akendesse. Lumi oli need nii täis tuisanud, et tänaval toimuv ei paistnud üldse ära.
“Usun, et sajab terve öö,” lisas onu.
“Arvatavasti küll,” vastas Angela.
Ta tuli registreerimispuldi tagant välja ja läks koerte rahustamiseks nende juurde.
“Raadios öeldi, et lumi ulatub juba seitsmekümne sentimeetrini,” lisas ta ärevalt.
Angela kontrollis, kas puid ikka jätkub terveks ööks. Sellisel ööl võidi elekter välja lülitada, nii et selleks tuli valmis olla. Nende kaheteistkümne numbritoaga hotelli kamin ei olnud mitte mingisugune luksusasi – see oli lihtsalt suurepärane soojus- ja erijuhtudel ka valgusallikas.
Koerad jätkasid haukumist, koonud suunatud hotelli välisukse poole.
“Mis teiega ometi lahti on?” hüüatas Angela. “Aitab juba, tulge ukse juurest ära!”
Ukse tagant kostis tume mütsatus.
“Kas kuulsid?” küsis onu Jimmy võpatades.
“Ma ei ole kindel,” vastas Angela.
Äkki hakkas tal hirm, sest hotell oli talveks suletud. Avama pidid nad selle vaid nädalaks, iga-aastase Chester Lake’i jõulufestivali ajaks. Selle ürituseni oli aga veel peaaegu kuu ja praegu neil külalisi ei olnud.
Sellest ajast saadik, kui ta oli oma mehest lahutanud ja väikese tütrega Wisconsinisse onu mugavasse majja kolinud, ei olnud ta kunagi hirmu ja üksindust tundnud. Angela elas vaikselt, mugavalt ja oli õnnelik.
Sel õhtul aga ei olnud ta rahulik – pigem vastupidi. Hinge oli pugenud mingi kummaline rahutus, mille põhjust ta seletada ei osanud.
“Keegi nagu koputaks,” ütles onu tugitoolist tõustes.
Oli raske ette kujutada, et sellise külmaga võiks keegi väljas olla. Tahtmatult läks Angela ukse juurde ning, ajanud koerad eemale, avas selle.
“Jumal küll!” hüüatas ta.
Lävel seisis mees, seljas nahktagi ja jalas tobedad kauboisaapad. Peahaavast voolas verd ning ta oli üleni lumine.
“Onu Jimmy, tule siia, aita mind!” karjatas Angela.
Meest kaenla alt toetades aitas ta võõral siseneda ja kamina ette diivanile istuda.
Koerad keerlesid ümber tundmatu, vahel tema peale urisedes.
“Vist mingi hullumeelne,” pomises Angela ootamatut külalist diivanile istuma aidates.
Naine võttis võõral saapad jalast, need kukkusid raske kopsatusega põrandale. Lumi oli kleepunud mehe teksadele, riie oli pähklikoorena kõva.
“Ma ei ole hullumeelne,” sosistas Michael vaevukuuldavalt. Ta oli poolteadvuseta olekus, silme ees kõik ujus, kuid ta võis kinnitada, et tema kõrval hõljub ingel.
Tumedajuukseline ingel, kellest hoovas paradiisiaia hõngu.
Michael püüdis end koguda ja juhtunut meelde tuletada. Igatahes selle majani oli ta tulnud väga kaua, ta lihased olid selle aja jooksul puiseks muutunud, kogu keha valutama hakanud ja oli nii külm, et lõpuks ei tundnud ta enam midagi.
“Michael,” ütles mees, püüdes oma jäätunud näole naeratust manada, “olen Michael, ma ei ole hullumeelne!”
“Lisaks olete veel naljamees,” vangutas Angela pead.
Ta puudutas õrnalt mehe laupa, millel olevast haavast ikka veel verd immitses. Michael võpatas valust.
“Kas veel kusagilt valutab?” küsis naine, võttes samal ajal mehel jopet seljast. Mees ei vastanud, ainult lebas ja värises külmast. Angela võttis diivanilt pleedi ja kattis Michaeli sellega. Alles pärast seda lubas ta endale tundmatut tähelepanelikumalt silmitseda. Angela ei olnud veel aru saanud, mis värvi on mehe silmad. Oli selge, et need on vapra ja enesekindla inimese omad. Michaeli nina oli kannatada saanud, sest ninajuurel paistis arm. Ilusaks mehe nägu nimetada ei saanud. Ta oli üleni habemesse kasvanud, ilmselt ei olnud ta viimastel nädalatel habemeajamisega vaeva näinud. See andis mehele salapärase ja isegi ohtliku ilme, millest Angela ärevus veelgi suurenes. Ent mehe karvakasv ei suutnud varjata tema tundlikke huuli.
Selliste huulte suudlemisest unistab hingepõhjas iga naine. Oma mõtetest häirituna pööras ta Michaelile selja. Kas ta igatsus meesterahva järele oli tõesti nii tugev, et selle tundmatu ilmumine teda nii tugevasti erutas?
“Onu Jimmy,” hüüatas Angela, “pane palun välisuks kinni ja too köögist käsiapteek ning mõned tekid.”
Kepiga toksides läks Jimmy ukse juurde, mis oli ristseliti lahti.
“Veel on vaja sokke ja puhast pidžaamat,” lisas Angela ja pöördus Michaeli poole.
Haav mehe laubal ei olnud sügav, kuid nakkuse vältimiseks tuli see kiiresti puhastada.
“Michael!” hüüdis Angela meest ja raputas teda seejärel õlast. “Michael, kas te saate silmad avada ja minuga rääkida?”
Suuri vaevu püüdis mees piinavalt valusaid silmi avada ning lõpuks läkski see tal korda. Angela naeratas rõõmsalt.
“Tubli,” julgustas naine tundmatut ja kummardus tema silmaterasid kontrollima. Kõik tundus korras olevat, kuigi haava pärast oli Michael nähtavasti alles šokis. Vaadanud üle mehe lauba, tegi Angela kindlaks, et verejooks on peatunud.
“Öelge, kas tuleks kellelegi helistada ja teie olukorrast teatada?”
Mees küll kuulis sõnu, kuid hääl kostis temani kusagilt väga kaugelt. Tal oli külm, kogu ta keha valutas, rääkimiseks ja silmade avamiseks puudus jõud. Vaevaliselt tõstis ta käe ja üritas oma laupa katsuda.
“Ärge seda tehke,” ütles Angela õrnalt mehe käest haarates. “Michael, kas kuulete mind? Kui kuulete, pigistage mu kätt!”
Angela ootas, kuni Michaelil lõpuks õnnestus kätt liigutada, seejärel võttis ta mehe teise käe ja hakkas seda oma peopesade vahel soojendama.
“Vaat nii. Kas kodus ootab teid keegi? Pean ma kellelegi teiega juhtunust teatama?”
“Ei,” suutis Michael kuidagi endast välja pressida, “olen puhkusel.”
“Tore,” noogutas Angela, “olete puhkusel ja keegi ei muretse teie pärast.”’
“Jah.”
“Kas tegite avarii?”
Angela esitas küsimuse väga vaikse häälega. Võtnud onu Jimmylt teki, kattis ta mehe sellega.
“Jah… auto kaotas juhitavuse. Ma ei tahtnud hirvele otsa sõita… magistraalteelt alla pöörates…”
“Kas autos oli veel keegi?” küsis naine mehe põske silitades.
Angela proovis võõrast soojendada ja ärkvel hoida.
“Ei, ma olin üksi,” sai ta lõpuks vastuse.
“Tänu taevale!”
