sellega, et nägin vähemalt vaeva. Siis hakkas teistel kramp tulema, etüüde polnud, tahtsid töid edasi lükata. Stolper ütles ikka: “Ainus, kes on tööd teinud, küll oma idiootlikus maneeris, on Simm.”
Näiteks tegin etüüdi Vladimir Majakovski poeemi “Pilv pükstes” järgi. Mind kanti auditooriumi uksest surnuna välja… ja korraga lendasid aknapooled pläudi! lahti ja ma ronisin elusana sisse. Aga see oli kõrge kolmas korrus! Stolper vaatas, suu ammuli, ja kõndis poole etüüdi pealt uurima, kuidas ma üles sain. Olin pannud akna taha nöörredeli.
Teise kursuse tudengid, vasakult Nikolai Skujbin, Aleksandr Jefremov, Jean Bitar, Peeter Simm.
14 kursusekaaslasest on tänaseni jäänud Simmi lähedasteks sõpradeks Hans ja Kolja. Ehk siissakslane Hans-Werner Honert, Saxonia Media juht, kellega koostöös on Simm teinud filmid “Ameerika mäed” ja “Kõrini!”; ning venelane Nikolai Skujbin, lavastuskateedri dekaan samas kinoinstituudis (praeguse nimega ülevenemaaline riiklik kinoinstituut), kus nad koos õppisid.
Kuidas te sõpradeks saite?
Kolja:
Võin loetleda palju Peetri suurepäraseid omadusi: hea huumorimeel, usaldusväärsus ja nii edasi, aga sellepärast ju ei sõbrustata. Mulle ta lihtsalt väga meeldis. Ja see tunne pole aastatega muutunud.
Hans:
Me magasime ühes ühiselamutoas. See oli juhus. Tänaseni on ta mulle lähedane nagu vend. Olen tihti Eestis käinud. Ka õppimise ajal, kuigi sellal mina kui sakslane seda muidugi ei tohtinud.
Petka on humanist. Armastab inimesi. Suhtub kõigisse sõbralikult, austusega. Kui keegi ennast halvasti üleval peab, siis ta ütleb: stopp! Ta on väga aus inimene. Teda huvitab, mis karakterit liigutab. Nagu ta elab, nii ka filmib.
Simm:
Neetud välismaalane ei tohtinud Moskvast kaugemale minna, kes teab, kus muidu luurab ja pildistab. Valetasime, et Honert on grusiin. Kui rongis sõitsime, siis käskisime tal vait olla, et aktsent ei reedaks. Sõitsime ringi igal pool Eestis, Tartus ja Otepääl.
Argipäevaga lahjendamata armastus
Tudengitena seiklesid Peeter ja Valja koos Zagorskisse, kus asub suur vene õigeusu keskus. “Raha meil ei olnud, magasime raudteejaamas, pead üksteise õlal,” meenutab Simm.
Simm:
Üks mu kõige lähedasemaid inimesi on sõber Nikolai Skujbini naine Valentina, kes elab Moskvas. Tudengiajal lõin ma Väikesele Valjale kangesti külge. Ta oli kinoinstituudi kõige ilusam tüdruk, selline pisikene, õppis filmidirektoriks. Õpetasin Väikese Valja jooma ja suitsetama. Tema trükkis masinakirjas kõike, mis mul vaja. Tänan jumalat, et ma temaga ei abiellunud. Tead, miks? Kõik oleks argipäevaga ära lahjendatud.
Kunagi on olnud suur armastus, millest hõõgub midagi edasi, aga hoopis teisel kujul. Ükskord oli Valja pool tema sõbranna, kes hakkas mulle külge lööma. Plaanisin koos selle mooriga ära minna, aga Valjal õnnestus asi kuidagi luhta ajada. Kus ta pärast lendas mulle peale! Et “kurrat, ma nägin, mismoodi sul silmad läksid punaseks nagu puuriküülikul, sa oled kurradi täkk”!
Ütlesin: “Ise sa söötsid mulle oma sõbranna ette.”
Valja vastu: “Pärast kõike seda, mis meie vahel on olnud, julged sa niisugust asja ette võtta!”
Meie loost oli sel ajal möödas juba sada aastat.
