile minna. Mul ei olnud lihtsalt võimalust. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui hakkasin laulma omaette, kitarriga, sest hing oli nii haige. Seda sain kodus üksinda teha. Käisin esinemas Tartu folgipäevadel.
Kui Kadri läks kooli, siis saime Lasnamäele neljatoalise korteri. Seal oli alul nii palju ruumi, et lapsed sõitsid toas rattaga. Peetriga ei olnud võimalik remondist rääkida, ta jooksis ära. Mul oli kaks valikut: kas kiristada hambaid või hakata ise tegema. Valisin viimase võimaluse. Minu arust on kodu loomine mehele ja naisele üks olulisemaid asju, et mõlemal oleks seal mõnus ja kena. Peetriga ei saanud seda üldse arutada.
Meestega koos elamise teebki nii raskeks, et nende prioriteedid ei pruugi langeda kokku naiste ja pereeluga. Ühel aastal plaanisime, et sõidame suvel koos väikeste lastega Hiiumaale telkima. Lastele oli juba räägitud, nad ootasid… ja siis ütles Peeter, et temal on mingisugune tööprojekt, ta ei saa tulla! Tema prioriteet oli minna oma kino tegema, talle ei jõudnud kohale, et on ka tähtsamaid asju. Ma olin nii nördinud, seepärast ütlesin, et tal on ainult kaks võimalust: kas me sõidame nädalaks puhkama või ma annan lahutuse sisse. Peeter sai aru, et mul oli tõsi taga, ja siis me läksime. See oli väga mõnus Hiiumaa-nädal, lapsed rääkisid sellest veel kaua.
Vene ajal käisime ükskord külas Peetri tädil, kes elab Ameerikas. Lennupiletid tuli broneerida aasta aega varem. Kaks kuud olime kohapeal, sellest kaks nädalat Mehhikos. Väga tore reis oli. Tavaliselt sõitis Peeter üksinda mööda festivale, mina istusin lastega kodus.
Mul olid varakult vaimsed huvid, mida Peetril ei ole. Olen palju tegelenud erinevate vaimsete asjadega, õppinud Silva meetodit ja reikit. Proovisin temaga neid asju jagada, aga see ei osutunud võimalikuks. Niipalju siiski, et 1990. aastate alguses tirisin ta kättpidi transtsendentaalse meditatsiooni kursustele. Ma tahtsin, et ta saaks lisavõimaluse maandada oma pingeid. Mehed loputavad alkoholis muresid, millega ei oska hakkama saada.
Inimesed kasvavad eri suundades. Kui Peeter kuulab kõvasti Rolling Stonesi, aga mina tahaksin vaikselt mediteerida, siis on üsna raske midagi koos teha. Tekivad arusaamatused. Need asjad, mis on olnud mulle tähtsad, ei olnud Peetrile olulised. Tema elu ongi üks kino.
Simm:
Mulle tundub, et lastele jätkus vähe tähelepanu. Vahel jõin, olin pidevalt tööl. Maal Paali-Jaanil käisime ikka koos. Loomulikult lugesin vahel mõne muinasjutu lõpuni ka. Mustamäel elades käisime ikka vankriga metsa all jalutamas. Seal kõrval oli proteesitehase prügimägi, kust vahtisid välja inimeste jalad ja käed, ebaõnnestunud tooted.
Tõrvatilk Peetri tütarde lapsepõlves
Viie-kuueaastased õekesed (vasakult) Kadri ja Mari. “Selles vanuses nad ei mahtunud koos auto tagaistmele, kogu aeg kätš käis,” meenutab Peeter.
Vabatahtlikud ehitustöölised: Mari ja tema elukaaslane Alo vahetamas Paali-Jaani maakodu katust 2009. aastal.
Peetri noorem tütar Mari Simm (33) on professionaalne tantsija, koos elukaaslase Alo Siiakuga (36) lavastab tantsu-show’sid ka laevadel ja peab Tallinnas tantsutarvete poodi. Peres kasvab tütar Loviis (5).
Mari Simm:
Kui isa oli kodus, siis oli ta hästi asjalik. Mitte selline, kes istub teleka ees, söök ette ja taha. Koristasime ikka terve perega. Isale meeldib süüa teha. Tal on väga küüslaugused ja sibulased toidud. Ema alati kurtis, et kõik söögid kipuvad olema ühe maitsega.
Isana on ta toetav ja turvaline. Humoorikas. Mõnusalt irooniline ja sarkastiline. Lahe ja ladna, eneseupitamist ei salli. Isa on kõva meisterdaja. Kui midagi on vaja parandada, siis tingimata üritab ta seda ise teha.
Muusikakoolis käisime õega kolm-neli aastat klaverit õppimas. See oli nii traumeeriv. Olime kindlad, et see on meie lapsepõlve
