kord pääsesin hoiatusega, siis tegin jälle poppi ja sain oma keretäie kätte. Eks isal olid endal ka süümepiinad, võttis mind õhtul sülle.
Olime õega jube rõõmsad, kui meid lõpuks muusikakoolist ära võeti. Tagantjärele olen õnnelik, et olen klaverit õppinud. Mul on kodus vanavanaema klaver ja aeg-ajalt meeldib mulle seda mängida.
Mari koos tütar Loviisiga.
Simm:
Ihunuhtlust lapsed eriti ei saanud. Suurem jama oli siis, kui nad panid kolm päeva kuivalt pausi, ise valetasid õpetajale, et käisid vanavanaema matustel Ukrainas. See lugu tuli välja. Andsin Kadrile vitsa ja kus siis Mari ründas mind, kühvel käes. Hea, et maha ei löönud. See mulle meeldib!
Peetri vanem tütar, filosoofiadoktor Kadri Simm (35) töötab Tartu Ülikoolis vanemteadurina. Kauaaegse elukaaslase Rene Tõnnissoniga (37) on Kadril pojad Lukas (3) ja Joosep (1).
Kadri Simm:
Nii ema kui ka isa olid õppinud väikesena klaverit ja tundus loomulik, et ka meid pandi muusikakooli. Hirmus piin oli see klaverimängimine! Mõtlesin, miks minul selline needus on. Mul seostusid muusikakooliga nii halvad tunded, et kui sõitsin bussiga sellest mööda, siis keerasin alati selja, et ei peaks nägema. Pärast muusikakooli olen elus võib-olla kaks korda klaverit puutunud.
Perekond suvitamas Paali-Jaani maakodus 1980. aastate algul. Vasakult Kadri, Hille, Peeter ja Mari.
Kohvi- ja šokolaadipaus koos tütardega. Vasakult Kadri, Peeter ja Mari.
Kui olime õega väikesed, siis olime ikka filmivõtetel kaasas, jooksime kaadrist läbi. “Arabella” ajal elasime kogu perega Nõval. Kui filmiti “Tantsu aurukatla ümber”, siis pandi meile massistseenides vanaaegsed kostüümid selga, väga tore oli.
Talviti käisime tihti suusatamas, isa võttis termosega teed kaasa. Maakodus Paali-Jaanil käis kõva müttamine, seal oli ikka mingi kõplamine ja kartulivõtmine. Seepärast meile õega ei meeldinud mõnda aega sinna minna, et see seostus töörügamisega.
Mariga kasvasime palju ise. Iseseisvust oli juba noorest peast. Alates sellest, et lasteaiast tulin üksinda koju. Mustamäel elades oli lasteaed väga lähedal, Lasnamäel oli tulla mõnisada meetrit. Kesklinna kooli pidin Lasnamäelt sõitma bussiga, mis oli nii täis, et vahel ei mahtunud peale. See oli ikka meeletu!
Isa-ema usaldasid meid. Kui me teismelistena kuskile hiljemaks jäime, siis helistasime. Ei olnud nii, et peab kell üheksa õhtul kodus olema.
Tegin palju sporti, käisin võistlustel, aga ei mäleta, et ema või isa oleks neid vaatama tulnud. Mulle tundus see normaalne. 16aastasena olin Ameerikas ühe aasta vahetusõpilane ja nägin, kuidas seal vanemad käivad koolis ja laste spordivõistlustel. Minu jaoks oli tohutu üllatus, et ka niimoodi saab.
Kõige rohkem hindan isa juures, et ta suhtub kõigisse inimestesse ühtemoodi. Tal ei ole vahet, kas inimene on vana või noor, professor või joodik, kes istub kuskil pingil. Ta halvustab upsakust ja vahetegemise püüdeid. Ta suudab kõigiga hästi läbi saada ega püüa olla parem kui teised. Ta on väga avatud suhtleja. Talle pole probleem hakata inimestega rääkima ja visata nalja.
“Kadri on humanist,” iseloomustab Peeter vanemat tütart. “Läheneb kõigele bioeetika seisukohalt. Mulle meeldib tema tase, ta ei aja mingit lolli plära. Temaga võib vaielda ja mitte nõustuda, aga vähemalt on huvitav.”