Mu Moskva-pruudi söögilaua kohal rippus minu ja Hille pulmapilt. Hästi imelik. Nad olid puutunud omavahel kokku paar korda. Kord tulime Valjaga koos Tallinna ja meil polnud siin kusagil elada. Hillekas õppis lavakunstikateedris ja meil oli vaja sinna ühikasse saada. Komandant loomulikult sisse ei lasknud: nõukogude ajal ja öösel pealegi. Ronisime üles kõrgele korrusele, Hille tiris Väikest Valjat kättpidi aknast sisse ja mina lükkasin tagumikust. Pärast tirisid tüdrukud minu tuppa.
Olime ühikatoas, mina magasin Hilleka kaisus. Öö läbi kuulsin, kuidas Väike Valja nuttis kõrvalvoodis. Kusjuures ma ei taibanud sellele erilist tähelepanu pöörata. Valja oli mulle nagu sõber, me ei olnud sel ajal paarike.
Tudengiaegne kallim, REN TV toimetaja Valentina Skujbina:
Ei olnud nii! Mina sõitsin Tallinna ja magasin rahulikult, sest sel ajal olime temaga lihtsalt sõbrad. Kui meil oleks olnud romaan, siis oleks see olnud valus. Sel juhul ma ei oleks üldse kaasa läinud.
Suhtlesime Petkaga esimesest kursusest alates. Elasime mõlemad ühiselamus, nii et ta oli lähedal. Ta oli täiesti eriline. Tema ettevõtmisi oli terve kosmos. Ta ei võinud minutitki paigal istuda. Käisime spordivõistlustel, muuseumides, igasugu huvitavates kohtades. Minul on vaja aega ka endale olemiseks, temal mitte. Kui me kuskile ei läinud, siis tingimata kuulasime muusikat.
See Peetri tehtud foto Valjast avaldati Tšehhi almanahhis Fotografie 1972. aastal. “Ma olen siiamaani jube uhke, et see on seal ilmunud. Käisin läbi Tartu fotoklubiga, kustkaudu see pilt sinna sattuski,” tähendab Simm.
Petka on mulle palju andnud. Talle oli eriline rõõm, kui tal õnnestus rääkida mulle midagi uut. Ta räägib vene keelt aktsendiga, nii et on aru saada, et ta on välismaalane. Grammatika ja sõnavara on aga absoluutsed, ta kõneleb peaaegu nagu emakeelt.
Ta on positiivne. Delikaatne. Avatud erinevatele inimestele. Petka on terve maailm. Meie puhul on veel selline kokkulangevus, et mõlemal on reesusnegatiivne veregrupp, mida esineb väga harva.
Mul vedas, et tutvusin temaga. Saatuse kingitus. Tal on nii puhas loomus. Ta ei rääkinud mitte kunagi halvasti ühestki naisest. Mõnel mehel on kombeks arutada teistega oma naissuhteid, temal mitte.
“Üks mu lemmikpilt Valjast. Fiiling on peale jäänud,” kommenteerib Peeter.
Kolja ja Valja tänapäeval ehk abikaasad Nikolai Skujbin ja Valentina Skujbina 1990. aastate lõpul. “Alati Moskvas käies elan nende juures,” ütleb Simm.
Sõbrustasime temaga kaua, enne kui romaan algas. Oma usaldavuses jäin isegi tema poole, ööbisin samas toas. Kui tüdruk ise ei anna märku, et ta on valmis õrnadeks tunneteks, siis Peeter ei puutu sõrmeotsagagi. Tema tsiviliseerituse aste on niivõrd kõrge.
Peetriga olid meil mitmeastmelised suhted. Alguses sõbrustasime, siis oli meil romaan, aga tema erilisus segas mind. Tema enda maailm on nii suur, et ta ei suuda adekvaatselt suhtuda lähedase inimese maailma. Tal oli oma ettekujutus, milline ma olen ja kuidas peaksin käituma. Kui avaldasin arvamust mõne filmi või raamatu kohta, siis võis ta öelda, et “need ei ole sinu mõtted”. Kui oled kaua tema kõrval, siis jääb endale vähe õhku. Pidin minema ja hingama. Läksin ära, mul olid teised romaanid. Peeter ootas nende möödumise ära ja ilmus jälle välja. Pööramata vahepealsele mingit tähelepanu.
Praeguse abikaasa Koljaga tutvusin just Peetri kaudu. Meist sai paar küll alles kolm aastat pärast instituudi lõpetamist. Kui Peeter ja Hille abiellusid, siis suhtlesime perekonniti.
