suhetes on naisel raske võtta vastu koht, mille Peeter on ette näinud, ja sealt mitte liikuda. Inimene ju muutub.
Hüsteeriline seisund “Võsakuradi” võtteplatsil
Maas lamav Peeter näitab ette, kuidas peaks vangil saapad jalast tirima. Fotol vasakult metsavaht (Vaino Vahing) ja sõjavang (Kubanbek Žussupov).
Sõjavang (Kubanbek Žussupov).
Metsavaht (Vaino Vahing).
Püssimees juhib vangi, pilusilmset meest, kelle pilk eksleb ringi nagu tapale veetaval loomal. Kui valvuri tähelepanu hetkeks hajub, viskub vang sillalt alla.
Režissöör Valentin Kuik:
Simmi diplomifilmi “Võsakurat” alus oli Arvo Kruusemendi jutustatud lugu sõjavangist, keda viiakse mahalaskmisele. Teel teeb vang enesetapukatse. Valvur, keda mängis tuntud psühhiaater Vaino Vahing, päästab ta ära, toimetab asulast eemale ja laseb vabaks.
Simm oli otsustanud, et vang peab olema mongoliidsete näojoontega. Nii ta siis nõudiski, et stuudio võimaldaks tal lennata Kirgiisi NSV-sse sobivat näitlejat otsima. Jäänud tagasiteel Kasahhi NSV-s toimunud vahemaandumise ajal lennukist maha, käis Simm ka Nõukogude Turkmeenias ja saabus Tallinna tagasi tühjade kätega. Mitte keegi ei sobinud sõjavangiks, kellel ei olnud stsenaariumi järgi tarvis öelda ühtki sõna. Paar päeva enne võtete algust kohtas Simm lõpuks sobivat noormeest Tallinna kesklinnas. See oli kunstiinstituudis graafikuks õppiv kirgiis.
Võttegrupp.
Episoodis Urmas Kibuspuu.
Simm:
Tollane Tallinnfilmi peatoimetaja Lembit Remmelgas lõi mu esimese diplomitöö stsenaariumi tagasi. Remmelgas oli tark mees, sai aru, et see oli kõnts. Tema lemmikkommentaar “mõtet välja ei mõtle” jääb mind alatiseks saatma. Pool aastat imesin pöialt. Olin praktikal “Suve” filmi juures. Sõitsime režissöör Arvo Kruusemendiga otsima mingit võttekohta, kui ta rääkis mulle oma kodukohas juhtunud loo, mille ma siis dramatiseerisin.
Film on kollektiivne looming. Kuigi maailmas on ka hoopis teistsuguseid lähenemisi, on niisuguseid diktaatoreid, et kõik värisevad. Peterburi kolleegidele on omane skandaalne ja hüsteeriline õhkkond. Nii närviline, et pool võttegruppi nutab nurga taga ja teine pool karjub nende peale. Õhtul lepivad kõik omavahel ära ning tõdevad, et oli tore võttepäev.
“Võsakuradi” operaator Anatoli Lapšov oli Peterburist, tollase nimega Leningradist. Tema hoolitses selle eest, et võtteplatsil oleks kogu aeg hüsteeriline seisund.
Kevadel ereda päikesega tulevad näitlejate portreed kesised, suured plaanid on kõlbmatud, inimestel on silmad kissis. Leppisime Lapšoviga kokku, et hakkame filmima režiimis, sompus või varjus. Režiimiks nimetatakse aega, kui valgus on pehme. Seda on õhtul vast 20 minutit ja hommikul 15 minutit. Inglise keeles öeldakse maagiline tund. Taevas ja maa on ühesuguse valgustusega, varjud puuduvad. Ilus pilt on sel ajal.
Sõjavangi põgenemiskatse filmis Peeter Simm (fotol paremal) vanal Kasari sillal. “Fantastiliselt ilus sild,” kiidab Simm.