Ta on hästi lojaalne – sõbrad on püsinud esimesest klassist peale. Kui sõpradel on olnud rasked ajad, siis on ta neid toetanud. Asjad, millest ta innustub, on samuti püsivad: militaarvärk ja ajalugu, eriti sõjaajalugu. Filmid. Muusika. Kassid. Autod ja võidusõit. Kõik Venemaad puudutav. Ta oskab perfektselt vene keelt, loeb selles keeles palju ja kuulab raadiosaateid.
Isa on unustaja, aga ta on püüdnud seda külge endas süstemaatiliselt ohjeldada. See võib võtta naljakaid jooni. Kodus kleepis ta igale poole koledate trükitähtedega silte, näiteks mispidi panna juhe stepslisse.
Mäletan isa alkoholiprobleemi, kuidas ta jõi mitu päeva järjest. Mida väiksem ma olin, seda rohkem oli kodus pidusid, Arvo Kukumägi ja Sulev Luik ja Peeter Mikkov ja kes seal olid. Keegi ei kakelnud, lihtsalt köögis istusid purjus inimesed.
Joomist ma niipalju ei mäletagi kui pohmelle. Juua võis igal pool, aga pohmell tuli ravida välja kodus. Siis oli majas tükk aega kasutu meesisik. Kindlasti oli see kurb ja ängistav. Oli normaalne isa ja nüüd siis jälle selline periood, ja pole teada, kaua see kestab. Samas ei ole jäänud see lapsepõlvemälestustes kuidagi domineerima.
“Tätoveering”: mustlastsirkus lõpuni!
Kas ma sellist tätoveeringut siis tahtsingi, uurib Margus (Arvo Kukumägi) ennast peeglist. “Kuku sobis sellesse rolli, oli vahetu ja lapselik,” kirjeldab Peeter sõbra esimest suurt filmirolli.
“Ma lasin endale linnu teha,” ütleb verinoor Margus (Arvo Kukumägi), rebides pluusi eest lahti ja paljastades rinnal laiutava näkineiu.
“Ja ongi kõik. Nahk raisus,” ärritub konstaablist isa (Karl Kalkun) ning sasib poja pluusikaelusest kinni. “Sellest ei saa enne lahti, kui sulle kirstukaas peale pannakse, saad aru! Enne sa gümnaasiumi ei lähe, kui oled seda sigadust parandanud.”
Simm:
Algul oli mul peaossa valitud Hannes Kaljujärv, kuid filmi juhendajaks kinnitatud Andrei Tarkovski ütles: “Kui see vend hakkab mängima, siis ta võtab kodust kirve ja lööb meiereiomanikule pähe. Sellega su film lõpebki. Otsi veel.”
Hannes oli liiga mehine ja tugev. Arvo Kukumägi oli lapselikum, tema ja meieri (Arnold Altmäe) kaklusstseen oli nagu imiku peksmine. Eks me võimendasime seda üle ka. Kinos on vähe juhuslikke asju.
“Tätoveeringu” peaosatäitja Arvo Kukumägi:
2010. aasta lõpus lasin tätoveerida oma käsivarrele väikese atraktiivse näkineiu. Telemehed, kes tegid saateid eesti tattoo’dest, käisid idee välja. Näkk on ilus ja suurte rindadega nagu 30aastane Brigitte Bardot. Käisin seda Peetrile näitamas: “Sinu esimeses filmis tehti mulle igal hommikul pläraki! linoleumiga tätoveering peale, aga nüüd on mul elu lõpuni ilus näkk.”
Mu esimene kohtumine Peetriga oli Tallinnfilmi paviljonis filmiproovis. Olin siis täielik poisiklutt, esimest kursust lõpetamas, polnud linnaeluga harjunud. Tema oli samuti kogenematu. Ta on maapoiss nagu minagi: mina olen Setumaa kartulivao vahelt, tema on tuhamägede vahelt Kiviõlist, suurt vahet pole.
Kui Peeter hakkas otsima lavakast “Tätoveeringusse” uut peaosalist, siis õppejõud Kalju Orro soovitas mind. Filmiproovis lasi Peeter mul täita jõle totraid ülesandeid, näiteks lugeda Hamleti monoloogi. Kuna ma hakkasin talle meeldima, siis kinnitas Peeter mu kohe rolli peale.
Meie lähem tutvus algas Järva-Jaanis, kus oli filmitegemise baas. Peetril on väga suur osa selles, et ma armusin kinematograafiasse. Kogu võttegrupp elas kommuunielu ja mulle hakkas see meeldima. Elasime