Selgus, et päike särab päev läbi. Lapšov keeldus päeval filmimast. Mina kui pehmem inimene palusin, et katsume ikka kuskil puude all… Filmidirektor Veronika Bobossova hakkas operaatori peale karjuma, et mis ta õige mõtleb, me peame filmima, meil on plaan. Lapšov virutas jala niisuguse jõuga vastu kändu, et lõi endal varbaluu pooleks. Ja hakkas siis invaliidi seisukohalt dikteerima, mismoodi teha.
Ma ei unusta kunagi Lapšovi meelekindlust. Terve Tallinnfilm oli tema vastu, kõik 500 inimest. Lapšov, kummikud jalas, lonkas üksipäini puude all. Kui vaadata resultaati, siis oli tal õigus! Kui operaator oleks andnud järele ja me oleks filminud päeval, siis poleks tulemus nii ilus ja ühtlane.
Tolka ei võtnud napsi ega midagi. Alles pärast viimast võttepäeva jõi ennast maani täis nagu orikas. Kui ta järgmisel hommikul hirmsa pohmelliga üles ärkas, siis tõime talle õlut ja parandasime pea ära. Küsisin: “Mis värk see oli, me ju leppisime kokku?” Ta vastas: “Ma ei suuda kannatada, kuidas te võtteplatsil rahulikult mäletsete nagu lehmakari. Võtteplatsil peab olema loominguline atmosfäär, kõik peab põlema.”
Võttegrupp tööhoos, vasakult töömees, operaator Anatoli Lapšov ja operaatori assistent. “Ükskord jõi assistent ennast täis ja teatas, et tema jätab täna võtte ära. Me tegime loomulikult töö ära. Operaator Tolja keris ise filmilinti, muidu on see assistendi töö,” räägib Simm.
Režissöör Valentin Kuik:
Näitlejate valikul ilmnenud maksimalismist enam üllatas stuudio paljunäinud juhtkonda Simmi diplomitöö materjal. Simmi instituudikaaslasest operaator ei olnud filminud mitte ühtki suurt plaani. Asjatundjad olid nõutud, kuid Simm säilitas rahu, istus visalt montaažiruumis ja pani lõpuks kokku tugeva pildirea, mis toetatuna Dmitri Šostakovitši muusikast sai Kreekas toimunud üliõpilasfilmide festivalil preemia. Sellega oli diplom kaitstud.
Filmidirektor Veronika Bobossova:
“Võsakuradi” helindamise ajal tuli Peeter ja rääkis, et tal on sündinud tütar. Peeter küsis, mis nime me pakume. Kogu grupp otsustas ühehäälselt, et muidugi Kadri – sest see on seotud kaadritega.
Eksabikaasa Hille Simm: “Peeter elas oma kinodes, sina vaata ise, kuidas kahe lapsega hakkama saad.”
Juhuslikke autosid hääletades tutvunud Peeter ja Hille puhkavad diivanil, mis ootas neid maantee serval.
Hääletamine oli Peetri ja teistegi üliõpilasmalevlaste põhiline reisimisviis.
Pidurikrigin. Autost astub välja Hille, lavakunstikateedri särasilmne ja sihvakas tudengipiiga. Tee kõrval ootab veel kaks hääletajat, üliõpilasmaleva poisid. Üks neist on Peeter Simm.
Eksabikaasa, vaimse õpetaja Anastasia raamatute tõlkija ja kirjastaja Hille Simm:
See, kuidas Peeter tookord välja nägi, oli vaatamisväärne. Tal olid pikad blondid lokkis juuksed, punane pael ümber pea, katkine sandaal oli seotud nööriga jala külge, pooleks läinud prilliklaasi oli parandatud leukoplastiribaga.
Leppisime kokku, et läheme järgmisel päeval koos Tartu täikale. Läksimegi. Mind koju saates rääkis ta Shakespeare’ist ja see avaldas mulle muljet. Mu emale oli Peetri välimus väga ehmatav, nii et ta ütles hiljem: “Hille, palun ära seda noormeest enam meile too!”
Sõitsime koos üliõpilasmalevasse. Simm oli Vana-Vigalas samas rühmas, kus olid ees minu kursusekaaslased lavakunstikateedrist, Jüri Krjukov ja Urmas Kibuspuu. Nädala või kaks olime koos malevas
